Arvamused streigist ja bussitäis iirlasi

Zanlerigu algkooli direktor on tõsine. Kui meie vestlus jõuab suunaga õpetajate streigi juurde, elavdub ta, aga mitte rõõmsameelsuse skaalal ülespürgides, pigem noomides kogu riigi õpetajaid. Nimetab õpetajate  streiki aja raiskamiseks, õpetajaid kavalateks nihverdajateks, kes oma laiskusele ettekäände on leidnud streigi näol.  Ma ei anna hinnanguid. Tean selleks liiga vähe tausta, konteksti, inimesi jne. Kuulan ja noogutan, kinnitamaks tema jutu mõistmist. Zanlerigu koolidirektor tuli kooli juurde ainuüksi sellepärast, et olin temaga telefonis kokku leppinud mõnede teemade arutamiseks. Ta ei ela Zanlerigus, mina ka mitte. Vähemalt pool tundi mootorrattaga (või üle tunni jalgrattal) mõlemal teekonna pikkuseks.

Zanlerigu kool ühe vanima piirkonnakoolina on töötanud tänaseks 57 aastat, iseseisvuaja algusest saadik Täna ta puhkab, õpetajad streigivad.

Istume suletud, laste- ja õpetajatetühja koolimaja esisel ja arutame sõpruskoolisuhete, toiduprojekti ja õpetajakoolituste teemadel (Zanlerigu on üks neist koolidest, kuhu kavatsen ümberkaudsete koolide õpetajaid koolituseks koku kutsuda). Tõstatan ka ääriveeri oma soovi näha reaalset õpitegelikkust ja tunnisituatsiooni, osaledes vaatlejana mõnes ainetunnis. Miks ääriveeri? Sest nii mõnigi direktor on eelnevalt arvanud, et hää mõte see küll pole, inspekteerida õpetajaid ja lapsi...."tee  enne koolitus ja näita parem, mis sa ise oskad".... . Eks ma siis teen ja vaatan oma koolituse mõju ka suure heameelega! Tänane vestluspartner on aga teist meelt:"Tule, vaata, Ma kuulaksin meeleldi su arvamust." Ja ta jätkab vägagi kriitiliselt oma kooli õpetajatesse suhtudes, viidates motivatsiooniprobleemidele, ainuüksi palga pärast tööle ja vastutustundetusele. Teades, et siin ei saa koolidirektorid valida enda meeskonda ise õpetajaid, vaid need määratakse valitsuse poolt, siis mõistan teda. Minu kogemus eesti õpetajana ütleb, et isegi lähipirkonna lõikes on koolid väga erinevad (ja see ongi ju ka hea!), igaühel on oma nägu ja kultuur, põhiväärtused ja traditsioonid, seega ei pruugi kõik õpetajad ühte  või teise koolikollektiivi sobida. Koolidirektor on Eestis nii mõneski mõttes kui  professionaalne personalijuht, valituks osutunud õpetaja on kooli võtmeisik. Siinsel koolidirektoril tuleb aga anda endast parim, et valitsuse poolt suunatud training college'i vilistlane enda ridadesse võimalikult efektiivselt sulandada. Keskmine siinne õpetaja on nooremapoolne meesterahvas.

Olen isegi elus kaks päeva õpetajana streikinud. Koolikollektiiviga ühiselt otsustades, sellest eelnevalt tähtsamatele ninadele ja nimedele teada andes ning palgast kahe päeva tasu kinni pidades. Tundub õiglane: kui tööd ei tee, siis palka ei saa. Minu hindamatu kohusetunne muidugi tegi hiljem 9. klassi lastega, kel eksam ees, tunnid järgi. Siinsetel streikivatel õpetajatel palk jookseb.... . Paar aastat tagasi olla ühe kooli õpetajad streikinud kolm kuud järjest ja palk kenasti jooksnud.... aga siis ka asi kohtuga lõppenud. Kaua nüüd streik kestab? Poolteist nädalat on väldanud, täna pidavat läbirääkimised jätkuma valitsustasandil.

"Mõni õpetaja omab vastutust, hoolib lastest ja tahaks tööle tulla, aga..." ütleb kohaliku haridusameti juht. Aga? Mis siis takistab?  Hirm. Nad kardavad teiste õpetajate ja ametiühingu halvakspanu. Hommikuti pidid käima nn kontrollid, kes veenduvad, et õpetaja siiski tööl ei ole.

Logre küla kaks katolikku kooli püüavad aga õpetajate üldstreigist hoolimata õppetööga jätkata. Mõned koolid leiab lähipiirkonnas veel, eelkõige junior high shcool'id, kes laste lõpueksamite pärast mures on. 

Ka Logre Junior High Schoolis käib tavapärane õppetöö. Ja õppimine ka pärast koolitunde. 9. klassi õpilase Abigailiga õppisime ühel õhtutunnil study room'is inglise keelt. Võtsime ette eelmiste aastate lõpueksamivariandid ja lahendasime ülesandeid. Tüdruk on äärmiselt vaikne, ent grammatikas tubli.

Abigail on püüdlik 9.klassi õpilane, kes tahab kindlasti minna keskkooli. Selleks tuleb kõvasti pingutada ja lisaks õhtuti õppida.

Päev pärast Zanlerigu direktoriga kohtumist, saan katolikus koolides lastega töötades kutse pärastlõunasele üritusele. Olen paari kooli lapsed kutsunud kiriku juurde study room'i nüüd streigi ajal lugemistundidesse, seega enne lugemistundi on veidi aega ürtiusel osaleda.

Ürituselt ei puudunud ka kohaliku telekanali kaameramees. 8.klassi poiss oli endale kanistrist, plastpudeli põhjast ja teibist meisterdanud videokaamera - taaskasutus ja veel nii uhke! Terve klass kutsus mind "intervjuud andma", mänigisn kaasa ja lasin end kaamerapoisil "filmida" - kiitsin nende loovust taevani!

Suurejoonelisest üritusest võiks muljetada pikalt ja laialt. Kokku olid kutsutud piirkonna tähtsaimad inimesed valitsusest, haridusametist, kirikuisad, kogukonnajuhid jne. Peategelasteks ja ürituse peapõhjustajateks olid aga VIP bussitäis iirlasi - jaaa! Ma ei uskunud oma silmi, kui niii helevalge nahaga kaasmaailmajaolisi nägin! Ca 30 pead keskkoolilõpuklassi õpilasi, valdavalt poisid, ja kümmekond väärikamas eas õpetajat. Aafrikale omaselt ürituse algus venis (oodati kõige tähtsamat külalist kõnelema), pärast 1,5tunnist ootamist tuli mul ratta selga hüpata ja kiriku suunas väntama asuda, ent.... minu jaoks oli kogemus suur, sain suhelda paljude erinevate inimestega, küllakutsed riigi erinevatesse piirkondadesse, arutleda iirlastega Ghana haridusteemadel jne. Kõlama jäi aga kogukonna edendaja ja lapsevanemate nõukogu liikme arvamus õpetajate streigi teemal: "Olukorras, kus Ghana täna oma hariduse taseme ja pigem madala kvaliteedinäitaja poolest on, ei saa me lubada sellist ajaraiskamist. Lapsed kannatavad, probleemid süvenevad, põhjus streikimiseks on umbmäärane". Paraku olen tunnistajaks asjaolule,  et nii mõnigi 6. klassi lõpetaja ei oska lugeda. Ka inglise keeles (riigikeeles!) suhelda baassõnavara kasutades mitte. Püüan anda vähemalt enda panuse õpetajate streigi ajal.

Ka iirlased toetavad lisaks MTÜ Mondole siinset kogukonda. Pildil mina Mondo vabatahtlikuna ja iirlane Sean (kes palus pildiallkirjale lisada, et on kõige kuulsam iirlane).