Mondo's volunteers in Ghana

Teadsin seda juba siia tulles, aga olen siin olles veel ja veel kinnitust saanud, et pean Mondole   ainult tänulik olema, et ta mulle sellise rikastava võimaluse andis.   Viimasele nädalale kohaselt toimus mitmeid hüvastijätte. Esmaspäeval oli planeeritud kohtumine Bolgatanga ämmaemandate kooli direktrissiga, kellega mul siiani ei olnud õnnestunud kohtuda. Kui enamus Ghana naisi on väga kenad, hoolitsetud ja sätitud, siis direktriss oli mulle üllatuseks väga tagasihoidlik. Must plekiline pintsak tekitas mulle lausa tunde, et olen vale inimese juures. Olin valmis aru andma, miks ma siin olen ja miks asjad kõige paremalt ei sujunud.   Veidral kombel, aga oli direktriss nagu ära vahetatud. Tundis siiralt huvi, mida sain ära tehtud   ja mis ma koolist arvan. Kiitsin tublisid tudengeid ja pöörasin jutu vaikselt järgmiste vabatahtlike peale. Kui minu ja Silja tulekuga oli omajagu segadust, siis uute tulijatele annab direktriss terekäe. Haridussüsteemi ja õppek...

Ghana riiki tutvustavatel kodulehtedel jääb esimesena silma loosung „Ghana on rahulik ja   turvaline maa“.   Kohalikud kasutavad tihti väljendid „nice to be nice“. Nii see tundub mulle ka siin olles. Inimesed on uskumatult sõbralikud. Samas emotsionaalsed ja kõva häälega väitlemist ja vaidlust kuuleb ikka. Kordagi aga ei ole näinud, et asi oleks sõimlemise või rusikatega lõppenud. Näitena toon ühe sõidu kohaliku väikebussi tro-troga. Bussid on päris ebamugavad: roostes, mõlkis, reeglina ei põle tuled, armatuurlauad on teibiga kokku kleebitud, kõikvõimalikud juhtmed tilbendavad, liivatolmu on kõik kohad paksult täis ja bussi seisma jäädes hakkab reisijatel higi kohe voolama. Hea, kui uksed kinni püsivad. Aga OK, sõitma peab. Istusin koos u 20 sõitjaga bussis (enamus naised). Minu kõrval istub võrratult kaunis naine koos oma imeilusa rahvariietesse riietatud beebiga. Korraga tuleb tema kõrvale purjus „not so nice“ mees. Mees hakkab kohe midagi seletama, last telef...

Nädalavahetusel sain kokku Ayamfooya kliiniku administraatori Eliasega. Nagu mainisin, on tegu edumeelse ja väga sõbraliku mehega.  Kohtumine toimus hilisõhtul baaris. Peateemaks kujunes Eliase plaan avada Kongo külla baar. Baare on siin juba praegu omajagu, aga tundub, et kõik soovivad siiski oma business` i ajada.  Julgen ennustada, et alkoholiga liialdamine on tõenäoliselt Aafrikas mõne aja pärast päris terav teema. Noormehed kalkuleerisid palju joogid ja sisustus maksma läheb. Mina sain kaasa rääkida nime ja baari seinte värvi valikul. Lõplikku otsust veel ei selgunud, aga baaridaami koht on mulle garanteeritud.  Teiste teemade vahele sain rääkida ka minu kliinikumi plaanidest. Nagu eelmises blogis mainisin soovisin kohaliku kliiniku sidumistuba veidi korrastada. Õnneks andis Elias loa. Vastasel korral asju teha ei saaks.  Läksin ostetud vakstuga esmaspäeval osakonda (1 jard vakstut maksis 10 cedi (2 euri)) ja hakkasin majandama. Ütlesin õde Lydiale, et nn ...

Nädalavahetusel püüdsin selgusele jõuda, mis tingimustesse ma Bolgatangas sattunud olen. Veeprobleem on siin piirkonnas tavaline. Veekraan keeratakse lihtsalt aeg ajalt kinni ja siis jälle lahti. Linnaelanikud ei tea kunagi, kuna vesi tuleb või millest see sõltub. Üks vanem härra küll ütles, et vesi käib ära nädalavahetustel, aga teised seda juttu ei kinnitanud. Seega tuleb leppida olukorraga, et vett tuleb koguda siis, kui seda on või minna kaevule vett tooma. Reedel - laupäeval polnud mul päris oma kanistrit, millega vett tuua, seega laenasin naabrilt. Pühapäeval sai kanistriveesi otsa ja käisin koolis asja veelkord täpsustamas. Tähtsamaid tegelasi kohal polnud, seega pidin leppima ühiselamu brigadir Aldamy Laadiga. Tema käsu peale tõid paar tudengit mulle uute kanistritega vett. Õnneks peetakse seda siin täiesti normaalseks, et üliõpilase n.ö teenindavad õppejõude. Ise selliste kandmisvõtetega hakkama poleks vast saanudki. Vt pilti. Pühapäeval inspekteerisin veidi toiduk...