Mondo's volunteers in Ghana

Viimane nädal ongi käes. Viimane täispikk päev Kongot on läbi. Tuustisin ringi sõna otses mõttes ja üritasin asju kokku tõmmata. Armsaks saanud kolm kliinikut, Terviseamet, punujad, sõbrad ja tuttavad. Uskumatu kui palju inimene ehitab elu enda ümber lühikese ajaga ja kui palju asju annab endale korjata!   Koolitust teisipäeval ei toimunud ja see selgus hommikul vahetult enne koolituse algust, sest kahe kuu jooksul kokkusaamist organiseerida on ilmselgelt liiga lühike aeg. Ägisesin frustratsioonist 5 minutit ja tegin oma tööst kirjaliku kokkuvõtte ning lisasin juurde materjale, mis võiksid olla abiks. Tuli kokku kaheksa lehekülge soovitusi ja juhendit. Teisipäeval-kolmapäeval sõitsin kõik kliinikud ja terviseameti läbi ning pistsin igale ämmaemandale ühe eksemplari pihku ning selgitasin juurde. Kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhamedi juurde! /ja see on see koht, kus TIA (This Is Afrcia) sind ei lohuta, vaid ikka oled väga-väga frustreeritud, sest oled käinud ...

Puhkus on läbi ja tööl tagasi! Puhkus oli lihtsalt uskumatult mõnus- ma saan täiesti aru, miks just lõuna-Ghanas elada. Iga kell oleksin valmis oma kohvrid pakkima ja püsivalt ookeani kaldale kolima. Kui ainult töö kaasa saaks võtta... Oma elukutsest ei ole ma nõus mitte mingi hinna eest loobuma! Ikka ja jälle kuulen end ütlemas, et mul on maailma kõige ägedam töö üldse! Igal juhul puhkusest jäävad meelde armsad kalurikülad, vinged äikesetormid öösel, kaunid surfavad hurmurid rannas ning imearmas öko ööbimiskohake ookeani kaldal, Stumbble Inn. Oeh! Jah, palun! Tagasi põhja jõudes oli jällegi teistpidi tore- tuttav ja kodune. Tolmune! Kogu mu pisike urgas oli ära antiigistatud. Viskasin koti maha ja lihtsalt muigasin- tere tulemast argipäeva!  Kongo küla ei maga kunagi- saabusin koju 3 paiku öösel ja kõrval majas oli pidu täies hoos. Matused! Korraks isegi kaalusin diskole minekut, aga otsustasin siiski magama minna. Tahtsin hommikul vara valdustele silma peale panna. Mu...

Iga nädalaga läheb paremaks, ausõna! Iga nädalaga tunnen end osakesena kogukonnast ja tundub, et ka nemad harjuvad vaikselt minuga. "White woman" karjutakse harvem, rohkem kuuled nime järgi hüüdmist ja küsimist käekäigu kohta. Järelikult vaikselt sulandume! See nädal jääb tööalaselt lühemaks- nimelt hakkab neljapäeva pärastlõunast puhkus! Ookean, surf, päikesetõusud ja -loojangud. Ootan küll! Samas, natuke sees kripeldab töö pärast... Aga see vast kaob esimese lainesse sukeldumisega ja meenub taas järgmisel nädalal tööle naastes. Kuigi nädal on olnud lühike, on siia mahtunud palju head. Esmaspäeval külastasin ülevaatlikult Bolga haiglat- täielik "loomaaed". Kaos! Elavad järjekorrad, sajad patsiendid, kogukonna õed kisamas megafonidesse rahvatervise teavitusi. Istusin vaikselt pingil ja jälgisin pool tundi enne kui end tutvustama läksin.  Bolga haigla ooteruum/triaaz Bolga haiglast peaks paari aasta jooksul saama piirkonna parim- uute hoonete ehitamine on...

Töövõidud! Tõelised töövõidud on selle nädala märksõnaks! Esmaspäeval olin valmis täiel rinnal kaosesse sukelduma ehk et üle nädala alustasin Ayamfooya kliiniku nädalat, et tegeleda intensiivselt meie hügieeniprojektiga. Astusin hommikul kliiniku uksest sisse ja minu üllatuseks pesi keegi noormees akna klaasribisid (edasijõudnute tase ikkagi!). Esimese hooga tervitasin ja astusin mööda- istusin ruttu koridoris pingile ja ainult imestasin. Kogusin end ja läksin vestlema. Uus õde kliinikus, kes minust näis juba kõike teadvat. Õnn on tõesti väikestes asjades! Liikusin vaikselt läbi hoovi protseduuride tuppa- kaste põrandal ei vedelenud, plaadid endiselt beezid, laud asjadest lage. Asi hakkas tunduma väga kahtlane... Äkki on kõik ravimid lihtsalt otsas?! Siin on see täiesti võimalik kui tervisekindlustus rahasid kliinikule ei kanna. Teen kapi lahti- kõik ravimid kapis oma kohal! Ei-ei, see kõik on uskumatu! Võtan vati ja tõmban üle laua- raudselt on tolmu! No oligi, aga imevähe! ...

Nädal kuus või seitse. Igal juhul piisavalt, et natukene juba asjadest aru saada ja vaikselt kaasa rääkida. See nädal on olnud erinev võrreldes eelnevatega kuna ei ma ei olnud ühes kindlas kliinikus tervet nädalat, vaid jagasin end Logre ja Piitanga vahel. Plaanisin ka Bolgasse minna, kuid reedene Ghana isesisevuspäev segas selle mõtte ära. Kes ei tahaks pidustustest osa saada, eks?! Iseseisvuspäeva tähistati 58ndat korda. Lapsi treeniti peale koolitunde marssima juba nädalaid varem ning reede hommik kulmineerus suure paraadi ja tähtsate kõnedega tolmusel Nangodi jalgpalli platsil. Olime ilusti kohal oma kohalikes kleitides ning nautisime showd. Pärast olime kutsutud nii öelda piirkonnavanema, Viviani, juurde istuma, kuid kogu sündmuste virr-varris me sinna ei jõudnud. Jõudsime hoopis kohalikule "pass out"-le, mis on meie mõistes lõpupidu ametikooli lõpetavatele noortele. Suured kõlarid valju muusikaga keset turuplatsi, meeletus hulgas plastiktoolidest istekohti pealtvaat...

Uskumatu aga olengi ära olnud juba üle kuu. Aeg lihtsalt lendab ootamatult kiiresti. Tunnen, et minu planeeritavast ajast olla siin peaaegu 3 kuud jääb koledasti väheks. Et tegelikult oleks hea olla korraga vähemalt 6 kuud. Või siis käia paar aastat järjest 3 kuu kaupa. Tegemist ja tööd jätkub kuhjaga. Olen selle nädala veetnud peamiselt Logre sünnitusosakonnas ning plaanin praktiliselt terve järgmise ka seal olla. Lisaks pisteliselt päevaks või paariks Bolgatanga haiglasse kui siinses külas on assembly mehe valimised ja isegi kärbes ei lenda. Ja samuti olen end lubanud Pitanga sünnitusosakonda mingiks ajaks.  Sel nädalal on olnud rekordiliselt sünnitusi. Vabariigi aastapäeval oli isegi 3 sünnitajat korraga! Üks neist sünnitustest oli mu siinse aja kõike kaunim. Viies sünnitus, kus naine tundis end oma kehas suurepäraselt ning ei peljanud protsessi. 40 kilogrammine nääpsuke kasvas sünnituslaual seistes ürgnaiseks! Jah, alludes kohalikele korraldustele, ajasin naise küll sünni...

See nädal on möödunud uskumatult kiiresti. Töö-töö-töö. Esimesed päevad Ayamfooya kliinikus olid taaskord valulikud. Esmaspäeva hommikul ootas mind ees kaos. Koristamata, puuduliku varustuse ja õnnetu olemisega kliinik. Juhataja on juba teist nädalat ära lõunas tervislikel põhjustel ning alluvatel on veidikene vabam olemine... Alustasin esmaspäeva hommikut koheselt kõigi tuju rikkumisega ja võtsime ette suurpuhastuse. Kõik ruumid said asjadest tühjaks veetud, ära pestud ning siis asjad uuesti sisse tagasi loogilises järjestuses. Uskumatu, et terrakota tooni põrand on tegelikult beez ja et talla ei prõksugi klaas kui ringi liikuda! Koristatud protseduuride tuba Olles juba hommikul hoo sisse saanud, siis jätkasime päeva anti-ja aseptika alase loenguga ja oli väike workshop perearsti tasemel väikekirurgiast, steriilse laua katmise ning haavahoolduse osas. Eestist, kirurgiaosakonnast, kaasa saadud riistad leidsid rakendust õppimisel ja hiljem töös.  Et lugu korralikult kokk...

Käimas on üks suurimaid kirikupidustusi, "Devotion". Kohalikel on igapäevaelu praktiliselt peatunud ja hommikul kella viiest hakkab kogu trall pihta ja kestab hilisööni. Pidevad jutlused, öömissad, palverännakud ja "külalisesinejate" etteasted. Kogu asjal on samad mõõtmed nagu meil olid kunagi Rock Summeril.  Kogu kirikumöllu raames olen ka mina saanud 2 oma tööpäeva alustada suure jumalateenistusega ning igal hommikul olen olnud sunnitud osavõtma palvustest. Kindlasti on oma osa ka sellel, et sel nädalal olen ametis katoliku kiriku haiglas, Logres.  Mitmest erinevast majast koosnev Logre kliinik on iseenest üks uuemaid siinses piirkonnas. Torkab silma jooksva vee ja generaatoriga. /Viimase nädala jooksul on elektri olemasolu ja puudumise osakaal olnud 50-50/. Kliinikus on olemas  ka üks suhteliselt vana ultraheli aparaat, mida algtasemel käsitleda oskab ainult üks nunn, kes teistega oma teadmisi jagada ei soovi. Põhjus lihtne- lõhuvad masina ära. Ühel päeval...

Esimene töine nädal on saanud läbi. Nädal on olnud suhteliselt tihe, uut informatsiooni on tulnud vastuvõtta lademeis. Emotsioone ja mõtteid on mustmiljon, kuid alljärgnevalt lühidalt nähtust ja kuuldust. Esmaspäeva hommikul kohtusin Nabdami piirkonna tervise "pealikuga". Vestlesime põgusalt pool tunnikest, mille jooksul tutvustasin KOCDAt, Mondot, iseennast ja oma plaane siinsetes haiglates.  /Ka Chefile tegi nalja mu nimi, mis tundub, et on kohalikele praktiliselt hääldamatu. Olen praeguseks hakanud reageerima juba igasuguste "Millide", "Miiimiide" ja "Sista" peale. Samuti "pssst!" ja mingi kummaline keelega klikitamine on saanud mu igapäevasteks kutsungiteks/. Chef oli minu poolt pakutuga rahul ning lubas mind märtsis abistada kohalike ämmaemandate kokkukutsumisel, et läbi viia mõningad workshopid. Suurepärane! Nähtavasti oli pool võitu peos ka seetõttu, et chef olevat olnud enne tähtsale positsioonile saamist ämmaemand... ...

Kohal! Juba üle nädala on möödas sellest ajast kui teele asusin ja viis päeva sellest kui minust sai Kongo küla elanik. Reis Accrast Kongosse oli meeleolukas- lärmakas, aeglane ja tolmune. Ma hakkasin isegi aru saama, miks vali muusika võib olla piinamisvahendiks... Samas, kui ma oleksin oma 16 tunnise bussireisi maha maganud, siis ma oleksin jäänud hingematvalt kaunitest looduspiltidest ilma. Äikesetorm, mille sarnast pole ma kunagi näinud- välgulöök iga sekund selgelt taevasse välja joonistunud. Hämmastav! Esimene nädal on möödunud sisse elades- tutvusin haiglatega ja inimestega. Kõik on väga sõbralikud ja olen end tundnud väga teretulnuna. Esmaspäeval on plaanis tähtis kohtumine piirkonna suure tervishoiu pealikuga- soovib minuga mu plaane arutada ja oma plaane mulle tutvustada. Sel nädalal juba kohtusin mingi "tundub, et on tähtis" mehega, kellele oma plaane presenteerisin ja pika jutu lõpuks palus esmaspäeval ikka veel tähtsamaga rääkida, et tema üksi ei...