Mondo's volunteers in Ghana

Ilmad lähevad soojemaks ööd külmemaks ja kontrastid öö ja päeva vahel on tõeliselt tuntavad. Mina, kes ma armastan öist motosõitu tähistaeva all, pean isegi 2 kampsunit kaasa varuma. Aga jahedus on värskendav, eriti hommikuti. Üldse on päikseline kuiv kliima mind mõnusalt hellitanud ja turgutanud tervist, mis kallil kodumaal sugugi nii hea ei ole. Avastus minu jaoks. Minu aeg kontrastide maal Ghanas hakkab otsa saama - maal kus tipptasemel intelligentsus ja kõrgtehnoloogiline elustandard vastanduvad vaesuse ja lihtsaima lugemiskirjutamisoskuse puudumisega. Asju siin ei hinnata, ainus väärtus inimeste jaoks minu lähiümbruses on raha, mille eest saab osta süüa, riideid ja muud eluks esmavajalikku. Ja ega see plastmassiküllus, mis siin igal pool valitseb, ei panegi inimesi asju ihaldama. Euroopas levinud uurimuste kohaselt on plastmass tohutult kahjulik inimese tervisele põhjustades vähki, viljatust jne, aga siin kus inimesed sõna otseses mõttes lutsutavad plastmassi iga päev, ei ole vil...

           See   mille üle Ghanas mõtiskleda on muidugi aeg. Aeg lihtsalt kulgeb ja inimesed kulgevad koos ajaga. Valgus ja pimedus. Minagi ärkan siin hommikuti vara 6 paiku. Veedan tunni paar toas omaette. Vaatan netist mis maailmas toimub, mõtlen oma päeva läbi, et mida on vaja teha ja mida jõuab ja mida tahan teha. Siinne kulgemine on mind endasse haaranud. Eurooplase kiire kõnnak on taandunud aafriklase tasakaaluka loivamise suunas - ma naudin seda. Vesi tuleb kraanist aeglaselt ja iga asjaga on alati aega.   Alati on olemas homme või ülehomme. Kuumus muidugi ei võimaldagi väga teravalt liikuda ja mõelda vaid sunnib tasakaalukamalt tegutsema. Ja ometi jõuab kõik tehtud.  Lehed langevad, mangopuud on juba peaaegu paljad. Nad langevad küll teisiti: nad kuivavad pruuniks või krõmpsuks ning kukuvad siis alla täpselt nagu Suzi mulle kuu aega tagasi kirjeldas. Kuigi nende jaoks on siin põhiliselt 2 aastaaega vihmaperiood ja kuivaperiood, si...

  Jõudsime täpselt kuu aega tagasi  08. septembril 2019 Ghana pealinna Accrasse. Esimesed muljed on soojus, sääsed, pimedus, plastihunnikud, inimesed elavad tänaval, ookean, sõbralikkus, müra. Kongo külla jõume paar päeva hiljem. Mind üllatab rohelus, kohas kus järgmised 3 kuud elan, keset loodust, mägesid, kitsi, kanasid, baobabi puid - hea aeg siin olla. Peale tutvustavat nädalat Kongos ja Bolgas asume tööle. Mina ja punujad naised, kes võtavad mind kiirelt omaks. Saan ka kohaliku nime Yembod. Midagi tohutult sooja on nendes  naistes ja ma tunnen et tahan olla üks nende seast. Esimene töönädal on tohutult jälgimist, mõtlemist ja joonistamist mida ja kuidas disainida. Lambikuplid on toode mida nad pole varem teinud ja pean palju pilte näitama ja selgitama, miks eurooplased neid kasutavad. Siin maal on ainult sinise valgusega pirnid juhtme otsas ei midagi muud. Aga nad on väga uudishimulikud naised. Monica, kes on üks paremaid tegijaid punujate naiste hulgas, on t...