Mondo's volunteers in Ghana

Tere jälle. Kolm nädalat saab nüüd siin kohal oldud. Otsus teha oma kolmekuune missioon   kahes osas saab hindeks 10 kümnest. Esiteks – mida ma oleksin teinud siin kolm kuud järjest oma sisetunde põhjal kaasavõetud ühe kohvritäie asjadega? Sest ole sa kui ettenägelik tahes, ei suuda sa seal kauges Eestis uskuda, et siin tehakse põhikoolis sellist elektroonikat, millele   Eestis gümnaasiumiski paljud pihta ei saa. Ilmsesti on asi vales ajastuses. Sest kuldse uudishimu iga, kus peaaegu kõik huvi pakub, saab paraku juba enne põhikooli   lõppu läbi. Igal asjal oma aeg. Aga mis elektroonikat oleksin ma siin teinud ilma   mai alguses   kaasatoodud vidinateta?   Ilmselt kirunud   ennast, et siia tulin. Nüüd aga on tempo nii kõrge, et mingist Bolga-päevast nädala sees ei saa juttugi olla. Kuus tundi elektroonikat päevas, siis liiter mahla hinge alla ja pikali. Mingid mangopuu all istumised ei tule mõttessegi. Teine     õigustus oma missiooni...

Täna on 21.mai 2014. Kell   näitab   14:25, termomeeter õues varjus + 38 °C, toas 30, sest laes tiirutav propeller paneb õhu liikuma. Seega on Kongo külla saabumas suvi. Õhk on hästi niiske ja soojem kui keha pind. Seega õhk ei jahuta, vaid soojendab. See on saunale väga loomulik ja ootuspärane olukord. Ainuke imelik asi on see, et siinses saunas ollakse riides. Kuna higi ei aurustu, teeks saunamees   vähemalt akna lahti. Aga ei tea, kus aken asub. Kusagil   sadade kilomeetrite taga.   Sellega olen loodetavasti tõestanud, et liikumine siin võtab võhma välja. See on siiski mõnus väsimus, sest     töö pakub suurt rõõmu ja rahuldust. Oli ju selle etapi eesmärk õpetada Ghana lastele elektroonikat ja seda põhikoolis. Ausalt-see oli mulle suur väljakutse. Kirjeldan tänast päeva. Hommikul paaristund Kongo 6-klassilise algkooli 6. klassis koos klassiõpetaja John Bire’iga.   Kahe päevaga, kummaski paaristund, said tehtud kõik katsed, mis õpikus ette...

Täna, oma kaheetapilise Ghana-missiooni   75-ndal päeval õnnestus   üheaegselt kasutada arvutit ja videoprojektorit. Tõsi, hommikune katse selgitada põhikooli 8-ndale klassile pn – siirde tekkimist   ühe suurepärase hispaania   päritoluga ingliskeelse õppefilmi abil kukkus läbi. Sest selgus, et klassis, kus selles koolis füüsikat õpetatakse, pole ühtegi pistikupesa. Kuna valgusdioode ehk LED-e saab valgust tekitama panna pisikeste 3-voldiste patareidega, saime läbi   suuremate kaotusteta õppeeesmärgi saavutamisel. Pealegi   kadusid kõik õpilased niikuinii poole tunni pealt ära, sest kogu kool asus teele katoliku kirikusse,   uue semestri     avamissale. Vedasin oma kodinad õpetajate tuppa, kust leidsin vajakud   pesad ja asusin õppefilmi veelkord läbi vaatama. Ja ootamatult selgus, et ma polnud toas   üksi. Nimelt tõusis endale toolidest valmistatud   pesast istukile üks kena piiga, keda seina peal jooksnud film väga huvit...

Ilm Põhja-Ghanas on natuke erinev kui oktoobris-detsembris. Siis oli taevas selge nii päeval kui öösel, seega tähevalgust kallas   kogu aeg. Õhusoojust oli   päeval pidevalt +32 °C.   Nüüd on õhus niiskust palju rohkem ja soojakraade paar päeva olnud 34. Saunatunne on seega nüüd veel tõelisem. Eile kuulsin televiisorist (selline seadeldis on   Catholic Guest House’i söögisaalis täiesti olemas, näitab ühte kanalit), et maikuus ei tohi trumme taguda ega muud lärmi tekitada. Pean seda austuse ilminguks tärkavate elude suhtes. Ja kuigi kolleeg Francis teadis, et keeld käib   hoopis pealinna Accra kohta, polnud   siingi ei trummipõrinat ega muud valjuhäälset   muusikat kuulda isegi eile, kui Kongo külas oli turupäev.   Nikerdan siin oma elektroonikavidinatega. Ka suured asjad, sh videoprojektor pidasid   pikad sõidud tervena vastu.     Õpetajad juba saabuvad pikalt koolivaheajalt , mis algas 18. aprillil. 13. maist 25. juul...

4. mail täitus lootus veelkord Aafrika looduslikku sauna minna. Amsterdamist Accrasse lennates üllatas tõsiselt lennukis puhuv külm tuul. Tuli padi pähe ja tekk kõhu peale panna, et tuuletõmbusest   mitte külmetada. Aga ma polnud ka kunagi suure lennuki viimases reas istunud, täpsemalt kohal 45D. Stjuuardess pakkus võimalust mujale istuda, aga kellegi sülle polnud tahtmist potsatada. Pealegi tegelesid ka mu naabrid sama probleemiga. 15-tunnine bussisõit Bolgatangasse pakkus see-eest naudingut. Nimelt on vahepeal   Ghana teedele ilmunud tuttuued punased KIA bussid, mille külgedele maalitud   V.I.P. Mõnel isegi VVIP. Igal oma õhupuhuja nupp kasutada. Kui kogemata valgel ajal kohtvalgusti nuppu vajutada, kuuled valjukast häälekat noomitust – mis sa seda nuppu puutud, kas sa ei näe,   et Päike paistab.   Tegelikult olin mina peale bussijuhi üks vähestest, ainus, kes seda nägi, sest enamik oli kardinad akende ette tõmmanud. Kumassist läbi sõites ela...