Loodusõpetus 6. klassis: diagramm kriidiga laual ja kujundav hindamine

See sissekanne vabandab viisakalt hilinemise pärast. Tõend kujuteldavas päevikus kirjutab  hilinemise põhjuseks ajanappuse kümnete teiste tööülesannete täitmisel. Lahke lugeja ehk annab andeks. Pikalt tõrelemata.

Vaatlesin ühe kooli 6. klassi loodusõpetuse tundi üks päev enne esimest õpetajatele tehtud koolitust. Noor meesõpetaja on tööl esimest aastat (st kolmandat kuud), lõpetas kevadel  õpetajate treeningkolledži.

Näide näitlikustamisest kooliseinal.

Seinale on näitmaterjal maalitud projektide raames.

Olgu veel täpsustatud, et leppisime minu tunnivaatluse õpetajaga kokku 25 minutit enne tundi, seega tund ei ole spetsiaalselt ettevalmistatud, vaid nn tavatund.

Tund: Loodusõpetus (Integrated Science)

Klass: 6 (algkooli vanim klass)

Õpilasi klassis: 33 (16 poissi, 17 tüdrukut)

Tunni alguses kirjutab õpetaja tahvlile ainetunni nime: loodusõpetus (Integrated science), teemat veel mitte. On märgata, et õpilased on minu klassis viibimise tõttu ärevil, räägivad juttu, teevad nalja ega ole tunniks keskendunud piisaval määral.

Õpetaja palub kõigil lastel sisse hingata ja siis välja hingata. Tähelepanu kontsentreerub, klassis vaikus. Õpetaja küsib: "Mida sa sisse hingad? Mida sa välja hingad? Enamus teavad vastuseid. "Mis on tänase tunni teema?" Lapsed teavad. et õhk ja õhu koostis. Märkus: uurin kellegi vihikut ja selgub, et nad on seda teemat eelmisel tunnil õppinud, seega on tegemist kordava tunniga.

Õpetaja on vasakukäeline! Vasaku käega süüa, lehvitada, asju vastu võtta vms aga Ghana ühiskonnas pole kombeks, pigem on halvustav.

Õpetaja kirjutab teema ja alateema tahvlile. Tuletatakse meelde, mis on õpitud. Õigetele vastustele plaksutatakse kindlas rütmis (ta ta ti-ti ta ta). Õpetaja kasutab diskusioonimeetodit, st juhib diskussiooni küsimuste ja poolikute lausetega, mille lapsed lõpetavad. Osa lapsi ei jälgi, lösutavad laual, tegelevad millegi kõrvalisega.

Millest õhk koosneb? Vastatakse kooris, kõik koos mitu korda. Paljud õpilased aktiivsed, käsi kogu aeg üleval. Õpetaja hääl on kohati minu jaoks isegi liiga vali. Mõnd vastust palub õpetaja häälida (öelda tähthaaval, st kuidas kirjutatakse - spelling). Mõne vastuse laseb õpetaja lastel kirjutada tahvlile (nt zenon).

Õhu koostis protsentuaalselt. Mõnda küsimust küsib õpetaja viis korda järjest. Tunnustuseks plaksutamine on minu meelest väga hea: mõjub õigestivastajale tunnustavalt, julgustavalt ning plaksutajatele virgutavalt. Täitsa mõtlen Eestis edaspidi töös kasutama hakata....tuleb vaid oma rütm leida (siinne rütm on kõikides koolides sama). Õpetaja kirjutab kõige olulisema info tahvlile. 

Õpetaja joonistab ühele lauale sektordiagrammi õhu protsentuaalse koostise kohta.

Kui paberit pole, on kriit ja laud!

Klassis paljud lobisevad, ei pane tähele.  Õpetaja reageerib neile, palub keskenduda tunnile. Naerdakse vale vastuse üle, tekib suurem mürgel, mis võtab aja, aga vaibub peagi (ärgem unustagem, tegemist siiski teismelistega...nähud olenemata rassist, nahavärvist, soost, kultuurist ikka samad - tiinekad on omamoodi ägedad!). Üks poiss jääb silma kummiga mängides, laseb seda teiste näo ees. Kohati palub õpetaja korrata olulisemat osa oma lausest, korratakse kooris, kõik koos kui ühest suust.

Joonis õhupalli katsest. Lubasin õpetajale ka päris õhupalle hankida - ja ka tõin kaks päeva hiljem.

Õpetaja teeb joonise õhupalli katsest tahvlile. Minu jaoks on klassis suhteline kaos, kuid olen juba nende kuude jooksul õppinud, et siin on see normaalne õppimise viis, aktsepteerin seda, ei anna isiklkku hinnangut. Mõni sodib lauda, mõni kõõlub, mõni loeb inglise keele õpikut, mõni togib kaaslast jne - ei midagi eriskummalist võrreldes eesti õpilaste tüüpkäitumisega, paraku. Õpetaja pöörab korraks tähelepanu õpilaste istumisele: "Istuge ilusti!" 

"Tõstku käsi, kes teab, mis on vihmavari," küsib õpetaja, et seletada avatud vihmavarjuga õhurõhu mõju. Ca kümme kätt tõusevad. Tundub, et õpetaja räägib vaid osa lastega. Oma asi, kui ei kuula! Vastajale plaksutatakse isegi siis, kui ta proovib õigesti vastata, annab endast parima, tunnustatakse ka pingutust. Minu arvates on teema väga hästi selge, näiteid argielust palju. Õpetaja kasutab õpilaste abi ("too seda"´, "vii see ära" jne). Õpilased lähevad vabalt tunnist jooma, tualetti (loe: välja põllule rohu sisse), küsimata.

Küünlad laual põlemas katse jaoks.

Õpetaja süütab ühel pingil kaks küünalt, katab ühe pooleks lõigatud plastpudeliga ja küsib: "Miks küünal kustus?" Hapnikku ei jagu! Areneb uus diskussioon teemal, milleks me hapnikku kasutame. Siiani on olnud kogu tund inglisekeelne õpetaja poolt, lapsed räägivad omavahel nabti keeles, vastavad inglise keeles õpetajale. Õpetaja silme all tekib väike rüselus õpilaste vahel.

Pedagoog palub õpilastel ise küsida küsimusi. Minuti pärast üks küsimus kerkib. Üks õpilane mängib küünlavahaga. Teine küünlaleegi ja katsevahenditega, kui õpetaja tahvlit puhastab. Siiani on tegevused olnud suulised.

Õpetaja kirjutab tahvlile harjutuse, mõtleb viis küsimust tänase tunni kohta. Õpilased kopeerivad need vihikusse ja asuvad vastama.  Õpilased vastavad iseseisvalt küsimustele ja toovad valmistööd õpetajale hindamiseks.

Õpetaja parandab tunnitöid.

Nii on tund ka läbi....

Õpetajaga vesteldes selgub, et igas tunnis on nn uus osa ja siis kirjalik harjutus tunni kohta, mida õpetaja hindab kohe tunnis ära ja lapsed ootavad. Õpetaja räägib ka, et 33 lapse vihiku parandamine võtab aega mõnikümmend minutit, oleneb ka harjutuse sisust. Garu-Tempane piirkonnas pidi aga olema 180 (!!!!!) last ühes klassis, kuna nende tunnitööde parandamiseks läheks tunde aega, siis lihtsalt iga päev tunnitööd ei hinnata ja antakse 1 või 2 küsimust vaid vastata lastel.

Harjutus malaaria kohta. Näide hindamisest. Kas pole mitte meil innovatiivse kujundava hindamisega siin tegemist?

8 õigest vastust 10-st annab hinnanguks  "väga hea"

Üldjuhul õpetaja koju tööd ei vii ega pärast tunde enam töö ei tee. Kogu töö tehakse tundide ajal, kui vaja koosolekule minna või millegi muuga tegeleda, on lapsed tunnis omapäi. Seega, kui koolipäev lastel lõpeb, on ka õpetajate tööpäev läbi. Nt kui koolipäev ühes koolis saab läbi 1.30 PM, siis 1.40 on koolimajas veel vaid prefekt, kes koolimaja uksed sulgeb, ja vastutavad õpilased, kes koristavad, kõik teised, sealhulgas õpetajad ja direktor on minekut teinud.