Mondo's volunteers in Ghana

Korvipunuja Victoria Olin Ghanas täpselt aasta. Jõudsin koju tagasi 5ndal oktoobril. Kohtusin üle pika aja taas pere ja sõpradega, naasin tagasi tööle ja kõik näis loksuvat paika. Siis aga otsustas Eesti ilm kliimapagulasele näidata oma tõelist palet. Oma rolli mängisid kindlasti ka kavalad viirused ja bakterid. Ühesõnaga, hetkel istun kodus ja põen kopsupõletikku. Praeguseks olen niipalju toibunud, et leian klaviatuurilt tähed üles, et  panna kirja oma viimased Kongo külas toimunud tegevused. Üks tark naine ütles mulle, et ma vaataks Aafrikat ja Euroopat nagu kahte eraldiseisvat maali. Suunangi oma mõtted soojale mandrile, istun suletekkide kuhja all ja vaatan päikeselist pilti Ghanast. Euroopa lõuend olgu targu selja taga ja täna ma talle rohkem tähelepanu ei pööra. Viimased kuud väikeses Kongo külakeses läksid linnulennul. Ühes eelnevas blogis ma juba mainisin, et Mondo toetas rahasüstiga küla serval asuvat maja, millest pidi saama tulevane IT keskus. Mul on niikuinii ...

Leo ja noorte keskkonnaaktivistidega koristuspäeva lõpus Tüdrukutekooli tublid osalised Vahetult enne Ghanasse minekut mainis Mondo Diana mulle, et ilmselt kaasavad kohalikud iirlastest misjonärid Tommy ja Leo mind ühte keskkonnaprojekti. Nii ka oli. Reeglina iga kolmapäeva õhtul on nende kodus väike kogunemine, nö pub night. Ole sa preester või kes iganes, aga kui sa oled iirlane, siis ilma korraliku Iiri pubita elu ei toimi. Uued vabatahtlikud on kolmapäevastele vestlustele alati oodatud. Nende kodu on nagu väike oaas, kust ideid ja jõudu ammutada. Nii sai natuke igal kohtumisel ka veidi projektist räägitud, aga lisaks ka suuremaid koosolekuid peetud. Kuna ma olen oma Eesti „Teeme ära“ suur fänn, siis ma pakkusin välja, et siin võiks midagi samalaadset teha, aga kaasata kooliõpilased. See polnud muidugi midagi uut, sest varem on vabatahtlikud teeme ära laadset koristust Gorugi kooli ümbruses teinud.  Misjonärid omalt poolt soovisid üritust näha jätkusuutlikuna ja s...

Ghanasse on jõudnud Eesti suvi. Otsisin välja oma sooja pesu ja sokid ning naudin ilma. Tänase vihmasabinaga on just paras hetk midagi postitada. Ma olen olnud siin juba terve igaviku ja alles aprilli lõpus avastasin, et kohas nimega Zuarungu, mis on kuskil Tartu-Nõo ots, müüakse ahjus küpsetatud sealiha: kurikuri niung (siga on kurikuri). Nüüd algas alles tõeline elu pihta. Hea küll, hapukoorest ma jäängi unistama, aga seevastu naudin sealiha paketti koos kõrvade, maksa, kärsa ja sõrgadega. Nämm. Sinna juurde muidugi ringi tiirutavad kärbsed, imetavad koerad ja pitu´d (kohalikku õlut) larpivad rõõmsad näod. Pitu on spotis parim, kui mujal pakutakse seda soojana, siis seal hoitakse jooki kenasti külmikus. Sealiha kõrvale imehea rüübe. Kusjuures ammu aega tagasi olen oma elust kolm aastat  olnud  lihavaba. Mingil hetkel sai isu nii täis, et ei võtnud peale kalaliha ühtegi teist lihatoodet suu sissegi. Vb peale Aafrikat kordan seda jälle ja elan ainult hapukoorest ja musta...

Minu majake ja lehte minev hiiglaslik baobaob Minu kodu on Kongo küla serval asuvas katoliku kirikule kuuluvas külalistemajas. Siin on viis tuba, millest kaks on hõivatud minu ja Belgiast pärit vabatahtliku Heidi poolt. Keset maja on suur saal, mille erinevates nurkades on paksult tolmu ja valdavalt religioosse sisuga raamatuid täis riiulid. Minu ruumi uks avaneb täpselt sellesse saali, Heidi elab köögi kõrval maja tagaosas ning kolm ruumi on eraldi tiivas. Need toad on enamasti tühjad, ainult erijuhtumitel või kiriklikel pühadel viibivad seal   külastajad. Praegu on just täpselt üks selline erijuhtum. Fuajee Isa Martin, kes on Kongos preester ja haldab kirikule kuuluvat võõrastemaja, teavitas mind preestrite koosolekust, mis toimub meie kodu saalis. Ma olin arvestanud massidega ja hommikuse palvega, aga siiski mitte sellega, et keegi järjepidevalt mu lukustatud uksest sisse astuda tahab pidades seda ehk tualettruumi ukseks. Igatahes leidsin, et parem on ust mitte...

Oma viimases blogis ma kirjutasin, et lähen Ghanat avastama. Nüüd on sellest möödas rohkem kui kaks kuud. Jääb mulje nagu ma ikka tiirutaks ringi. Ma ei tea, kuhu see aeg kaob, eriti see aasta on olnud täielik ralli. Ghana muidugi on üllatav ja imeline. Ma reisikirjeldusel isegi ei peatuks, lisan lingi piltidega, vahel ütlevad need rohkem kui sõnad: https://photos.app.goo.gl/hgXz9X78gwegRdD27 Kui ma jaanuari alguses tagasi tulin ootas mind rõõmus üllatus. Kolm uut vabatahtlikku Heidi, Raymond ja Robert olid saabunud. Nendega koos oleme teinud palju põnevat: pühapäevased fimiõhtud, nädalavahetuse väljasõidud, kokkamine ja muud huvitavat. Muuhulgas organiseerisime koosoleku kohaliku juhi ja mentoritega, et vahetada mõtteid ja saada lähedasemaks. Selline koosolek toimus minu teada esimest korda ja leppisime kokku, et võiks ka edaspidi jätkuda, vähemalt kord kuus. Ma olen siin olnud juba mõnda aega ja näiteks ei teadnud, et mentoreid on seitse. Kolme mentori olemasolust   polnu...