Päev Ayamfooya kliinikus
Hommikul asusin 3 kotitäie sidemete, plaastrite ja muude
abivahenditega Ayamfooya erakliiniku poole teele. Raske nii väga polnudki, aga
varahommikune päike lõõskas juba täiel rindel ja tõmbas otsaesise 5 minutiga
higist märjaks. Umbes 1,5km on teglikult mõnus maa jalutada ja olen isegi
rahul, et elan haiglast natuke eemal ning saan enne ja pärast tööpäeva külale
pilgu peale visata. Juba esimesel hommikul joostakse mulle järele pakkudes abi
kottide kandmisel, keeldun viisakalt. Aga jutukaaslasest ära ei ütle. Viimane
on üks külatee võludest. Vaevalt poolepeal peatub mu kõrval mootorratas. Meenub
eelmisel päeval haigla laboratooriumis nähtud mees ja võtan pakutud küüdi
vastu. Vinnan 3 kotti meie vahele ning sõit jätkub.
Algab minu esimene päev Ayamfooya haiglas. Eile leppisime
kliiniku omaniku Thomas Morega kokku, et käin esimeste päevade jooksul läbi kõik
osakonnad (ruumid) , tutvun tööga, kohalike tavade ja vahenditega, löön
võimalusel kaasa ja seejärel vaatame edasi. Vahepeal tahan käia ka
haridusametis arutamaks koolide võimalusi ja soove tervise-alaste koolituste
suhtes.
Alustame haavade sidumise ja süstimise ruumidest. Kliinik on
ehitatud suhteliselt sopiliseks. Palju on erinevaid hooneid, väikeseid ruume,
nurgataguseid ja vahekäike. Patsiente on palju ja hommikuses vahetuses
vastuvõtvaid arste 2-3. Abi saamise retk kujuneb umbes järgmiseks. Tuled kohale
ja ootad järjekorras, et oma tervisekindlustuse kaart registreerida ja
patsiendi mapp võtta. Liigud teise järjekorda, kus meditsiiniõde mõõdab
vererõhku, temperatuuri, vajadusel kaalu jne. Sealt liigud arsti enda vastuvõtu
järjekorda. Olenevalt viimase määramisest lähed edasi kas süsti saajate
järjekorda, haava sidumist soovivate järjekorda, laboratooriumi järjekorda või
haiglasse sisse. Laboratooriumist lähed uuesti ootama järjekorda kust saab
arsti juurde.
Ilmselt nii töötajate kui ka vahendite vähesuse tõttu või
puudumisel muutuvad järjekorrad kergesti mitmetunnilisteks (meenub natuke meie mitte
just nii väga ammune Nõukogude aeg). Ilmselt, vahendite vähesuse tõttu, pole
mitte kahte ruumi kus saaks nii süste teha kui ka haavu siduda vaid on ühte sorti
protseduurile vaid 1 tuba. Kahe jaoks vahendeid lahti võtta oleks ilmselge
raiskamine. See põhjustab, aga selle, et kahte sarnase murega patsienti korraga
teenindada ei saa. Ja järjekord muudkui kasvab.
Haava sidumise materjalide laud. Ampullis on tuimestuseks Lidokaiini |
Vahenditest ise on suur osa meie standardite järgi
prügikasti minev kraam. Nii kurb kui see ka pole. Positiivne on see, et nõelad
ja süstlad on siiski ühekordsed. Kasutatud nõelad kogutakse ise tehtud väikese
auguga pappkasti ja maetakse hiljem kusagile maa alla. Toa nurgas seisab
kuumaõhu sterilisaator, mille kõrval on elektrikatkestuse puhuks
gaasiballooniga pliit ja potid instrumentide keetmiseks. Enne esimese süsti
tegemist otsin pilguga puhastusvahendit. Õde viitab kausis olevate
vatitükikeste poole. Võtan ühe süsti koha puhastamiseks. Kõva pingutuse puhul
võis ette kujutada, et oli jah natuke märg, aga jätsin selle arvamuse enda
teada. Võib olla mu pilk siiski reetis mind sest mõne aja pärast tuli õde nagu
muuseas desinfitseerimisvahendiga ja kallas seda juurde. Eelmainitud intsident
pole aga mitte põhjustatud töötajate teadmatusest või hoolimatusest vaid
lihtlabasest rahapuudusest. Vahendit on lihtsalt liiga vähe ja raha ostmiseks
alati ei piisa. Veel vähem jagub seda kõikide töötajate käte desinfitseerimiseks.
Kliiniku keskel on suur tünn vee ja seebiga, kus käivad nii patsiendid kui
töötajad oma käsi pesemas. Ka haava-ruumi kõrval on kraanikauss, aga see on
katki.
Akna kohal rippuvast elektrolüütide lahusest võetakse kuivaine lahustamiseks vedelikku mitu päeva |
Pool päevast istun arsti vastuvõturuumis. Arst ise läks küll
lähimasse linna Bolgatangasse, aga tema ülesandeid jätkab vägagi edukalt kohalik
meditsiiniõde.
Naine, 60a, malaaria proov positiivne, vere hemoglobiin (Hb)
7,2. Hemoglobiini märgitakse siin meie täiskohalise arvu asemel komaga. Näiteks
kui Eestis naisterahva keskmine Hb peaks olema 120 g/l, siis siin on see 12,0
g/dl – saab ravimid, hematogeeni toidulisandina ja läheb koju.
Mees, 56a, kõhutüüfus positiivne – kirjutatakse
antibiootikumid ja läheb koju
Tüdruk, 17a, kõhutüüfus positiivne – saab antibiootikumid ja
läheb koju
Poiss, 3a, malaaria positiivne, Hb 8,0- võetakse haiglasse
sisse
Niimoodi jätkub kogu päev. Tundub nagu pool küla põeks
malaariat ja ülejäänud kõhutüüfust. Vahepeale satub üks mees mao- või
kaksteistsõrmikuhaavandi kahtlusega ja üks võimaliku rasedusega naisterahvas.
Kliiniku üks kahest naistepalatist |
Doktori laualt leidsin raamatu: „Standard treatment
guidelines“ Väljaandjaks Republic of Ghana, Ministry of Health. Hakkasin
sirvima ja leidsin sealt enamlevinud haiguste sümptomite kirjeldused ning täpsed
instruktsioonid raviks. Tahtsin tegelikult otsida üles Ghana worms lehekülge,
aga seda kahjuks polnud. Trükis algas leheküljega 13, kulgedes normaalselt
63-ni. Siis tuli lk 124, 125, siis jätkusid taas 64, 65.... kuni 124 ja 125-ni.
Seejärel tulid lehed numbritega 191, 192, siis hüpati lk 225 peale ja sealt
jälle tagasi 193 peale. Ning nii vahelduva eduga kogu raamat. Hoolimata
sellest, et lk 124 oli isegi mitu korda, siis 126-191 puudusid täiesti ja pidin
oma infost selleks hetkeks ilma jääma.
Pärastlõunal koju jalutades tuli mulle seltsiks haigla
hoovil apelsine müüv neiu. Laps traditsiooniliselt rätikuga seljas ja
apelsinilaadung pealael. Õpetas mulle kohalikku keelt ja lubas ka tulevikus
minuga koduteed jagada. Kui ostsin turu pealt 10 veekotti pakkus ta end lahkelt kandjaks. Keeldusin taaskord. Mitte ei suutnud ette kujutada teda laps
seljas ja apelsinid pealael minu vett tarimas ja mind kaks kätt taskus
jalutades temaga juttu ajamas.
Kirjeldused tekitavad kohati kõhedust - eriti kui napib vahendeid, et endid kaitsa. Ühest küljest on tõsi, et piiratud tingimustes hakkab päänupp paremini tööle. Teisalt on endalegi huvitav kogeda, kuidas kohalikud sellistes olukordades toimetavad - on nad ju siiamaani kuidagi hakkama saanud, eksole..
ReplyDeletePostitan abimehe koos igatsetud lehekülgedega ("Standard treatment guidelines"): http://apps.who.int/medicinedocs/documents/s18015en/s18015en.pdf
Edu tohterdamisel..