Nr. 6- Mis värvi on minu Ghana? Osa 1.


Hetkel on minu öökapiraamatuks Janika Tamme „Minu Keenia“. Väga inspireeriv lugemine, soovitan kõigile soojalt! Keenia inimestest kõnelevate lugude taga rullub lahti ka Janika enda Keenia tunnetamise ja seal olemise lugu. Enamasti on lood kurva alatooniga ja ei ennusta just kõige õnnelikumat lõppu, aga seda enam teevad südame soojaks pisikesed rõõmsad detailid igas päevas! Värskelt on lugemisküpseks saanud ka Ethel Aoude „Minu Ghana“- ootan suure huviga, kui palju äratundmisrõõmu see raamat võiks pakkudaJ!

Aga milline on minu Ghana? Minu Põhja- Ghana koos Kongo küla ja Bolgatanga linnaga? Värvikate inimeste, lihtsa külaelu ja oma missiooniga? Ehk on seda kõige lihtsam lahti seletada kõikehõlmavat värvigammat kasutades!? Pilt on kirev, sisaldades pootoone aga ka kirkaid ja särvaid värve. Vahepeal kaob  rütm ja süsteem, aga jääb teadmine, et kõik liigub edasi. Lihtsalt Aafrikale omase kiirusega.

Võtame kõigepealt vaatluse alla Ghana lipu värvid- infoks, et musta viisnurgaga trikoloor on kujundatud 1957 aastal, mil riik sai mustas Aafrikas esimesena iseseisvuse.

 Keskel kollase triibu taustal naabervalla chief! Naisi on tal vist 19 ja lapsi nii 115 ringis:)!

PUNANE- lipu värvina kannab ta endas mälestust nendest, kes kannatasid ja surid iseseisvuse eest võitlemisel. Punast leidub Aafrikas kõikjal- alustades punakast mullast ja lõpetades kirevate kangamustritega. 

Punakad savimüüri seinad

Külavahelistel põldudel võib kohata kauni punase õiega taime, millel nimeks okro- piprataolise kaunaga vili on kohalikus köögis tihedalt kasutatava supi põhiline koostisosa. Kissellilaadselt venivat suppi süüakse koos maisi- või hirsijahust keedutud tihke pudruga ja lusikat selleks ei kasutata!

Okro võib olla ka kollakas-rohelise õieline.

Punasega seonduvad ka turgudel pakutavad tomatikuhilad ja meie igapäevast toidulauda rikastav tomati-kalakonserv African QueenJ! Aga eredama hetkena meenub punase postkasti kõrval istuv soliidne härra Bolgatanga postkontori eest, kelle ametiks on kirjade kirjutamine. Tänu moodsatele sidepidamisvahenditele on amet küll hääbumas, aga siinkandis siiski veel au seesJ!

Punane postkast ja härra kirjakirjutaja.
Säravalt punase hinde 5 on ära teeninud meie küla 9 naist, kes on tänaseks lõpetanud 2 nädalase korvi punumise koolituse ja said täna esimese ametliku tellimuse 22 kotile ja korvile. Eesti naised, olge valmis oma eurosid "luftitama":)!

Õpilased, õpetajad ja 2 algajat punujat Mondost:)!

Tänukiri auväärses eas õpetaja Atangale, kel punumise kogemust nii 90 aasta jagu! 


KOLLANE ja KULDNE on ghanalaste jaoks  maavarade sümboliks. Mulle meenuvad kohe südamlikkus ja entusiasm- omadused milleta siin kuidagi hakkama ei saa! Tugev tahe ja entusiasm on vaja endas igal hommikul äratada ja sellega ka kohalikke nakatadaJ! Südamlikkust ja lihtsat siirust leiab külavahelt igalt sammult- kuigi kohalikud on tublid jutuvestjad, on nad siiski üsna rikkumatult ausad (kindlasti väikeste eranditega). Näiteks igal turupäeval rõõmsalt apelsine ja banaane müüv proua ei küsi meilt nahavärvi pärast suuremat summat, vaid  paneb natuke vilju boonuseks kaasa!

Kollasega meenub ka paari nädala tagune lõbus lugu, kui oli vaja Mondo kalendri tarvis lustakat fotot kohalikust kemmergust! Teades, et Gorugi koolis on vastvalminud uus välikäimla, seadsimegi sammud sinnapoole. Peale mitmeid katsetusi jäi fotoobektiivi ette hunnik kolla-pruunis koolivormis õpilasi, eesel ja karjus. Olgem ausad, eesel oli sellist häbelikumat sorti ja üksi pildile jääda ei julgenudJ!

Kõik tahavad pild peale jääda!

ROHELINE on nagu ikka metsa ja looduse värv. Olen juba mitmes blogis kirjutanud võimsatest savanni puudest ja minu huvi nende vastu aina süveneb. Vahest võib juhtuda, et hüppan otse mootorratta seljast nendega tutvust tegemaJ! Praegu novembris kuiva hooaja lähenedes muudab loodus oma palet iga päevaga- prink ja särv roheline asendub punaka- kollaka kuivamise värviga. Ent roheline on ka lootuse värvJ- juba poole aasta pärast saabuvad vihmad ja eluring algab otsast.

Tüvi nagu matsaka elevandi jalg:)!

Ghana lippu ehitiv MUST viisnurk oli vabanemise juhttäheks. Peaaegu igal õhtul on võimalik taeva mustal taustal nautida tuhandeid  säravaid tähekesi- nagu ikka on lõunamaine öö soojalt sume ja täis ritsikate sirinat. Väga järjekindlalt annab endast igal ööl märku ka häiret saatvat alarm-süsteemi meenutava lauluga nahkhiir. Esimesel ööl kirjeldatud hääle peale ärgates arvasin tõesti, et mingi valve-süsteem töötab. Aga ilmselt on tõenäosus, et Kongo külas keegi oma vara kaitsmiseks alarm-süsteemi kasutab üsna väike. Peagi jõudsime arusaamani, et tegemist on öise laululinnugaJ. Just hetk tagasi saabus õhtuselt retkelt Liina ja tõi kaasa värsket infot, et tegemist on hoopis nahkhiirega! Elame- näeme- ehk et seda tegelast tahaks oma silmaga näha küllJ!

Enamasi puhtust ja süütust edasi andev VALGE seostub mul siinses kontekstis hoopis ülal kirjeldatud maisi- või hirsijahu pudruga- kohalike vaieldamatu lemmikuga, mis meil valgetel (ehk nabti keeli solimiidel) kuidagi kurgust alla ei taha minnaJ.

Valgega seoses väärib kindlasti ära mainimist uus Kongo küla elanik Rita, kel on sotsiaaltöötaja ja medõena kohustus toetada kohaliku kliiniku igapäevast tegevust ning hügeeni- ja seksuaaltervise loengute läbiviimine kohalikus kogukonnas. Tere tulemast, jõudu ning edu! Esimestel päevadel tõi Rita endaga kaasa palju uudiseid meile seni lähedalt tundmata kliiniku  igapäevatööst ja eks mõningi lugu lõi kiilu meie suhteliselt idüllilisse ellu. Samas on hea endale vahel siiski meelde tuletada kohta ja hetke! Ma asun musta mandri väikese külas, kus haiglast otsitakse abi vaid väga tõsiste probleemide puhul ning  teated matustest on igapäevaelu lahutamtu osa!   

Valgese pehmesse uttu vajub romantikute sõnul inimene, kui ta on unemaale jõudnud. Siin Aafrikas on unede ilm pigem sama kirju ja heitlik kui igapäevane elu ja minu tänane postitus. Järgnevas loos otsin Ghana värvikillukesi edasi!

Unine savann
Head ööd!
TriinJ





Comments

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

Finding my way in a new country

Until we meet again, Kongo