Mondo's volunteers in Ghana

Kui elevant on elutoas, siis on majas ilmselgelt midagi viltu. Ja maailmas täpselt see toimubki. Elutuba on elevante täis. Nii Eestis kui Ghanas. Kõikjal lainetab korralikult, kus teine, kus kolmas laine. Meie aga maandusime jaanuari alguses Accras, et Kongo külas oma missioone jätkata / alustada.  Miks praegu, miks siin ja miks üldse, kui maailm on täpselt nii pöörane, kui see parasjagu on? Mujalt maailmast ja ka Ghana suurematest linnadest tuleb järjest ärevakstegevaid sõnumeid ja olles siin koos meditsiinitöötajatega, kuulen paratamatult kõhedaid lugusid elust enesest, aga elu ei saa päriselt seisma jääda.  Hoiame  end ise ja siis hoitakse ka meid. Kas mõtleme enese hoidmise all kodus istumist ja enese isoleerimist kõigist ja kõigest või siis püüdu jätkata maksimaalselt tavapärast elu, võttes kasutusele kõik targemate inimeste poolt välja pakutud abinõud, jääb igaühe enda valida. Meie valisime selle viimase ja siin me nüüd oleme. Ja igati rahul – elame ise edasi j...

Päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud. Kaugel pole hetk, mil saab pool aastat täis. Mis tähendab, et nii mõnigi meist peab järgmisel kuul kotid pakkima. Täpsemalt - kõik peale minu :-) Kõigepealt eelmise postituse lõpus kõlanud üleskutsest. Aidata meil arvutiklassi uusi arvuteid soetada, mäletate küll. Kõiki huvitavad tulemused ja kokkuvõtted, eks. Võttes lühidalt kokku - eriti palju see ettevõtmine meid unistuse täitumisele paraku lähemale ei viinud, aga eks see innusta meid midagi muutma ja püüdma leida uusi teid, et selleni siiski jõuda. Üks mõte on, aga sellest räägin lähemalt oma postituse lõpus... Tolmu tõttu on nähtavus üsna napp Oodatud-kardetud harmattan on käes. Õhk on ülikuiv ja mõnel päeval nii paksult tolmune, et päike läbi ei paista. Ja kõik on pidevalt tolmuga kaetud. Paned taldriku lauale, lähed veemasinast vett tooma ja tagasi tulles taldrikut ei leia – nii laud kui taldrik on ühtlase tolmukihi all. Väikese kunstilise liialdusega küll, aga tegelik...