Asjad ei lähe mitte plaanipäraselt vaid täpselt nii nagu nad peavad minema.

Nädala ülesandeks oli võtta ühendust Nabdami regiooni 17-ne Junior High Schooliga (meie mõistes siis 7-9 klass), vaadata üle koolide wc -ja kätepesu võimalused ning puhta joogivee olemasolu. Plaanis on pidada kõikides klassides loenguid teemadel seksuaaltervis ja areng, sealhulgas seksuaalsel teel levivad haigused ja nendest hoidumine, hügieen ning esmaabi tähtsamad punktid.

Õpetlik koolimaja

Kohtudes osade koolide direktorite ja tervise instruktoritega leppisime kokku aegu, millal saaksin tulla lastega tundi pidama. Rääkisin neile täpsemalt esimesest teemast ja tutvustasin materjali. Olin Eestist kaasa toonud hulganisti värvilisi pilte, kokkuvõtvat materjali, mänge, värvipliiatseid, mitusada Forans Eesti AS´i poolt annetatud MedOne kondoomi ja oma venna vabameelse sõbranne poolt harjutamiseks kaasa kingitud kunstpeenise. Mul oli sada plaani kuidas lapsi aktiivselt kaasa kiskuda. 

Aga kui Aafrikas midagi lähebki teatud korrapära järgi, siis on selleks pidev plaanide muutumine. Tänaseks olen aru saanud, et väga suuri plaane polegi mõtet teha. Minu loengu materjal on suures osas siinsete laste jaoks liiga põhjalik ja keeruline. Klassid on enamasti suured ja nii mõneski koolis tahtsid nad mind panna loengut lugema rohkem kui sajale lapsele. Kujutage ette 45 minutit saja 13-18 aastase lapsega klassis, kus kõik uksed ja aknad on tundide ajal valla ja milledel kõlguvad kas teiste klasside lapsed, külalapsed, hetkel mitte tunde pidavad õpetajad või kes teab kelle vennad, õed, nõbud ja sõbrad. Olen alles roheline õpetaja. Pean oma materjali ümber korraldama ning goodbye plaanitud mängudele ja rühmatööle. Kuna pean kindlasti läbi võtma teatud osa teooriast, siis joonistamiseks ei jää 45min -1h jooksul ka eriti aega. Asi, millest ma aga mingil juhul ei tahtnud loobuda, oli kondoomid. Kuigi 400 kondoomi tundub suure kogusena, siis neid lihtsalt küla vahel inimestele jagades upuksid nad nagu nõel heinakuhja. Kui umbes 10 000 inimesega piirkonnas jagada näiteks 100-le inimesele 4 kondoomi, siis see võib-olla päästaks neid mõneks nädalaks juhul kui nad oskavad neid kasutada, aga poole aasta pärast oleks kogu kondoomitrall unustatud. Seega plaanisin annetatud kondoome kasutada ainult tundides ja tüdrukute või naisteklubide loengutes õppevahenditena. Pärast teooria loengut saaksid lapsed ise pakendit uurida ning soovi korral kunstpeenisel kondoomi paigale asetamist proovida.

Õpetajad noogutasid innukalt kaasa kui oma plaane tutvustasin. Panin tähele, et pärast kondoomidest kuulmist jäi katoliku kooli direktor kuidagi vaikseks. Teiste lahkudes jäime kahekesi pikalt vestlema. Ta tõdes mulle kurvalt, et kõik muud asjad sobivad, aga kondoomide näitamist ei saa ta kahjuks oma koolis lubada. See oleks ilmselge propageerimine ja lapsed ikkagi nii vara seksima ei tohiks hakata. Küsisin siis ettevaatlikult, et ega ometi nende koolis pole viimase 5 aasta jooksul olnud ühtegi juhtumit, kus tüdrukud oleksid rasedaks jäänud ja pidanud sellepärast kooli pooleli jätma.

„Jah, kahjuks on küll..... aga ikkagi ei saa ma seda lubada. Tead, lapsed on nagu ahvipärdikud. Kui sa neile midagi proovida annad, tahavad nad veel ja veel.“

„Seda küll. Aga tihtipeale on ka nii, et pärdikud tahavad just seda, mida nad ei saa. Olles ihaldatu saavutanud, keerutavad nad seda käes, nuusutavad ja viskavad minema. Polnudki nii huvitav kui kaugelt paistis.“

Tegelikult sain ma sellest targast ja asjalikust mehest aru. Isegi kui ta oligi seda meelt, et lapsed vajavad laiemat informatsiooni ja kondoomi näitamine mitte ei suuna neid kiiresti seksima vaid annab teadmised tulevikus selle kasutamiseks, siis kiriku poolt pole selline asi ilmselt lihtsalt lubatud. Jõudsime kokkuleppele, et võin mõnda pilti näidata.

Küsides Yakoti kooli direktorilt luba kondoomide näitamiseks ja kunstpeenisel harjutamiseks, sain suure heakskiidu osaliseks ja seejärel hakkas ta ohates rääkima lugu oma eelmisest päevast. 19 aastane poiss oli seksuaalselt ära kasutanud 14 aastast tüdrukut ning seejärel hakkasid pered neid abiellu sundima. Hetkel on neiu küll kodust turvalisse kohta ära toodud ja noormees vähemalt esialgu trellide taga, aga tulevik ei pruugi sellegipoolest roosiline olla. Reputatsioon on rikutud ja võimaliku raseduse korral jääb tüdrukul ka kool pooleli. „Nad teevad seda naguniigi. Parem siis juba õpetada, kuidas ennast kaitsta. Peale kooli ei räägi nendega keegi sel teemal“ oli Jamesi tõdemus.

Yakoti kooli lapsed lõunasöögile ruttamas. Sellist privileegi
ei pakku mitte kõik koolid.

Kahel päeval sel nädalal oli mul endal suurepärane võimalus osaleda kohalikul terviseinstruktorite koolitusel. Phibeta Consult Ltd koolitaja oli suurepärane ja tegi silmad ette nii mõnelegi Eesti sama valla töötajale. Tal oli suurepärane oskus hoida kõiki osalejaid erksana rääkides kaasakiskuvalt, visates aeg ajalt mõne teemaga haakuva nalja või äratades küsimustega. Teemadeks oli hügieen nii ühe inimese tasandil kui kooli vaatenurgast. Räägiti kohalikust WC kultuurist (pigem põõsasse kui tualettruumi), selle muutmisest, koolide pakutavatest sanitaarruumidest, kätepesust, hügieenilisest koolitoidust, menstruaaltsüklist, riiklikest hügieeninormi programmidest jne jne.

Kõige parem viis alustada ükskõik missugust muutust on alustada iseendast ja oma kodust – „Selfcheck is always first“ rõhutas ta õpetajate eeskuju lastele.

Mitte just teemaga seotud, aga tähelepanu teravdavad olid ka koolitaja ühtäkkised küsimused
„Kuidas sa saad kaelkirjaku külmkappi panna?“

Õige vastus: „Teed ukse lahti, paned kaelkirjaku sisse ja sulged ukse.“

Küsimus: „Aga kuidas saad elevandi külmkappi panna?

Õige vastus: „Teed ukse lahti, võtad kaelkirjaku välja ja paned elevandi asemele.“

Küsimus: „Lõvi kutsub  koosolekule kõik metsa loomad. Üks neist ei tule. Kes?“

Sõber mu toa seinal

Õige vastus: „Elevant, sest ta on külmkapis.“

Rahvas oli elevil. Eesti inimesele võivad siinsed naljad vahest lapsikud tunduda, aga kohalikele meeldib naerda ja selleks ei peagi mingit suurt põhjust otsima.

Kõrvalpingis olev õpetaja oli juba pikalt mu arvutit piilunud ja koputas lõpuks mulle õlale: „Sul on väga hea arvuti.

Mina: „Tänan väga.

Tema: „Teeme nii, et reedeni kasutad seda sina ja sealt edasi võtan mina asja üle.“