Mondo's volunteers in Ghana

Nädalad vuhisevad ikka meeletus tempos. Oma ehmatuseks avastasin, et olen oma blogipostitustega täiesti maha jäänud - nii, et pean lugejaskonnalt koheselt vabandust paluma. Eks meil see nn arvutiga töötamine ja elektrivaheline koostöö on ka suhteliselt nadi ja ikka ja jälle juhtub, et kui aega asju kokku võtta ja kirja panna, siis meie piirkonnast elekter lahkunud. Kuid samas on koguaeg midagi teha ja siis avastadki, et numbrid kalendris ikka metsiku tempoga edasi liikunud ning ise pole midagi kirja jõudnud panna. Olen siis põhiliselt kahe kliiniku vahel toimetanud Pitanga (põhiliselt) ja osaliselt ka Logre. Lisaks veel outreachid ja kodukülastused, health-talkid. Koduvisiitide päevad on pikad - vahepeal läheb kõht tühjaks, siis kilekott välja ja ühiselt Pitanga õdedega sööma ja muidugi ikka kätega. Enne seda ilus kätepesu rituaal ja söögipalve. Siis kodudesse edasi. Koduvisiidid - loengud ja jutuajamised pereplaneerimisest, toitumisest, kindlustusest, lastekasvatamisest, ...

Taas on nädal möödunud ja terve nädala on saanud sukelduda töösse kliinikus. Päevad on täis erinevaid võimalusi ja väljakutseid. Elu on eriti mugavaks muutunud, kuna ma ise tsikliga veel ei sõida, on Piitanga töötajad mulle vastu tulnud ning igal hommikul tullakse ja korjatakse tsikli peale. Olen küll öelnud, et mul jalad ka olemas, aga seda ei võeta kuulda. Esmaspäeva hommikul jõudes kliinikusse võeti mind taas rõõmsalt vastu – ja koheselt ütlesid, et täna on outreachi päev. (Outreachid toimuvad igakuiselt erinevatesse piirkondadesse - kliinikus on spetsiaalne graafik kohtadest, mida nad külastavad regulaarselt iga 28-päevase intervalliga.) Seekord tuli teekond ette võtta Gorugi kogukonda. Eelnevalt on tehtud eeltööd ja kohalikud on kursis, mis aegadel Piitanga õed tulevad külastama. See on võimalus, kus inimesed saavad tulla küsima küsimusi, jagama muresid, samuti laskma kontrollida oma tervist või laste tervist. Juhul kui inimestel on tõsisemad probleemid, kutsutakse nad järgmis...

Möödunud on taas nädal ja isegi natukene peale. Kuna Ayamfooya kliinikus oli 25.aastapäev – siis kaheks päevaks lubasin ennast ka sinna appi. Kuid ülejäänud ajad olen veetnud Piitanga kliinikus. Iga päevaga näen, kuidas kohalikud hakkavad enam ja enam „valge naisega” ära harjuma. Samuti mõistad juba, kuidas kliinikus süsteem toimib, kuidas patsientidega tegeletakse. Piitanga kliinikus patsientide vastuvõtt Kolmapäeviti toimub Piitanga kliinikus rasedate vastuvõtt. Muidugi ka teistel päevadel tuleb kõhuga emmesid, aga enamasti nad on saanud nii organiseerida, et üks täis päev on täiesti rasedate päev. Sellel   päeval on ka ämmaemand kohal. Tahtsin alguses jälgida ämmaemanda tegevust. Kuid koheselt lükati mind „vette” – nimelt vastuvõtule tuli naine, kes lootis, et ta on rase. Kuid tema kurvastuseks oli rasedustest negatiivne. Ta oli kurb ja ütles, et juba paar kuud pole rasedaks jäänud. Kuna ta mõistis ka inglise keelt, siis sain selgitada võimalikult lihtsalt naise...

Möödunud on   Kongo külas teine nädal. Toimub adapteerumine ja juba tunned inimesi tänavatel ära jäädes korragi juttu puhuma. Samuti on saanud olla kõigis kolmes kliinikus – võibolla kõige vähem Ayamfooyas. Kuid minu tööülesannetes põhitähelepanu lähebki Piitanga ja Logre kliinikusse ja seal seonduva ämmaemandustegevusega. Nädala esimesel päeva sai tööpäeva alustatud küll Ayamfooya kliinikus, kuna soovitati, et me võiksime olla osa töötajate koosolekust, mis toimub iga esmaspäevaselt, et mõistaks ja näeks, mis üldse toimub. Kuid eelnevalt olin saanud jätta Piitanga kliinikusse oma telefoni nr – vajadusel kui nad soovivad ämmaemandat. Nimelt selles kliinikus ei ole ämmaemand pidevalt kohapeal ning kui keegi tuleb sünnitama, siis helistatakse Bolgatangasse, mis on umbes 30 minuti sõidu kaugusel. Kuna minu elupaik on kilomeetri kaugusel, siis vajadusel jõuab kiiremini kohale. Olles tunnike teises kliinikus, kui tuligi telefonikõne, et Piitanga vajab ämmaemandat. Helistasin rutt...