Veidi tehtud, palju nähtud...

Viimased poolteist nädalat on möödunud ruttu. Vahepeal oli väike tagasilöök malaaria näol, kuid sain kiiresti ravi ja taastusin ruttu. Kuna käisin ravil Logre kliinikus, siis sain juba patsiendina veidi aimu sealse kliiniku siseelust ning esimesed kontaktid töötajatega on loodud :-). Paralleelselt kliiniku tööga toimusid terve nädala jooksul Ayamfooya kliiniku 25. aastapäeva üritused, kust aktiivselt osa võtsin. Tänu nendele üritustele tekkis kiiremini töötajatega hea kontakt ning oli võimalus ennast nö tööalaselt neile ka tõestada. 

Tasapisi Ayamfooya kliiniku probleemid on hakanud selgelt välja tulema ja veidi tekib tunne, et probleeme on siin rohkem kui aega ja võimalusi lahendusteks. Sain intrumentide käsitlemise korra veidi selgemaks ning teada ka põhjused miks autoklaavi ei kasutata. Esiteks, Lydia peseb instrumendid veega puhtakse ning loputab neid kloorilahusega (nii toimub asi teoorias, siiamaani pole õnnestunud seda oma silmaga reaalselt näha). Samas nooremad töötajad arvavad ikkagi, et neid instrumente pole ohutu kasutada, seega pean oma silmaga seda protseduuri nägema. Lisaks pole enam võimalik töötajatel sidumis- ja süstide toa läheduses käsi pesta, sest kraan ei tööta. Kraanikausis on veega kann, mida kasutatakse vaid moslemipoiste ümberlõikuse läbiviimiseks... Võtab veidi sõnatuks.

Terve kliinik sai uue värvikihi

Autoklaavi ei kasutata, sest see ei tööta ja põhjust ei teata, sest keegi pole kohale kutsunud tehnikut. Seda aparaati peaksid vähemalt värskelt koolist tulnud töötajad oskama kasutada. Kuigi aparaadi juhe oli üsna räsitud, siis viga pidi olema milleski muus... Thomas lubas uurida parandamise võimalusi, kuid kuna autoklaav töötab elektriga, siis arvan, et mingi alternatiiv instrumentide desinfitseerimiseks peaks ikkagi veel olema. Praegusel ajal on väga sagedased elektrikatkestused - praktiliselt iga päev või üle päeva vähemalt 12 tundi. Seega lahuste kasutusele võtmise plaan jääb jõusse.

Süstide tuba, paremal nurgas pottide all on autoklaav tolmu kogumas

Kahjuks näen pidevalt kuidas mõni töötaja lihtsalt tööpostilt ära kaob ja keegi ei tea kus ta olla võiks... Kliinikusse ravile võetud patsiendid on jäetud järelvalveta ning mõnedki korrad on ägeda hingamispuudulikkusega patsiendi infusiooni kiirus olnud liiga suur. Mõned korrad olen ohjad enda kätte võtnud, kuid kuna suur osa patsientidest inglise keelt ei räägi, siis nende kaebusi ma ei mõista. Samaaegselt tuli panna üles tilkasid, jälgida patsiente, üritada suvalise koridoris seisva veidi inglise keelt rääkiva inimese abiga tõlkida patsientide juttu ning otsida kadunud töötajat, sest asjad hakkavad üle pea kuhjuma. Uued patsiendid on vaja kuhugi vooditesse paigutada enne, kui nad ära kollabeeruvad ning kiirelt ravi alustada. See on tõsine probleem, sest keegi pidevalt otsib kedagi taga ja raisatakse tohutult aega ning energiat edasi-tagasi käimisele. Thomasega arutasime seda probleemi ja leidsime mõlemad, et see on vanemõe tegemata töö (jätkuv probleem, kus vanemõde praktiliselt osakonnas ei viibi). Samas on Thomase meelest ainsaks lahenduseks uue inimese palkamine, kuid see juhtub alles jaanuaris. Siiski olen arvamusel, et ka praegust töötajat tuleks kuidagi survestada oma tööülesandeid täitma...

Kliiniku sünnipäeva ürituste hulka kuulusid esmaspäevane tasuta ravi päev Ayamfooya kliinikus, kuhu oli oodata suuri rahvamasse. Seega veetsin suure osa päevast vastuvõtus aidates inimesi kaaluda  ning aeg-ajal ka süstide toas toimuvat jälgides. Teisipäeval oli doonorluse päev ja kolmapäeval toimus Ayamfooya ja Logre kliinikute töötajate vaheline jalgpallimatš. Loomulikult lubasin sellest osa võtta... mängijana. Selgituseks olgu öeldud, et ütlesin kohe ka seda, et mängida ma ei oska ja võin platsil ringi joosta :-) Kohale jõudes selgus nagu ikka, et olime esimesed - ghanalaste jalgpalli matš ja kohal on vaid valged inimesed... Ajas tõesti naerma. Lõpuks tuli kokku väga palju rahvast ja saime isegi tiimiriided selga. Põhimõtteliselt andsid mehed oma riided ja jalanõud naistele kasutamiseks, sest osad neist olid lausa varbavaheplätudega kohale tulnud. Lõpuks nägi Ayamfooya naistetiim väga esinduslik välja ja meile puges isegi esinemisnärv sisse. Millesse me end tegelikult seganud olime? Keegi meist  valgetest jalgpalli mängida ei oska, kardame palli ja reeglitest pole aimugi. Aga kuna kohalikele oli väga oluline meie osavõtt, lubasime iseendile ja pealtvaatajatele vähemalt meelelahutust pakkuda!

Ayamfooya kliiniku sünnipäeva nädala kava (mis küll mitmeid kordi muutus)

Mäng oli üsna tasavägine, kuigi vastasnaiskond tundus meist ikka peajagu üle olevat. Kaks valget naist said oma staariminutid kui mina jagelesin palli pärast üsna vastasvõistkonna värava lähedal ning Anne-Liis sai pentaltite löömises osaleda. Meeleolu oli vägev ja emotsioonid laes. Meeste mäng oli ikka palju tõsisem ning lõppes Ayamfooya kliiniku võiduga ka penalteid lüües. Seega üsna tasavägine... 

Neljapäeva hommikul olin täpselt kell seitse kliinikus kohal, kus peale öövalve õe ja minu oli veel Thomas visiiti tegemas palatites. Ja kus on kõik need varased töötajad, kes pidid hommikuti oma töökohti koristama... Selgus, et enne kaheksat eriti keegi kohale ei jõua peale uute patsientide. Ja kuna oli moslemite püha, siis ei sõitnud ka tro-tro'd (mikrobussid) ning Bolgast tulevad töötajad lihtsalt ei saanud kuidagi õigeks ajaks kohale. Jalgpalli mängu ajal kätt vigastanud õde Brigitte ei saanud isegi kirjutada, vererõhu mõõtmisest rääkimata. Sujuvalt lükati mind teda asendama ning kui ta mingil hetkel üldse ära kadus silmapiirilt, siis avastasin ennast täiesti võõrkeelsest maailmast patsientidelt elulisi näitajaid võtmas. Käte ja jalgadega ning teiste patsientide abiga sain ka imikud täiskasvanutele mõeldud kaalul ära kaalutud. Natuke õnnestus vist tunnustust ka Lydialt ära teenida, kui panin ühele vanemale naisterahvale esimese korraga veenikanüüli ära ja ravimeid manustasin.

Veidi udune pilt suurest segadusest, mis tekkis kui järjekorras vahele trügiti.

Ravimitega seoses kerkisid esile uued probleemid. Nimelt puuduvad õdedel elementaarsed teadmised ravimite kõrval- ja koostoimetest ning veenisiseselt manustatavate preparaatide lahjendustest. Thomasega seda teemat arutades leidsime, et mõistlik oleks teha üks koolitus töötajatele ning pakkusin välja, et teen väikese ülevaate tabeli süstide ruumi seinale. Kliinikus kasutatavate ravimite nimekiri on üsna piiratud, seega ei peaks sellega suuri raskusi olema.

Veendusin ka selles, et Rita koostatud töötajate juhendeid kuskil seinte peal enam ei ole. Mul on tunne, et need on tahtlikult eemaldatud, sest seal olid reaalsed kohustused kirjas, mida iga valve peab tegema. Keegi ei tea või ei võta omaks nende eemaldamist, seega sain loa need uuesti kasutusele võtta. Olin need lasknud Eestis juba ära lamineerida, et need kauem vastu peaksid. Siinkohal tabas mind hoopis teistsugune üllatus. Thomas märkis, et ma pean kindlasti enne töötajatele neid kohustusi tutvustama, sest palju töötajaid on vahepeal vahetunud. Et nad ei tea, mida neilt oodatakse... Mina tabasin end mõttelt, et kuidas sõlmitakse inimesega tööleping, kui ta ei tea oma töökohustusi.... 

Reedel toimus kliiniku poolt korraldatud tasuta tervisekontrolli päev turul, mille puhul oligi arvestatud turupäevaga, et võimalikult palju inimesi saaksid tulla tervist kontrollima. Ja kuna neljapäeval kooli ei olnud, siis lükati kooli terviseloeng ka reedele ning ma lubasin sellest siiski osa võtta (kuigi mulle anti täpselt üks päev enne sellest teada, pidevalt toimusid plaanide muudatused ja teadsin, et mind on rohkem vaja tervisekontrolli tegema). See tähendas veel peale kliiniku tööpäeva õhtul materjali ette valmistamist loenguks. Polnudki siin veel keskööni üleval olnud...

Reede hommikul toimuski planeeritud health talk (terviseloeng) Zua põhikoolis. Kuigi  koolidirektorit oli eelnevalt meili teel sellest informeeritud, siis kohale jõudes pidime hakkama alles välja selgitama, millises kahest majast see kool tegelikult tegutseb. Seejärel pidime veel üsna pikalt ootama, alguses jäi mulje, et direktor on lihtsalt tunniga hõivatud. Hiljem selgus, et hoopis kõik põhikooli klasside lapsed koguti kokku ühte klassiruumi. Ja siis öeldi, et hei me oleme valmis, võite alustada...  

Klassi poole sammudes tuli ikka väike esinemisärevus sisse, sest neid lapsi oli väga palju. Hiljem sain teada, et kokku oli neid 74. Ja kui kõik need õpilased sulle kooris Good Morning, Madam! ütlevad, siis võttis põlvedest nõrgaks :-) Kui ma juba tasapisi ennast tutvustasin klassile, nägin kuidas osad õpilased koos pinkidega veel klassi juurde tulid (pink ja laud on omavahel ühendatud ja kaks tüdrukut kõndisid koos sellega, nii et ise hoidsid laua alt kinni ja olles ise pingi sees...püüdsin mitte naerma hakata sellest koomilisest, kuid nutikast vaatepildist). Minu jaoks oli koolis õpetamine uudne kogemus, sest lastele tunde olen andnud vaid õpetajate päeval... Igatahes olin väga tänulik Brigitile, kes korda hoidis ja aeg-ajalt minu juttu nabti keelde tõlkis. Oma jutu lõpus tegin lastele käte pesemise praktilise harjutuse - mina näitasin ette ja nemad tegid minu järgi. See oli lihtsalt nii lahe, peaaegu kõik tegid kaasa. Pärast lasime paaril õpilasel klassi ees näidata sama harjutust ja jutustada, mida ta täpselt teeb. Südamest loodan, et vähemalt mõnele jäi midagi sellest loengust meelde ja ta hakkab omandatud oskusi ka kasutama. Brigiti ülesanne oli rääkida jäätmete kogumisest/hävitamisest. See teema oli algselt mulle planeeritud, kuid ma pole kursis koolide ja kodude prügi kogumise võimalustega, siis rääkis Brigit ise sellest. Mina kuulasin sama tähelepanelikult kui õpilased. Kõik õppisid midagi :) Super!

Koolist lahkudes käisime korra uurimas, mis olukord Ayamfooya kliinikus on ja saime teada, et kõik ongi juba turuplatsil tasuta tervisepäeva läbi viimas. Kiirustasime Brigitiga ka sinna. Kohale jõudes nägin, kuidas turuplatsi katuse all Evelin inimestele malaaria ja HIV kiirteste teeb ning teised oma ülesannetega ametis olid. Inimesed olid juba ilusti järjekorda organiseeritud ning kõik nägi välja nagu mingis müstilises Aafrika välikliinikus, kus kogu tegevus toimus keset suurt turupäeva möllu. Kuna üsna kiiresti nägid kliiniku töötajad, et me saame oma ülesannetega hakkama, siis märkasime mingi hetk, kuidas meid oli üsna omapead jäetud. Kuna inimeste nimesid me kuuldu järgi kirjutada ei suutnuks, oli selle ülesande peal Rudolf - seega olimegi üsna pikalt kolmekesi. Mingi hetk avastasin, et lisaks testimisele oli meile jäetud karbitäis kondoome inimestele jagamiseks. Siis sain lisaks testimisele mõndasid noori naisi HIV-i ja turvseksi koha pealt nõustada. Vahepealsed tarvikute probleemid lahenesid õnneks üsna lühikese ootamisajaga, kuid kui meie tegevust hakkas ähvardama vihm, siis vahepeal paluti meil inimestele vaid malaariateste teha, et inimesed saaksid rutem koju minema hakata (tegelikult olidki inimesed malaariatesti pärast kohale tulnud, sest praegu on vihmahooaega ja malaariat levib laialt). Tuli vihm ja suur tuul ning oleks peaaaegu kogu meie varustuse minema lennutanud, kuid suutsime ka selle üle elada. Peale seda oli küll tunne, et võiksime Eveliniga vabalt oma kliiniku kuskil Aafrikas põõsa taga avada :)

Evelin ja Brigitte analüüse tegemas keset turupäeva möllu

Laupäevaks oli planeeritud suur pidu kliiniku juures, kuhu pidid kokku tulema kõik ümbruskonna tähtsad isikud ja kõik vabatahtlikud olid väga oodatud sellele üritusele. Andsime endast parima, et head välja näha ning läksime kohale arvestades african time koefitsenti - veidi üle tunni aja hiljem. Ja olime täpselt õigel ajal kohal - üritus polnud veel alanud ja inimesi alles saabus kohale. Loomulikult kulus ürituse alguseni veel üsna palju aega, aga saimegi rahulikult inimesi jälgida. Omaette vaatamisväärsused on igasuguste pealikkude saabumised. Suure möllu ja karja tantsivate inimeste saatel jalutasid pealikud kohale. Üritus kestis kokku neli tundi ja peale seda olime emotsioonidest ning kuumusest üsna väsinud. Kuid siis selgus, et meid on arvatud kliiniku personali privaatpeoliste hulka ja meid ootas ees järelpidu kuskil rehabilitatsiooni keskuses. Sinna kohale jõudes algas vihmasadu ja pidu hakkas juba enne algust ära vajuma. Meile pakuti söögiks valikut erinevaid kohalikke toite ja mina sain peavõidu ning leidsin oma lihatükkide hulgast päris karvase tüki kitseliha. Selleks korraks oli söögiisuga ühel pool, aga nagu üks kliiniku õde selgitas, nii juhtub kui küpsetatakse tervet looma korraga... 

Kliiniku juhataja Thomas kliiniku sünnipäeval õnnitlusi vastu võtmas

Kohaliku naistekoori esinemine

Uute seiklusteni!