Pidevalt muutuvad plaanid

Selleks nädalaks planeeritud ravimite koolitus jäi ära, sest terve nädalavahetuse polnud elektrit ja kehva interneti ühenduse tõttu ei olnud võimalik teha ettevalmistusi koolituseks. Leppisime Thomasega kokku uue aja järgmise nädala neljapäevaks. Selleks, et kindlasti saaksin oma materjalid ette valmistada, planeerisin ühe päeva Bolga jaoks, et minna interneti kohvikusse tööd tegema. Hoidsin pöidlaid pihus, et sellel päeval Bolgas ka elektrit oleks, sest muidu oleks minek lihtsalt aja raiskamine. Tegin igaks juhuks nimekirja alternatiivsetest tegevustest Bolgas juhuks, kui tekivad mingid takistused interneti kohvikuga.

Lõpuks osutus Bolgas käik üle ootuste edukaks - sain tehtud pildid viisa pikendamise jaoks ja jõudsin teha mitu tundi tööd oma koolituse tarvis. Lisaks õnnestus digiallkirjastada tervisekindlustuse kahjuavaldus ja see koos piltidega ka ära saata. Siiamaani kõige edukam Bolgas käik.

Kliinikutes kulgevad asjad tasapisi. Ayamfooyas said seintele üles töötajate kohustuste nimekirjad ning iga kord kliinikus viibides üritan töötajate tähelepanu nendest kinnipidamisele viia. Natuke raskelt see läheb, aga loodan, et mõne aja jooksul ehk muutuvad need kohustused inimestele harjumuseks.

Üks päev Ayamfooyas olles nägin oma silmadega, kuidas Lydia valmistus minema siduma palatisse. Ma olin nii positiivselt üllatunud, kui nägin, et tavapärase asjade hunniku (sealhulgas ka puhta sidumismaterjali) asemel, olid kandikule asetatud eraldi neerukausid sidumismaterjaliga, puhastamiseks mõeldud alkoholiga ja instrumentidega. Kõik asjad, mida peaks sidumisel vaja minema, olid ilusti kandiku peale valmis pandud. Ma olin liigutatud - mu haava sidumise koolitusest on natukenegi midagi kasu olnud. Väike probleem oleks äärepealt palatis tekkinud seoses jäätmetega, aga selle olukorra lahendas Lydia ise suurepäraselt - paludes mul tõsta prügikast voodi kõrvale. Olin rahul selle osaga, et ta ei teinud seda ise nende kinnastega, mida ta sidumisel kasutama oleks pidanud. Kuid jah, veidi on veel vaja juhendada ennetamaks selliseid olukordi ning oma tegevuse planeerimist.

Kord tutvustati mulle Ayamfooyas ravimite alternatiive. Ikka veel kestab see ravimite põud ja kui diklofenaki süstelahus otsa sai, hakati tegema hoopis deksmetasooni süste. Mul olid silmad üllatusest pärani - mismoodi ja miks??? Kas ei võiks siis hoopis anda paratsemooli tablette ja lastele küünlaid? No siin kliinikus käivad asjad kuidagi teistmoodi - Logre praktikas olen näinud, et antakse vajadusel tablette ja lapsed saavad peaaegu alati küünla, diklofenaki süstena tehakse lastele seal harvem. Kord arutasime ühe töötajaga diklofenaki lihasesiseste süstide tüsistusi (olen Eestis töötades näinud üsna ulatuslikke ja intensiivravi vajanud juhtumeid), siis selgus, et tegelikult on süstekoha abstsesse siin üsna sageli. Minu jaoks ei olnud piisav ka see põhjendus, et toime on kiirem (eriti kõrge palaviku puhul). Kui on olemas tabletid, tuleks alustada ikkagi lihtsamast. Kui need ei aita või ei saa suu kaudu manustada, siis tuleks üle minna süstidele.

Ühel päeval võtsin ette kaks kliinikut korraga ja Ayamfooyast Logresse liikudes nägin tee peal Victorit mootorrattaga, kes hea meelega otsa ringi keeras ja mulle küüti pakkus. Ja lõpuks see tuli - ilma igasuguse sissejuhatuseta küsis Victor minult: Nii, kas Maarja on abielus?... Ma juba arvasin, et mina olen sellest vestlusest pääsenud, sest teiste vabatahtlikega on ta need teemad läbi arutanud juba üsna saabumise järgselt. Saanud eitava vastuse, teatas Victor üsna enesekindlalt, et see tähendab, et Maarja on nüüd tema naine... No mis seal ikka.

Logre kliiniku töökorraldus hakkab vaikselt selgemaks saama ja ühel päeval sain osa mitmest järjestikusest erakorralisest olukorrast. Tegelesin suure osa ajast patsientide eluliste näitajate võtmisega ja vahepeal käisin palatites ning apteegis. Hommik algas kliinikus tegusalt - saabus laps kõrge palavikuga (>40 kraadi) ja tekkisid seetõttu krambid. Kuna veeniteed veel ei olnud, siis manustasime diasepaami süstelahust rektaalselt, efekt oli hea. Kui ka teine laps peaaegu sama kõrge palavikuga saabus, lasime emal kiiresti paratsetamooli küünla paigaldada ning õde õpetas talle, kuidas lapse keha veega pestes jahutada. Vanemate teadlikkus on madal ja nõustamisel-õpetamisel üsna suur roll. Sageli tullakse oma kõrge palavikuga lapsega arsti juurde nii, et laps on paksult riides ning omakorda linasse mähitud.

Sellel ajal, kui me esimese lapsega süstide toas tegelesime, kuulsime järsku tugevat põntsatust nagu keegi oleks kukkunud. Nii oligi, üks vanem mees oli ilmselt suurest pingutusest järjekorras oodates ära kollabeerunud. Õnneks töötajad reageerisid kiiresti ja tänu õde Bernadette'i organiseerimisoskusele, talutati minestanud mees palatisse ja alustati vedelikukaotuse taastamist. Teised tegelesid samal ajal dokumentide korda ajamisega ning sidumistoas jätkus krambitanud lapse ettevalmistamine haiglaraviks. Kõik toimus üsna kiiresti ja esialgu tundunud kaos organiseerus märgatava kiirusega eesmärgipäraseks tegevuseks.

Nüüdseks on tekkinud juba võimalus veidi võrrelda kahte kliinikut ja nende tööd ning esmamulje järgi tundub, et mõned asjad on Logre kliinikus väga hästi korraldatud. Kui Ayamfooyas tunnetad selgelt, et patsientidesse suhtutakse hästi - sest muidu nad äkki ei tule hiljem tagasi, siis Logre kliinikus torkab väga silma puhtuse ja korra hoidmine. Koristaja teeb oma tööd hästi, koristab mitu korda päevas ja vajadusel tuleb kohe põrandat pesema, kui juhtub, et keegi on oksendanud või midagi on maha läinud. Üks kord läks aga hoopis teistmoodi - väike poiss kartis väga veenikanüüli eemaldamist ja pissis süstide toa põrandale. Õde sai poisi ema peale üsna pahaseks ja käskis emal tuua mopp ning põrand puhtaks teha - loomulikult seda ema ka tegi...

Kolmapäeval veetsin peaaegu terve päeva õde Bernadette'iga süstide toas ja pealelõunal käisin temaga kaasas ultraheliuuringuid vaatamas (tema on ainuke, kes teeb ultraheli uuringuid ning seda oma põhitöö kõrvalt ja üldse teises hoones). Seekord olid tulnud mitu rasedat naist ultraheli uuringule, kuid keset päeva läks vool ära ja uuringut teha ei saanud. Aga nagu siin ikka kombeks, jäid nad siiski veel ootama... Ja mõned tunnid hiljem tuligi vool tagasi. Kabinetis ettevalmistusi tehes, tuli üks hetk laborant minu juurde (uuringute ruum asub laboriga samas majas) ja andis mulle oma paariaastase lapse hoida, et tema saaks veidi puhata ja kiired tööd laboris ära teha. Kuna lapsi hoiavad sageli ka teised kaastöötajad või isegi mõne patsiendi lähedane (tavaliselt siiski veidi tuttav), kes on kliinikusse tulnud, siis on lapsed üsna leplikud võõraste inimestega. Ghanas lubatakse sünnitusjärgset puhkust emadele vaid kolm kuud, siis tuleb tööle tagasi tulla koos lapsega ning kergemat tööd emadele ei võimaldata. Laps on ema seljal ja tehakse ära kõik tööd, mis vaja.

Õhtusöögil kuulasime Edward Azure lugusid, kuidas valmistada konna söögiks - suu kaudu saab terve sisikonna välja tõmmata ja siis lükatakse puidust varrast läbi konna keha ning grillile. Peale grillimist torgatakse see varras maa sisse ja lastakse konnal veidi jahtuda ning siis süüakse. Varasemalt oleme juba kursis sellega, et suitsetatud koerapea on suurim delikatess siinkandis ja kõige parema maitsega liha on kassiliha. Turult on võimalik osta ka eesliliha. Head isu!