J’adooore ehk prantsuse keel

Septembri-oktoobri vahetusel külastasin kolme prantsuse keele tundi, kaht Presentationi põhikoolis ja üht Nabdami piirkonnast väljas, Zuarungu gümnaasiumis. Emotsioone ja mõtteid tekkis palju, kõige suurem aga oli kihk ise klassi ees olla!

Esmaspäeva, 28. septembri tunni õpetaja oli Abraham, kel kogemust kolm aastat. Eelneval reedel aega kokku leppides ütles ta selge sõnaga, et kool algab kell 8:00, prantsuse keel on esimene tund, kella üheksani. Jätsin hommikusöögi söömata, et rattaga õigeks ajaks kohal olla. Tund algas 8:17, õpilased ootasid klassides õpetajaid, sest koolijuht oli kokku kutsunud nädala alguse veerandtunnise koosoleku töötajatele.

Abrahami entuesiasm on pool võitu,
esimene vaadeldud prantsuse keele tund

 Tegu 8. klassiga, mis osalejate arvu poolst üsna väike, 29, kellest tüdrukuid 19. Tunni teemaks oli passé compose ehk täisminevik (olen teinud), varasem õppimise kogemus üks aasta. Minu õpilaste “lemmik teema”, sellest ei saa ei üle ega ümber ning just mineviku ajad ajavad õpilased alati segadusse.

-          “Bonjour la classe”

-          “Bonjour monsieur”

-          Comment allez-vous ?

-          Bien, merci et vous ?

Täpselt sama muster tunni alustamiseks, mis igas teises tunnis. Õpilased on püsti, tervitused ning pärast õpilaste istumist tutvustab õpetaja tunni teemat. Mulle väga meeldib, et eranditult iga tunni alguses öeldakse valjult välja eesmärk ning tegevused. Kolm minutit pärast tunni algust läheb õpetaja juba üle inglise keelele ning prantsuse keelt õpetamisel enam edasi ei kasuta. Ma mõtlen, millest võib see tingitud olla?

Mõte 1: õpetajad võiksid rohkem dumbleerida, sest kokkupuude prantsuse keelega on siinsetel õpilastel üsna harv.

Õpetaja räägib terminitest, abitegusõnadest, mis iseenesest mulle meeldib, kuid antud tunnis tuleb kuidagi ootamatult. Kui inglise keeles kasutatakse ainult üht abitegusõna – to have – ning mineviku kesksõna –done – siis prantsuse keels võib olla neid kaks, olema ja omama. Omama on lihtsam, Härmas alustame sellega teisel aastal, aga Abraham alustab kohe keerulisest ja kohe eranditest, kuigi mineviku kesksõnadel on olemas ka reeglid (nagu inglise keeles –ed lõpp). Minu jaoks uudne on aga tegusõnade meelde jätmise viis, meie kasutame Eestis pigem ruumilist meetodit, siin aga tegusõnade algusest moodustatud lühendväljendit!

Mõte 2: Eestis seda kolleegidega jagada.

Oioi, ta kirjutas küll lühendi tahvlile ja mõned tegusõnad ka, aga õpetajal ei tule endale kõik tegusõnad meeldegi! Ja ta jätab tahvlile vaid need, mis meelde tulevad, ülejäänusid ei kirjuta ning õpilased ei küsi ka. Meie õpilased tahaksid kohe teada ja paneks õpetaja proovile. Üks tegusõna nendest mõnest on ka vale. Oioi.

Mõte 3: French club oleks vajalik õpetajatele!

Edasi läheb olukord järjest nukramaks, õpetaja, selle asemel, et rääkida minevikust, hakkab selgitama, mis on sugu ja mis arv prantsuse keeles, saan aru, et verbirühmadest ei tea õpilased midagi, ta võtab näidistegusõnaks täiesti vale ning tulemus on elle est écoutée, mida ei ole prantsuse keeles olemas. Võrrelda saaks moodustisega she is listeneded (õige: she has listened). Surun alla soovi sekkuda, lasen õpetajal minna omasoodu.

Mõte 4: Tutvustada ruumilist viisi ja seeläbi korrata õpetajatega läbi kõik erandid.

Korraks tundub mulle, et õpetaja läheb õigele rajale tagasi, kuna õpilased väga midagi aru ei saa, siis otsustab võtta reeglipärase mineviku. Vähemalt nii ta ütleb, kuid tahvlile kirjutab ikka väga vale vormi je suis parlé ehk on kuidagi teinud reeglipärasest ebareeglipärase. Mul läheb seest nii õõnsaks, et ei suuda enam vaadata ning viin pilgud klassiruumi seintele. Leian ühe hea postri, millele õpetaja paar korda ka viitab.

Mõte 5: Õpetajatega läbi arutada, mis postrid oleks mõtekas teha, mõned võiks lisaks olla.

Kell 9:00 ei ole õpetaja ikka minevikku selgitanud, vaid jõuab otsapidi lähitulevikuni – ma hakkan tegema. Õnneks liigub sealt edasi minu suureks heameeleks reeglipärase minevikuni. Sa oled söönud – tu as mangé. Kui õpetaja keeles väga tugev ei ole, siis on ta trumbiks humor “[tü a], not [tü äss], don’t say ASS (taguots)”. Ja pärast pisikest naeru jätkub tund erinevate asjade teemal, mida keegi sõi ehk minevikust said teemaks toiduained. Seejärel asendavad seda teemat omastavad eessõnad (minu, sinu, meie) ja lõpuks ilutseb tahvlil veel üks “elles ont mangées”, mis on nii vale, et ei oska sellele isegi vastet anda. Natuke on naljakas ka, kindlasti lugu, mida oma kolleegidele jagada.

Mõte 6: Poster omastavatest asesõnadest ja huumori tunnustamine!

Kodutöö? Tunnikontroll? Lihtsalt harjutus?

9:14 annab õpetaja õpilastele esimese ülesande, siiani ta selgitas ise ja küsis õpilastelt lihtsamaid sõnu. Ülesande sisuks on tõlkelaused. 9:20 väljub õpetaja ruumist, õpilased kirjutavad vihikusse tõlkelauseid, 9:27 hakkavad noored viima vihikuid õpetaja lauale. Saan aru, et koduseid töid siin ei ole ning õpetajad peavad kontrollima üle kõik, mis vihikusse kirja saab. Tähelepanelik näeb pildil nelja lauset, millest tekib küsimus mis eesmärgil hinnatakse?!

Mõte 7: Hindamine ja kodutööd õpetajatega läbi arutada; eesmärk, maht.

9:27 tuleb õpetaja minu juurde ja ütleb, et üks teine klass on ilma õpetajata ning kas ma ei tahaks sinna minna õpetama. Küsin, mis tund on, ta ütleb, et English. Reageerin kiiresti, lepin kokku, et mina annan edasi prantsuse keele tundi ja tema inglise keelt, Abraham on nõus ning lubab tulla mind teavitama, kui tund lõpeb (pidi juba pool tundi tagasi läbi saama). Tutvustan end õpilastele ning saan aru, et nad ei saa aru. Küsin inglise keeles, mõni oskab ikkagi tõlkida. Küsin lastelt, kas nad on minevikku varem õppinud, nad vastavad, et see on neil esimene kord. Okei. Teen kannapöörde ja tegelen edasi enda tutvustamise, nime, vanuse ja huvialadega. Kamandan õpialsed pingist püsti ja kasutan ära ruumi. Tunnen end kui kala vees. 10:24 ütleb üks õpilane, et tund on tegelikult juba ammu läbi.

Mõte 8: French clubis peani alustama nullist!

Õpetajate toas: kes parandab vihikuid, kes puhkab jalga

Tänan Abrahabi võimaluse eest ja vestlen veidi kooli teiste õpetajatega. Selgub, et Presentationis on tavaks prantsuse keele teisipäevakud, kus ka teised õpetajad alustavad tundi prantsuse keeles. Selle tarbeks on õpetajate toas õpetajatele kaks suurt postrit lauseid koos häädlusega. Kui küsin neid näha, leitakse need kapi pealt tolmukorra alt.

Mu teine ja kolmas vaatluskogmus liiguvad tõusvas suunas. Äkki oli esimene õpetaja lihtsalt väga närvis? Moses õpetab 7. klassi (põhikooli 1. klass), kohal 39 õpilast. Alustab tundi eesmärgistamisega ning palub õpilastel meenutada varem õpitut: tähestik, nädalapäevad, põhisõnad. Ta on loomult vähem vaimukam kui Abraham, kuid kasutab aktiivsemaid võtteid, õpilaste enda panus on märksa suurem. Tunni sisuks on enda tutvustamine, nimi, rahvus, elukutse. Tahvlile tekib ilus dialog vestlusest ning paar korda mängitakse dialoog ka näitlikult läbi (filmisin, kuid kahjuks heli alla arvestust). Kõik õpilased klassis on rääkinud vähemalt ühe korra, kõik kirjutasid paralleelseslt vihikusse.

Mõte 9: Kui Eestis on mureks õpilaste rääkima saamine, siis siin saab vähem tähelepanu kirjutamine.

Kell seinal näitas oma aega, valge tahvel on soetatud Eesti rahade abil

Tunni lõpus kirjutavad õpilased lüngaga laused vihikusse ja õpetaja ütleb, et see jääb järgmiseks päevaks. Kiiremad viivad oma vihikud kohe, kes teeb kodus, peab viima vihiku õpetajate tuppa järgmisel päeval enne kella 7:15 (kooli algus kell 8), muidu õpetaja ei paranda. Wow

Mõte 10: Kodutööd on võimalikud ja need, kes on laisad ei saa tagasisidet (viimane väga minulik).

Kolmas vaatlustund on super! Õpetaja Joseph teeb vaid ühe tõlkevea! Ta kasutab dubleerimist! Ta paneb lapsed laulma! Ta on kiire ja õpilased reaktiivsed! Sel õpetajal on kogemust rohkem kui minul, ta kasutab huumorit, on karismaatiline, kuid samas malbe ja äärmiselt viisakas. Õpilased saavad kõigest aru, mis ma prantsuse keeles räägin, ometi on nad õppinud vaid ühe aasta! Juba õpivad lihttulevikku! Ma ei suuda teisiti kui endalt küsida, mida kõike see õpetaja suudaks teha paremates oludes… Tal ei ole endal arvutitki, seega õpilased ei kuulnud ühtegi audiofaili, neil ei ole õpikuid, aga on suur õpimotivatsioon ning minu esimese hinnangu põhjal suurepärane õpetaja!

Mõte 11: Prantsuse keele tundides on võimalik suurendada sihtkeele osakaalu.

Mõte 12: Kuna tegu on edasijõudnumatega, A2-B1 vahel, siis tahan ka nendega teha French clubi, eraldi, jõuan küll kaks nädalas!

Plaanis on edasijõudnute ringitund uuel reedel (praeguseks hetkeks paari päeva pärast) ning algajatega uuel esmaspäeval. Murekohaks see, kuidas Zuarunusse saada? Esialgu lubas Joseph mind viia, aga otsustan kiiremas korras motikasõitu õppida, et oleksin liikumises iseseisvam. Kuupäev õpetajate koolituste osas jääb läbirääkimiste kohaks haridusametiga, aga idee olemas ja kujutan juba ette, mida õpetajatega teha! Loodan, et nad on nõus rohkelt prantsuse keelt rääkima!

Gümnasistidega suurepärane kogemus, milline distsipliin ja reaktiivsus ka suures rühmas!