Toredad inimesed, lahe töö ja mõneti harjumatud töövõtted
Nädalad vuhisevad ikka meeletus tempos. Oma ehmatuseks avastasin, et olen oma blogipostitustega täiesti maha jäänud - nii, et pean lugejaskonnalt koheselt vabandust paluma. Eks meil see nn arvutiga töötamine ja elektrivaheline koostöö on ka suhteliselt nadi ja ikka ja jälle juhtub, et kui aega asju kokku võtta ja kirja panna, siis meie piirkonnast elekter lahkunud. Kuid samas on koguaeg midagi teha ja siis avastadki, et numbrid kalendris ikka metsiku tempoga edasi liikunud ning ise pole midagi kirja jõudnud panna.
Olen siis põhiliselt kahe kliiniku vahel toimetanud Pitanga (põhiliselt) ja osaliselt ka Logre.
Lisaks veel outreachid ja kodukülastused, health-talkid.
Tavaliselt üks päev nädalas läheb Bolgatangas asjaajajamiste peale ning siis ei tule kliinikustöötamisest midagi välja.
Võiks isegi öelda, et selline mõnus rütm on sisse tekkinud, kuigi kunagi ei saa siin sada protsenti kindel olla tehtud plaanidele, sest need võivad totaalselt muutuda 10 minuti jooksul. Lisaks sellele on saanud ka mitmeid öid kliinikus veedetud, sest üha enam selgub, et ka siin maal beebid armastavad sündida öösel. Südaöösiti heliseb telefon ja unesegaselt saamata täpselt aru, mida Susie teises otsas räägib, ütlen vaid, et kohe olen valmis. Kord tullakse võetakse peale tsikliga ning on kordi, kus sünnitaja mees on aetud ämmaemandat ära tooma autoga läbi tormi ja äikese.Kohalejõudes ootab juba sünnitaja perekond ning kusagilt leiad jalutamas ka sünnitaja enda. Tavaliselt päikesetõusu ajaks oleme beebid kätte saanud. Ämmaemandaid ühiseks workshopiks kokku koondada ei ole õnnestunud (nad ise pidevalt teistes linnades koolitustel) - aga olen siis muutnud strateegiat ja võtnud üks-ühele lähenemise. Jälgides, kuidas nemad tegutsevad ning siis nemad näinud, kuidas mina tegutsen ning selle läbi saanud asju läbi arutada ning koos praktiseerida.
Lisaks veel outreachid ja kodukülastused, health-talkid.
 |
| Koduvisiitide päevad on pikad - vahepeal läheb kõht tühjaks, siis kilekott välja ja ühiselt Pitanga õdedega sööma ja muidugi ikka kätega. Enne seda ilus kätepesu rituaal ja söögipalve. Siis kodudesse edasi. |
 | |
| Koduvisiidid - loengud ja jutuajamised pereplaneerimisest, toitumisest, kindlustusest, lastekasvatamisest, tervisekontrolli vajalikkusest. Igal pool võeti meid lahkelt vastu. |
Tavaliselt üks päev nädalas läheb Bolgatangas asjaajajamiste peale ning siis ei tule kliinikustöötamisest midagi välja.
 |
| Eralabor Bolgatangas II korrusel - siniste trellidega. Koht, kus saab ennast testida, kui on kahtlus, et oled nakatunud mõnda kohalikku haigusesse. Teenindus kiire ja ülisuper. |
Võiks isegi öelda, et selline mõnus rütm on sisse tekkinud, kuigi kunagi ei saa siin sada protsenti kindel olla tehtud plaanidele, sest need võivad totaalselt muutuda 10 minuti jooksul. Lisaks sellele on saanud ka mitmeid öid kliinikus veedetud, sest üha enam selgub, et ka siin maal beebid armastavad sündida öösel. Südaöösiti heliseb telefon ja unesegaselt saamata täpselt aru, mida Susie teises otsas räägib, ütlen vaid, et kohe olen valmis. Kord tullakse võetakse peale tsikliga ning on kordi, kus sünnitaja mees on aetud ämmaemandat ära tooma autoga läbi tormi ja äikese.Kohalejõudes ootab juba sünnitaja perekond ning kusagilt leiad jalutamas ka sünnitaja enda. Tavaliselt päikesetõusu ajaks oleme beebid kätte saanud. Ämmaemandaid ühiseks workshopiks kokku koondada ei ole õnnestunud (nad ise pidevalt teistes linnades koolitustel) - aga olen siis muutnud strateegiat ja võtnud üks-ühele lähenemise. Jälgides, kuidas nemad tegutsevad ning siis nemad näinud, kuidas mina tegutsen ning selle läbi saanud asju läbi arutada ning koos praktiseerida.
Pitanga kliinikus on inimesed tohutul avatud - nad tulevad ise minu juurde ja küsivad, kuidas seda teie teete ning mil viisil te neid ja neid töövõtteid kasutate, asju saab läbi arutatud ja kui ka meie arvamused ei ühti, kuulatakse üksteist ära ning siis proovime koos. Erinevatest Eesti haiglatest sai kaasa mitmeid instrumente - siis olen töötajatega koos läbi teinud, kuidas neid kasutada ning kuidas need asjad võivad hõlbustada nende tööd. Näiteks peeglid emakakaela vaatamiseks või Maarjalt sain Pitanga kliiniku jaoks imepisikesed käärid ja pintsetid, millega saab väga ilusti teostada vastsündinute ümberlõikust (see suhteliselt tavaline protseduur).
Korra vaatasin ümberlõikust Pitanga kliinikust pealt, kuidas üks inimene tegi, muidu ok, kuid instrumendid olid liiga suured selleks protseduuriks ning seekord ei tulnud see küll väga ilusti välja. Nüüd viies need instrumendid, näidates nende kasutust ning samuti tungivalt soovitasin, et neid tuleb harjutada käes hoida. Kohalik õde/konsultant Martin hoidis neid käes nagu õrna portselani ning silmad särasid põnevusest, kas tõesti oli ta küsimus, et need on meile. Olen vaadanud, et isegi kääride käsitsemine tekitab neil raskusi. Ja olin hämmingus, kui melonit koorisin, ahhetasid inimesed kooris, kui hästi ikka see nuga lõikab - kuidas ta oskab seda selliselt teha. Tõesti - selgitust tuleb teha tõeliselt väikestest asjadest.
Nüüd just palusid osad Pitanga töötajad, et ma õpetaks neile uuesti kogu kanüülipanemise protsessi. Nimelt väga sageli tulevad neile malaariasse nakatunud, kellel juba väga kõrge palavik, tohutu vedelikupuudus ning ainult oma lähedase najal seisavad püsti. Erinevas vanuses inimesed - sülelapsed, lapsed, noored, täiskasvanu, vanurid. Olukorra hõlbustamiseks on nad sageli kutsunud mind kanüülipanekuks (kuigi oma koduhaiglas ma lastele kanüüle ei pea panema) - on siin need läinud ludinal ja nüüd nad tahavadki uuesti, et ma nendega kogu protsessi uuesti selgitaksin. Lisaks on kliinikusse sellel aastal tulnud uusi õdesid - ning nad peavad käeliselt alles kohanema erinevate asjadega tegelemisel. Ning rõõmuga olen saanud neid juhendada.
Kuna Goodpoint Chemicals toetas erinevate antiseptika vahenditega. Olen nii käte- kui naha-antiseptika jaoks jätnud neid pudeleid igasse ruumi. Ja rõõm on tõdeda, et ka need, kes alguses ei desinfitseerinud oma käsi pärast igat patsienti - on seda hakanud tegema. Vahel tuleb neile lihtsalt seda meelde tuletada.
Hetkel tahaks veel sinna kliinikusse hankida paar metall-kandikut. Sest juhul kui nad teevad veenisiseseid protseduure - siis kuigi püüdlikult desinfitseerivad piirkonna, kasutavad kindaid - siiski kõik töövahendid laotatakse lihtsalt voodi peale laiali ning olen näinud ravimiga süstalt ilma vutlarita toetumas karbi servale - see nõel on juba infitseeritud. Nendele detailidele püüan regulaarselt tähelepanu pöörata ja sobival hetkel neile taas üle selgitada.
Sünnitustel Pitanga kliinikus on naistel rohkem vabadust. Kuigi väliselt näeb sünnitustuba armetu välja - on kõik ilusti puhas. Viimati kui öösel olin kliinikus ja naine tahtis lihtsalt pikutada palja põranda peal - tõmbasin sünnitusvoodist krõpsudega matid lahti ja panin põrandale, et sünnitajal mugavam oleks.
Ämmaemand oli vaimustuses, et huvitav, miks ta ise selle peale varem pole tulnud - naisel on ju palju parem. Vot selline suhtumine mulle meeldib - vaadatakse asju sünnitaja mätta otsast. Sageli sellist perspektiivi siin kliinikutes ei kohta. Pigem vaadatakse endi mätta otsast, kuidas on mugavam asju teha - mis tegelikult on kurb.
Logre kliinikus käivad asjad teistmoodi - töövõtted ikka väga erinevad ja nii mitmelgi korral pean sundima jätkuvalt oma nägu rahulikuks jääma, kuigi pea karjub appi. Ja tõesti paneb ohkama.
 |
| Mõned instrumendid kliinikusse ja töövahendid. Rõõmu ja kallistusi oli rohkelt. Usun, et need leiavad kasutust. |
Nüüd just palusid osad Pitanga töötajad, et ma õpetaks neile uuesti kogu kanüülipanemise protsessi. Nimelt väga sageli tulevad neile malaariasse nakatunud, kellel juba väga kõrge palavik, tohutu vedelikupuudus ning ainult oma lähedase najal seisavad püsti. Erinevas vanuses inimesed - sülelapsed, lapsed, noored, täiskasvanu, vanurid. Olukorra hõlbustamiseks on nad sageli kutsunud mind kanüülipanekuks (kuigi oma koduhaiglas ma lastele kanüüle ei pea panema) - on siin need läinud ludinal ja nüüd nad tahavadki uuesti, et ma nendega kogu protsessi uuesti selgitaksin. Lisaks on kliinikusse sellel aastal tulnud uusi õdesid - ning nad peavad käeliselt alles kohanema erinevate asjadega tegelemisel. Ning rõõmuga olen saanud neid juhendada.
 | |
| Väike malaariahaige poiss oma ema ja vendadega. Kliinik nii suures ressursipuuduses, et voodisse pole võimalust linagi panna. |
Kuna Goodpoint Chemicals toetas erinevate antiseptika vahenditega. Olen nii käte- kui naha-antiseptika jaoks jätnud neid pudeleid igasse ruumi. Ja rõõm on tõdeda, et ka need, kes alguses ei desinfitseerinud oma käsi pärast igat patsienti - on seda hakanud tegema. Vahel tuleb neile lihtsalt seda meelde tuletada.
 |
| Erinevad kiirtestid - HIV, süüfilis, malaaria - töötajad on hakanud iga testimise vahel käsi desinfitseerima. Õnneks Pitangas kasutavad nad alati kindaid. Vitasept on hoogsalt kasutuses. |
Hetkel tahaks veel sinna kliinikusse hankida paar metall-kandikut. Sest juhul kui nad teevad veenisiseseid protseduure - siis kuigi püüdlikult desinfitseerivad piirkonna, kasutavad kindaid - siiski kõik töövahendid laotatakse lihtsalt voodi peale laiali ning olen näinud ravimiga süstalt ilma vutlarita toetumas karbi servale - see nõel on juba infitseeritud. Nendele detailidele püüan regulaarselt tähelepanu pöörata ja sobival hetkel neile taas üle selgitada.
 |
| Sünnitaja Pitanga kliiniku ees valutamas - Eestis küll sünnitajad ei saa õues olla. Lähedased teda toetamas moraalselt. |
Sünnitustel Pitanga kliinikus on naistel rohkem vabadust. Kuigi väliselt näeb sünnitustuba armetu välja - on kõik ilusti puhas. Viimati kui öösel olin kliinikus ja naine tahtis lihtsalt pikutada palja põranda peal - tõmbasin sünnitusvoodist krõpsudega matid lahti ja panin põrandale, et sünnitajal mugavam oleks.
 |
| Kell 3 hommikul sünnitaja ise leidmas endale sobivaid asendeid ilma, et saaks ämmaemandalt riielda, et ringi liigub. |
Logre kliinikus käivad asjad teistmoodi - töövõtted ikka väga erinevad ja nii mitmelgi korral pean sundima jätkuvalt oma nägu rahulikuks jääma, kuigi pea karjub appi. Ja tõesti paneb ohkama.
Esimene päev kui sinna tööle läksin, oli neil meeletu tööjõu puudus ning täismaja. Nii et ma kaugemale vastuvõtust ei jõudnuki, vaid koheselt sukeldusin töösse, sest mitmed inimesed olid haigeks jäänud ning neil oli meeletult abikäsi vaja. Leidsin, et see on hea viis kohe Logresse sisse sulanduda - ning teha vastuvõtus kõike mis vaja.
Järgmisel päeval suundusin kohe Logre maternity wardi (rasedus- ja sünnitusosakonda). Ämmaemand ja õed toredad. Kuid kuna see on suurim kliinik kogu piirkonnas, siis rahvastevool ka tunduvalt suurem.
Rasedate vastuvõtul tundsin puudust naistele isiklikust lähenemisest nagu oli Pitanga kliinikus. Tehti vajalikud protseduurid ja mõõtmised ära, mõne sõnaga vestlust ja juba tuli järgmine rase peale. Kui korra küsisin, et miks pikemalt ei suhelda, siis öeldi, et palju naisi on ja siis ei jõuagi neid vastu võtta. Mingil hetkel harjus ämmaemand minuga ära ning inglise keelt kõnelevad naised jättis ta minu hoolde, kuid olles lähedalt, kuulates, kuidas ma nendega vestlen.Päeva lõpus olime juba päris headeks sõpradeks saanud ning jätsin ka oma telefoni nr-i Logre kliinikusse, et juhul kui neil sünnitaja, siis annavad teada.
Sammusin juba rõõmsalt tagasi pärast tööpäeva lõppu koju ning jõudes Kongo marketile - helises telefon - Logre kliinik helistas: Evelin, kaugel oled, meil kaks sünnitajat. Vastasin, et tulen kohe. Kuigi sinna on ikka omajagu maad minna. Mõtlesin, mida teha. Mööda sõitis üks mees oma mootorattaga. Pidasin ta kinni, inglise keelt ta ei rääkinud, hüppasin kohe ratta selga, tema hämmingus, et miks valge naine temaga sõita tahab ning ütlesin konkreetselt: Logre kliinik, kohe! Hahhahhaaa! Mees sai aru ja viiski mu koheselt sinna. Tänasin teda kohalikus keeles ja vastu sain suure naeratuse ning mees läks oma teed.
 |
| Maarja Logre kliiniku vastuvõtus |
Järgmisel päeval suundusin kohe Logre maternity wardi (rasedus- ja sünnitusosakonda). Ämmaemand ja õed toredad. Kuid kuna see on suurim kliinik kogu piirkonnas, siis rahvastevool ka tunduvalt suurem.
 |
| Õde ja ämmaemand Logre kliinikus rasedaga tegelemas |
 |
| Ämmaemanda vastuvõtt Logre kliinikus |
Sammusin juba rõõmsalt tagasi pärast tööpäeva lõppu koju ning jõudes Kongo marketile - helises telefon - Logre kliinik helistas: Evelin, kaugel oled, meil kaks sünnitajat. Vastasin, et tulen kohe. Kuigi sinna on ikka omajagu maad minna. Mõtlesin, mida teha. Mööda sõitis üks mees oma mootorattaga. Pidasin ta kinni, inglise keelt ta ei rääkinud, hüppasin kohe ratta selga, tema hämmingus, et miks valge naine temaga sõita tahab ning ütlesin konkreetselt: Logre kliinik, kohe! Hahhahhaaa! Mees sai aru ja viiski mu koheselt sinna. Tänasin teda kohalikus keeles ja vastu sain suure naeratuse ning mees läks oma teed.
Saabunud oli kaks sünnitajat - juba peaaegu väljutusefaasis. Mõlemile muidugi pandi koheselt oksüdotsiini veenisisene tilguti (nad tohutult armastavad siin kõiki sünnitusi üle stimuleerida ja emakaid hulluks ajada) ja siis olid hämmingus, et sünnitustuppa ei jõuagi ja beebid välja hüppavad meeletust tempost.Haarasin ka ruttu kindad, kuigi mu eesmärk oli vaadata, kuidas kohalik ämmaemand tegutseb ja millel tasub silma peal hoida.
Kurb oli jälle see, et kanüülid pandi ilma nahka desinfitseerimata - ning ämmaemand vahetamata kindaid jooksis ühe naise juurest teise juurde. (Neil meeletu kinnaste puudus ja siis nad ei raatsi neid ära visata ja raisata).
Esimene beebi lupsaski välja - püüdsin ta kinni ja panin ema kõhule - hüüdes ämmaemandale, no worries, I manage. (Ära muretse, toimetan siin ise). Tema hüüdis, et vaata, et sa platsenta ruttu kätte saad. Ütlesin lihtsalt vastu, no need to hurry, everything is ok (ei ole vaja kiirustada, kõik on korras). Peatselt sündis ka teine beebi ja sünnituse platsentaarperiood jäeti minu hoolde. Minu ehmatuseks pärast sünnitust kateteriseeriti veel mõlemat naist, et ei tekiks verejooksu. (See võttis ka mind peaaegu õhku ahmima). Lisa piin naisele ning kui kateteriseeriti, siis see protseduur sama moodi tegelikult steriilne protseduur - kuid seal eirati kõiki steriilsusnõudeid. Naine võib selle läbi saada väga tõsise uroinfektsiooni. Kuid lõpuks naised üle vaadatud (töövõtted neil küll robustsed) aga siiski sai need tehtud ning beebid õnnelikult ema rinnapeal.
Läksime pabereid kirjutama - ämmaemand Julie tänas mind särasilmil ja ütles, et nii palju oli kasu. Sõprus oli veel enam kasvanud. Tööalaselt Logres selgitustööd ikka tunduvalt keerulisem teha.
Omaette väljakutse on Logre vanemämmaemand - lühikest kasvu, viiekümnendates käre naine madam B. Alguses olin ma täiesti tühi koht - hea oli kui väikese tervituse tema suust sai. Olles nüüd mitmel korral seal kliinikus viibinud - on saanud isegi lühikesi vestlusi pidada.
Minni-Triin pani kaasa Logre kliinikule beebi südametoonide kuulamiseks doppleri. Sel päeval kui selle üle andsin ja selgitustööd tegin. Sain madam B-lt isegi laia naeratuse. Muidugi doppleri proovimisel oli ta väga jõuline ning lausa kiskus selle mu käest, et tema saab ikka ise hakkama. Kuna kohe ei õnnestunud, siis ulatas ta mulle tagasi ning ütles, et ma pean kõike täpselt selgitama ja seda võib kasutada ainult tema juuresolekul. Uhh - ääri-veeri seletasin, et see on kogu kliinikutöö efektiivsemaks tegemiseks - mitte ainult sünnitustoa jaoks. Et kõik tüdrukud, kes töötavad rasedatega, peavad sellega harjutama. Lõpuks ta nõustus selle arvamusega. Geeli hankimine doppleri jaoks oli omaette seiklus - uhh - küll siin ikka asjad võtavad aega.
Aga lõpuks saime kõik toimima. Ja kui ma ka sinna jätsin mõned naha- ja käteantiseptikat. Ütles madam B resoluutselt, et miks ma seda liiga vähe tõin ja sellest ei jätku. Las saadavad juurde. Jälle malbelt ja mahedalt - selgitasin, et seljakotti rohkem ei mahu ning see lihtsalt katsetamiseks ja harjutamiseks, et paremini hügieenitingimustest saaks kinni pidada - ja muidugi peaksid nad kasutama omale kättesaadavaid vahendeid. Ja taas jäi ta vastusega rahule. Lubasin dopplerile veel lisapatareid ka viia ning rääkida, kust neid saab juurde osta. Geelipurgi leiutasin ise - ning kirjutasin suurelt peale, mille jaoks. Siin unustatakse kõik kiiresti - vähemalt siis on aru saada, mille jaoks see on. Päeva lõpuks tänati mind ja öeldi, et ma olen alati tagasi oodatud, kuid nad väga ei taha, et ma oma euroopa kombeid neile peale surun. Samm - sammult püüame siis selles kliinikus jagada kogemusi (small-small - nii armastame siin ennast väljendada).
Madam B on ka see persoon, kes tegeleb HIV positiivsete inimestega - kuid ta on selles teemas väga tõrges ning väga ei taha meid sinna juurde lasta. HIV positiivsed kohtuvad korra kuus laupäeviti, kuid ma ei tea, kas meil õnnestub sellisel viisil nendega kokku puutuda. Aga vaatame, mis saab.
Igatahes jätkan kliinikutööga ning õlg-õlakõrval töötades jätkame kogemuste vahetamist.
See armas Kongo küla on juba nii südamekülge kasvanud. Viimasel nädalavahetusel õnnestus teha väike trip väljapoole - ning siis naastes tagasi Kongosse - süda hüppas rõõmust, kui sai koju tagasi tulla - meie Kongo koju. Tundub, et mingil hetkel, kui tuleb siit lahkuda - saab see ikka päris emotsionaalne olema. Olen kogu südamest tänulik!
Kurb oli jälle see, et kanüülid pandi ilma nahka desinfitseerimata - ning ämmaemand vahetamata kindaid jooksis ühe naise juurest teise juurde. (Neil meeletu kinnaste puudus ja siis nad ei raatsi neid ära visata ja raisata).
Esimene beebi lupsaski välja - püüdsin ta kinni ja panin ema kõhule - hüüdes ämmaemandale, no worries, I manage. (Ära muretse, toimetan siin ise). Tema hüüdis, et vaata, et sa platsenta ruttu kätte saad. Ütlesin lihtsalt vastu, no need to hurry, everything is ok (ei ole vaja kiirustada, kõik on korras). Peatselt sündis ka teine beebi ja sünnituse platsentaarperiood jäeti minu hoolde. Minu ehmatuseks pärast sünnitust kateteriseeriti veel mõlemat naist, et ei tekiks verejooksu. (See võttis ka mind peaaegu õhku ahmima). Lisa piin naisele ning kui kateteriseeriti, siis see protseduur sama moodi tegelikult steriilne protseduur - kuid seal eirati kõiki steriilsusnõudeid. Naine võib selle läbi saada väga tõsise uroinfektsiooni. Kuid lõpuks naised üle vaadatud (töövõtted neil küll robustsed) aga siiski sai need tehtud ning beebid õnnelikult ema rinnapeal.
Läksime pabereid kirjutama - ämmaemand Julie tänas mind särasilmil ja ütles, et nii palju oli kasu. Sõprus oli veel enam kasvanud. Tööalaselt Logres selgitustööd ikka tunduvalt keerulisem teha.
Omaette väljakutse on Logre vanemämmaemand - lühikest kasvu, viiekümnendates käre naine madam B. Alguses olin ma täiesti tühi koht - hea oli kui väikese tervituse tema suust sai. Olles nüüd mitmel korral seal kliinikus viibinud - on saanud isegi lühikesi vestlusi pidada.
Minni-Triin pani kaasa Logre kliinikule beebi südametoonide kuulamiseks doppleri. Sel päeval kui selle üle andsin ja selgitustööd tegin. Sain madam B-lt isegi laia naeratuse. Muidugi doppleri proovimisel oli ta väga jõuline ning lausa kiskus selle mu käest, et tema saab ikka ise hakkama. Kuna kohe ei õnnestunud, siis ulatas ta mulle tagasi ning ütles, et ma pean kõike täpselt selgitama ja seda võib kasutada ainult tema juuresolekul. Uhh - ääri-veeri seletasin, et see on kogu kliinikutöö efektiivsemaks tegemiseks - mitte ainult sünnitustoa jaoks. Et kõik tüdrukud, kes töötavad rasedatega, peavad sellega harjutama. Lõpuks ta nõustus selle arvamusega. Geeli hankimine doppleri jaoks oli omaette seiklus - uhh - küll siin ikka asjad võtavad aega.
 |
| Logre kliinikus vastuvõtus |
 |
| Rasedakaart kliinikutes |
Madam B on ka see persoon, kes tegeleb HIV positiivsete inimestega - kuid ta on selles teemas väga tõrges ning väga ei taha meid sinna juurde lasta. HIV positiivsed kohtuvad korra kuus laupäeviti, kuid ma ei tea, kas meil õnnestub sellisel viisil nendega kokku puutuda. Aga vaatame, mis saab.
Igatahes jätkan kliinikutööga ning õlg-õlakõrval töötades jätkame kogemuste vahetamist.
 |
| Mitmel ööl sai ajada Mondo projekti asju - täites dokumente, ja siis neid üles pildistades ja õnneks lõpuks ka läbi seikluste onlines ära saadetud. Evans abiks - Mai tuba muudetud kontoriks. |
See armas Kongo küla on juba nii südamekülge kasvanud. Viimasel nädalavahetusel õnnestus teha väike trip väljapoole - ning siis naastes tagasi Kongosse - süda hüppas rõõmust, kui sai koju tagasi tulla - meie Kongo koju. Tundub, et mingil hetkel, kui tuleb siit lahkuda - saab see ikka päris emotsionaalne olema. Olen kogu südamest tänulik!
 |
| Susie ja Evelin (Efka) |
Comments
Post a Comment