Teosammul edasi

Kontoritöö on siin Kongo külas omaette ooper. Piltide ja google drive’i info üleslaadimine ning koolituste materjali allalaadimine ootavad elektrit ja internetti, mis haruarva liiguvad käsikäes. Uue nädala alguses õnnistati meid aga mõlemaga, seega töötasime Evansiga kontorist, mis paikneb hetkel minu toas. Tema tuli oma Mondo mälupulgaga ning eelmiste aastate infoga ning asusime toetuslaste nimekirju üle kontrollima. Tegime nimekirja kiireloomulistest tegevustest, mis vaja enne novembri algust ära lõpetada: uute toetuslaste lisamine, toetuslaste koolitarvete tellimine vastavalt vajadusele ja kättejagamine, Tarkusefondi avalduste kogumine ja gümnasistite valimine, koolitused, toiduprojektid.

Kontorirotid

Jagasime ülesanded ära minu, Evansi ja Victori vahel. Viimane pidi hakkama politseinikuks ehk otsima üles kõik nö kadunud lapsed: kes läinud karjatama, kes suurlinna end või kaupa müüma, kes teadmata põhjustel pole kooli jõudnud. Selliseid detektiivitööd nõudvaid juhtumeid saime kokku kümmekond. Tahtsin Victorile nimekirja üle anda, kuid siis sain teada, et see peab ootama, sest Victor on tööl. Olen olnud Kongo külas veidi alla kahe kuu ja sain alles nüüd teada, et tal on lisaks MTÜ juhtimisele ka päris palgatöö – nimelt on Victor Kongo Senior High Schoolis ehk Kongo Gümnaasiumis raamatukoguhoidja. See töö võib talle sobida vägagi hästi, tundub olevat palju lugenud mees ning eks need raamatukoguhoidjad täidavad sageli ju Eestiski nõustaja-suhtleja-sotsiaaltöötaja rolli.

Minu nimekiri koosnes uute toetuslaste avalduste vastuvõtmisest ja info edastamisest Mondole, avaldused olid valmis prinditud ja koolidele kätte viidud, ootasin koolide tegutsemist. Tarkusefondi laste avaldused olid prinditud ja koolidele viidud ning terve ports jäi ka KoCDA office’sse, ootasin nüüd gümnasistide tegutsemist. Toidublogist olen rääkinud, õpetajatega koosolekuid pidanud pea kõigis piirkonna koolides, kuid projektide läbiviimine viibib. Kui eelmisel nädalal ootasid koolid koolitust, kus kõik õpetajad järgemööda osalema pidid ning selle pärast toidupäev veel aset ei leidnud, siis sel nädalal leidsid need koolitused siiski lõpuks ka aset ehk kaks nädalat selleks, et erinevate ainete õpetajad saaksid oma koolitusteks häälestuda ja neil osaleda. Ootan koolidelt uusi kuupäevi, aga nende asemel kuulen vabandusi.

Zua JHSi õpilane Azumah Bakela Jennifer saab kätte paki Eestist,
sees vildikad, kleepsud, pliiatsid, vihikud

Evansi nimekiri koosnes toetuslastelt info saamisest, mida nad uueks kooliaastaks vajavad: kas ja mitu koolivormi, koolikotti, pliiatseid-pastakaid, vihikuid ja joonistuspaberit, jalanõusid, matemaatika joonestusvahendeid. Kuna mina pidin nagunii koolide vahet käima, liikusime Evansiga tandemina, tema ajas oma rida ja mina oma. Uued takistused seisnesid selles, et kätte on jõudnud vihmaperioodi lõpp. Vastu teisipäeva tuli suur paduvihm ja uhus teed minema, seega kaugemad koolid pidid meid ootama kolmapäeval. Esmaspäevast kolmapäevani koolides liikudes oli raske lapsi tabada, sest kätte on jõudnud ka maapähkli, maisi ja riisi saagikoristusaeg ja vanemad ei lase lapsi kooli vaid hoiavad neid põllul. Päris mitmes kohas leppisime kokku uue külastuse, sest direktor pidi enne vanematega rääkima, et meie uue tuleku päeval lapsed koolis oleksid või vähemalt tuleksid, et end koolivarustusele registreerida ja minuga kirju kirjutada sponsoritele.

Lapsed registreerivad end koolitarvetele Zua direktori kabinetis

Teisipäeval vestlesin pikemalt Zua JHSi direktor Michaeliga. Väga meeldiv mees juhib väga vaest kooli. Kool loodi 2013. aastal ning esimene lend ootab lõpetamist eeloleval suvel. Koolis on umbes 60 õpilast ning õppetöö toimub endise lasteaia ruumides ja lasteaiast maha jäänud laudade taga, põhikooli viimane klass, mis sel aastal alustas, kolis õpetajate tuppa ning õpetajad kolisid maja ette puu alla. Michael räägib oma koolist suure südamega, mitte midagi ei kurda, kogu aeg naeratab, mina lihtsalt kurdan teile ja teen üsna nukra kokkuvõtte kuuldust. Mitte kordagi ei survestatud mind midagi koolile ostma või raha saatma. Ta lihtsalt jagas minuga oma igapäeva ja minul endal hakkas kahju... Õpikuid koolil ei ole, inglise keele õpikud sai eelmisel aastal ühelt teiselt koolilt vanade ja kasutatutena, mis tähendab, et paljud lehed puudu. Kriit sa eelmisel nädalal otsa, direktor ütles et enne detsembrit ei ole juurde tulemas. Haridusamet jagab kriiti trimestriks ja esimene ei ole veel lõpemas. Haridusamet on teinud pärimise õpikute osas, aga ka neid ei ole tulemas. Ei saa ei mina ega Michael aru, kuidas loodi kool vajalike ruumide, õpetajate ja vahenditeta. Nüüd juba survestatakse kooli, et 9. klassi lõpueksamitel oleks 0% läbikukkujaid. Mingi hetk vestluse sees näitab direktor mulle oma nutifonist artiklit Ghana uudisteagentuurist, mille kohaselt 90% kõigist Ghana JHSi lõpetanutest on kirjaoskamatud ning kuidas ajakirjanik seda õpetajate süüks peab. Michael vaatab mulle naeratades otsa ja küsib, kuidas õpetajad peaksid töötama ilma raamatuteta ja isegi ilma kriidita, et siis tekst tahvlile kirjutada. Zua kooli lugu läks mulle väga hinge ning mure on suur. Direktor on proovinud suhelda ka Eesti partnerkooliga, aga ei ole kahel korral vastust saanud.

Neljapäevaks oli mind tagasi migratsiooniametisse kutsutud viisat pikendama. Kaasas pass, passi koopia, neli fotot, tagasilennu pilet, kiri vastuvõtvalt organisatsioonilt pikendamise põhjuste kohta ja raha. Saime trotroga Bolgasse, sealt jala migratsiooniametisse ning kella 13 ajal saime lahkuda. Viisa pikendamine kaheks kuuks maksab 100 GHC, vaja oli täita vaid üks vorm ja lisada üks pilt. Heast eeltööst hoolimata ei sobinud MTÜ kiri aga just sellele ametnikule, kelle juurde me sattusime, sest kirjal puudus korral päis ja jalus. Pidime helistama Victorile ja organiseerima uued kirjad ning tooma need reede hommikul. Pass jäi kviitungi vastu migratsiooniametisse. Evans disainis jälle uued kirjad, kuid printimine jäi ootama elektrit. Reede hommikul Victor siiski allkirjastas, Anne-Liis  tegi vesivärviga templi otse auto pagasiruumis migratsiooniameti ees.

Koolilastele jagati piibliteemalisi koomikseid

Neljapäeva õhtul ootas mind ees järjekordne töötuba lastega, kuid kuna Bolgas läks oodatust kauem aega ning vahe peal sai ühendust peetud preestriga, kelle külalistemajas ööbime, pakkus ta küüti tagasi Kongosse. Loomulikult otsustasin võimalust kasutada, trotrol ootamine ja tagasisõit võtab vähemalt sama aja, lisaks lubas preester kindlasti 16 ajal Kongos tagasi olla. Kell 16:05 ootasime Maarja-Eveliniga veel Bolgas transporti, pärast viit jõudsime Kongosse. Õnneks  sai lastele sõna saadetud, et loovustund jääb ära, sest õpetaja Mai on Bolgas kinni. Anne-Liis, GLENI vabatahtlik ütles, et lasped olid näost väga ära vajunud ning pettunud ning kurvad olnud. Tema enam sellist sõnumit edastada ei soovi. Pean olema edaspidi kindel, et mu Bolga päev ei satuks neljapäeva peale.

Arvesse võttes seda, et palju jäi jälle tegemata ning järgmised sammud peavad tulema koolidelt ja õpilastelt mitte ei ole minu taga, võis selle nädala üsna edukaks lugeda. Malaariat ma ei saanud, tüüfust ei diagnoositud ning small-small (kohalik tasapisi või little by little) kõik ka edenes.