4.nädal Kongo külas ja ikka meeldib

Taas on nädal möödunud ja terve nädala on saanud sukelduda töösse kliinikus. Päevad on täis erinevaid võimalusi ja väljakutseid. Elu on eriti mugavaks muutunud, kuna ma ise tsikliga veel ei sõida, on Piitanga töötajad mulle vastu tulnud ning igal hommikul tullakse ja korjatakse tsikli peale. Olen küll öelnud, et mul jalad ka olemas, aga seda ei võeta kuulda.

Esmaspäeva hommikul jõudes kliinikusse võeti mind taas rõõmsalt vastu – ja koheselt ütlesid, et täna on outreachi päev. (Outreachid toimuvad igakuiselt erinevatesse piirkondadesse - kliinikus on spetsiaalne graafik kohtadest, mida nad külastavad regulaarselt iga 28-päevase intervalliga.)
Seekord tuli teekond ette võtta Gorugi kogukonda. Eelnevalt on tehtud eeltööd ja kohalikud on kursis, mis aegadel Piitanga õed tulevad külastama. See on võimalus, kus inimesed saavad tulla küsima küsimusi, jagama muresid, samuti laskma kontrollida oma tervist või laste tervist. Juhul kui inimestel on tõsisemad probleemid, kutsutakse nad järgmiseks päevaks vastuvõtule. Lastel on olemas tervisepassid ja pered, kes tulevad outreachile, saavad lasta ka oma lapsi vaktsineerida, ilma, et peaksid kliinikusse tulema. Samuti on peredele mitmed loengud hügieenist, toitumisest, pereplaneerimiset - ning nendele järgneb alati arutelu. Põnev on vaadata, et need disskusioonid lähevad alati hästi elavaks. Kuigi enamus asju toimuvad nabti keeles - tahavad naised alati teada, mida ka solimiist ämmaemand arvab. Ning mitmeid health-talke olen saanud juba isiklikult pidada ning õed on rõõmsalt neid tõlkinud. Panen tähele, et igakord, kui on saanud kedagi nõustada või näpunäiteid jagad - siis Piitanga õed kasutavad edaspidi samu soovitusi. Rõõmustan vaikselt - see ju jälle üks töö võitudest.
Tavaliselt üks outreach toimub tunde. Aga suurte sheapuude all on koos vestelda tore - ning nagu terviseameti direktor Seiri Meiud  kokkusaamisel ning ka hiljem kliinikut ütles, et inimesed ei pea tulema teie juurde vaid teie peate minema nende juurde ja läbi selle võidate usalduse ja inimesed julgevad tulla tervist kontrollima. Tõesti rõõm on tõdeda, et see pisike kliinik panustab suures koguses tervise teavitusse ja ennetusse ja mul on ülihea meel, et saan anda ka seal oma panuse.

Outreach Gorugi piirkonda

Ja siis juhtus taas midagi naljakat, jõudes pärast outreachi tagasi, algas tugev vihmasadu. Olles lõpuks lõpetanud töö ka kliinikus – hakkasime ühe töötajaga läbi kergema vihma tagasi sõitma, kui möödudes suurest mudaaugust, libisesime ja mootoratas vajus külili. Meie totaalselt mudaaugus, üleni mudased ja naersime lõputult, et üks väike elamus aafrika-kogemustes juures. 

Samuti olen saanud olla osa ka kodukülastustest - ühel päeval külastasime 17 erinevat majapidamist ja eesmärk on sama - rääkida ja nõustada inimesi, juhul kui neil ei ole kindlustust, selgitada selle vajalikkust ning kuidas seda teha. Nii et palju rääkimist, nõustamist - ja tundub, et ka minuga on nad juba harjunud.

Koduvisiidil

Ühe majapidamise naised - küsimusi on neil alati rohkesti

Lastevisiit ja vaktsineerimine kliinikus - kõrval riiulis kliiniku patsientide haiguslood

Noore ema nõustamine koduvisiidil ning ta on paar kuud jätnud lapsega
kontrolli tulemata. Selgitame, miks regulaarne jälgimine on vajalik:
Tuli  järgmine päev koheselt vastuvõtule.

Kolmapäevane päev oli taas täis rasedate vastuvõttu - kuid pealelõunat pandi püsti kliiniku ette suured telgid  ja peatselt veeti kohale ka helitehnika. Nimelt plaanis oli suur malaariaennetus üritus, koos erinevate sõnavõttude ja samuti inmeste testimisega. Nagu aafrikale kohane, siis ürituse algus nihkus kolm tundi sujuvalt edasi ning mingil hetkel saadeti meid ümberkaudsetesse piirkondadesse inimesi lihtsalt sinna kohale kutsuma. Tundus päris naljakas, kuidas sa hõigud üle savionnide ja üle põldude, et toimub just nüüd selline sündmus. Ja minu imestuseks inimesi hakkaski kohale voolama. Lõpuks oli kliiniku ümbrusesse saabunud üle 150 inimese. Mingil hetkel saabus ka Terviseameti direktor madam Meiri Seidu ja Kongo külapealik. Ettevõtmine oli tore ning väga paljud tahtsid lasta ennast ka malaaria suhtes testida. Kongo pealik tahtis muidugi, et mina oleksin see, kes tema sõrme augu torkaks - ei lasknud ennast kaks korda paluda.

Piitanga kliiniku täiskoosseis

Kuid tahan uuesti öelda kiitussõnad nendele kliinikutöötajatele, kes ikka tublisti panustavad ennetustöösse.

Reedel olles teinud nii kliinikutööd, kui just plaanisin õhtule minna - saabus sünnitaja. Tore oli ka see, et olin teda juba antenataalselt mõnda aega jälginud ja ka mina ei olnud tema jaoks võõras. Sünnitus võttis küll aega, kuid siiski öö hämaruses sündis beebi ära. Väike vahejuhtum oli ka - nimelt tahtsin jälgida kuidas kohalik ämmaemand sünnitust juhtis, kuid väljatulemise perioodis olid teatud töövõtted minu jaoks vastuvõetamatud, et sekkusin - näidates, kuidas peaks käima õlgade vabastamine. Ta küll alguses oli natukene häiritud, kuid rääkides koos läbi sünnitusprotsessi ning näidates ka lisaks kaasavõetud pilte, leebus ta, sest ma tõsiselt olin mures, et laps võib saada väga tugeva sünnitrauma. 

Hiljem veel mootorattaga ööpimeduses kojusõites - sai sõidu ajal teise õega läbirääkida (nimelt ta soovib peatselt teha endale ämmaemandakutse sertifikaadi) ja lausa sünnituse III perioodi kohta workshop tehtud. Nii, et siin tuleb olla valmis igal ajal. Hetkel olengi see nn on-call ämmaemand, kui saabub sünnitaja siis nad helistavad mulle. Nii et nii mõnelgi öösel olen pidanud taas sõitma kliinikupoole - pidzaamas kliinikutöötaja tsiklit juhtimas ja sassispeaga eesti ämmaemand oma seljakotiga tagaistmel. Seda ei koge igapäev ja olen jätkuvalt rõõmus, et selline võimalus on mu teele tulnud.