Töö-töö-töö!

See nädal on möödunud uskumatult kiiresti. Töö-töö-töö.

Esimesed päevad Ayamfooya kliinikus olid taaskord valulikud. Esmaspäeva hommikul ootas mind ees kaos. Koristamata, puuduliku varustuse ja õnnetu olemisega kliinik. Juhataja on juba teist nädalat ära lõunas tervislikel põhjustel ning alluvatel on veidikene vabam olemine...

Alustasin esmaspäeva hommikut koheselt kõigi tuju rikkumisega ja võtsime ette suurpuhastuse. Kõik ruumid said asjadest tühjaks veetud, ära pestud ning siis asjad uuesti sisse tagasi loogilises järjestuses. Uskumatu, et terrakota tooni põrand on tegelikult beez ja et talla ei prõksugi klaas kui ringi liikuda!

Koristatud protseduuride tuba

Olles juba hommikul hoo sisse saanud, siis jätkasime päeva anti-ja aseptika alase loenguga ja oli väike workshop perearsti tasemel väikekirurgiast, steriilse laua katmise ning haavahoolduse osas. Eestist, kirurgiaosakonnast, kaasa saadud riistad leidsid rakendust õppimisel ja hiljem töös.  Et lugu korralikult kokku võtta, siis väga sobilikult saabus näidismaterjalina rinnaabtsessiga patsient, kelle mure tuli lahendada. Abtsessi avamise planeerisime järgmisele hommikule, kuna vajalike antibiootikume tervisekindlustus ei kata ning ilma nendeta siinsetes tingimustes lõigata ei tahaks (ei julgeks). 

Tervisekindlustus on siinmail vägagi range ning paindumatu. Korraga tohib kasutada ainult ühte kindlat antibiootikumi, ravi kombineerimine on praktiliselt võimatu kui patsiendil pole endal lisaks rahalisi võimalusi. Enamik raviskeeme algab ühekordselt veenisisese Penicillini manustamisega hobuse annuses ning sealt edasi jätkatakse suukaudselt erinevate antibiootikumidega. Pärisin palju sellise skeemi mõttekuse kohta, rääkisin intravenoosse ravi kallidusest võrreldes suukaudsega ning üritasin teaduspõhisele kirjandusele toetudes sellise raviskeemi ebavajalikkust selgitada- tulutult. Antibiootikumravile kuulub kõik alates tuulerõugetest kuni kõrgvererõhu tõveni. Punkt!

Ja väidetavalt pidavad patsiendid kõik eranditult süsti tahtma! No aga siis miks mõni neist on tunde haigla hoovis peidus enne kui süsti järgi tuleb?! Raskekujuline TIA ehk  taaskord "This Is Africa" ebaloogilisus...

Abtsessi avamine läks ilusti ning praeguseks hetkeks on põletiku ulatus ning patsiendi kaebused taandumas. Käib iga päev usinalt sidumas ning hea meel on tõdeda, et õpitust oli kasu ning seda usinalt ka praktikasse rakendatakse. 

Enne

Pärast

Omad tilgad on siiski kõigis meepottides ja daam, kes on vastutav sidumistoa eest, on endiselt väga kangekaelselt igasuguste uuenduste vastu. Ümberlõikusi oli sel nädalal arvestatav kogus. Peale paari lõikuse assisteerimist otsustasin, et ma sellest üritusest osa ei võta. Sidumistoaõde (meditsiinilise hariduseta pikaajaline asjaarmastaja) lihtsalt ei pea kinni mitte ühestki anti- ja aseptika reeglist ning viisakatele märkustele või vestluse arendamisele reageerib ärritunult keskkonna süüdistamise või ruumist lahkumisega. Kurvaks teeb!

Tavapäraselt toimusid ka rasedate ja vastsündinute vastuvõtud. Päikesekiired muu kliiniku elu-olu juures. Emaduse osakond on justkui teine kliinik ja maailm. Alati korras ja puhas. Minu jaoks oli alguses kummaline, et naised tulevad sünnitama pesuämbri, kangaribade ja kiledega, kuid nüüdseks olen arusaanud, et niimoodi on võimalik tagada võimalikult puhas olemine sünnitajale. Kliinikutel endil lihtsalt pole rahaliselt võimalik varustada kõiki sünnitajaid linade, sidemete või muude vahenditega. Ja enne beebiga koju minemist peseb sünnitaja pere veel voodi puhtaks ning pakib platsenta endale ämbrisse kaasa.

Kaalumine :)

Kiirabiga tegime ka ühe kiirema tiiru, või noh, ütleme, et tegime siis tiiru. Kiirabi on pigem meditsiiniline transport. Auto on tavaline mikrobuss, millel on taga 2 istekohta ja raam. Pidevalt valmisolukus meeskonda pole. Personalist sõidab kaasa see, kelle patsient vajab suunamist kõrgema etapi haiglasse. Käesoleval juhul siis mina. Kokku võttis kogu patsiendi üleviimise protsess meie mõistes ülemõistuse palju aega alustades transpordi organiseerimisest kuni Bolga haiglasse jõudmiseni. Aga, AGA, kõik lõppes kenasti! Seekord... Lisaks selgus, et siin maksavad kiirabi transpordi eest inimesed ise- 40 cedit, mis on suhteliselt suur summa kohalikele. Ja hilisemal vestlusel kiirabi autojuhiga selgus ka põhjus miks meie väljasõit viibis- sünnitaja perekond läks raha otsima. Turumajandus elu hinnaga!

Bolga haigla sünnitusosakond oli ülerahvastatud saginat täis paik. Madratsid patsientidega koridoris põrandal, sünnitustoas 4 "lauda" täis erinevas etappis "pressijaid", erinevates palatites tihkelt paigutatud voodid naisi ja vastsündinuid täis. Tutvusin ühe kena günekoloogiga, kes järgmisel nädala lubas võtta vaevaks mulle kogu seda virr-varri tutvustada. Põnevusega ootan!

Lisaks avastasin oma üllatuseks, et meie oma inimesed siin, punujad, pole saanud ühtegi koolitust esmaabi või pereplaneerimise osas. Võtsin ühe pealelõuna ning asusin viga parandama. Paar tunnikest osutusid väga informatiivseks ja meeleolukaks. Palju küsimusi, palju naeru ja punastamist. 

Nädalale peaks punkti panema  laupäeval algav paaripäevane pisike puhkus Mole rahvuspargis. Safari! (Ikka turisti asju ka!) Ameeriklaste seltskond on teinud õhtud seltskondlikuks- lauamängud, naer ja nali ning sekka ka tõsisemad jutud. 

Ahjaaa, ja päikest on meil palju, palju, palju!