Danore

Päikeseloojangu eelsed tervitused Kongo külast, nädal on möödunud linnutiivul ja uskumatu, et uus peatselt peale hakkamas. Möödunud nädalal sukeldusin teadustundidesse ning alustasin koolituste planeerimisega. Olin leppinud kolme kooliga kokku, et külastan nende loodusainete tunde ja kahe puhul see ka õnnestus. Presentationi koolis oli usunädal ja tunnid olid seetõttu asendunud tantsude, laulude ja muu vahva tegevusega, millest ka mina osa sain. Äge oli vaadata kuidas täitsa pisikesed bongodel ja djembedel selliseid rütme ladusid, et ka osadel õpetajel puus liikuma hakkas. Siin muidugi ollakse väga tantsulembed ja ei lähe vaja palju veenmist et rütmidel ennast kanda lastaks. Presentationi kool on loodud ühe Iiri usuorganisatsiooni toel ning selle tõttu on ka usul suur rõhk koolielus mängida. Sama kehtib ka paljude riigikoolide kohta ning üleüldse on kirikul suur roll siinses kogukonnal. Elan ise kiriku külalistemajas otse nunnakloostri kõrval, aga kahjuks pühapäevastele palvustele jõunud ei ole. Kahju mitte selle tõttu et ise kristlane olen, vaid selle tõttu et kui möödun nende iganädalastelt koori ja trummiproovidelt olen alati nendest rütmidest vaimustunud.

Aga nüüd siis tundide juurde ka, mis valmistasid mulle võrdväärselt positiivse elamuse. Kong-Daborini 7 klassi loodusõpetuse tund teemal soojuse ülekanne algas katsega, kus õpilased tegid pisikese lõkke plekktünnis ja sisse pandi paar metallvarrast. Super hea sissejuhatusidee, millele järgnes lühike analüüs, teema tutvustus ja applikatsioon. Õpetaja uuris õpilastelt, miks neil üldse sellelaadseid teamisi vaja on ja kus nad igapäevast rakendust leiavad. Tund lõppes pisikese tunnikontrolliga ning hiljem juba õpetajate toas uuris ta mult huviga tagasisidet ning leppisime kokku, et teen ka mõned teadustunnid tema õpilastega. Töötan rõõmuga selliste vahvate ja motiveeritud tegelastega. Teine teaduainete tund mida vaatlesin oli veidi vähem läbimõeldum ja informatiivne, aga andis mulle endale kõvasti ideid missuguseid metoodikaid siinsetele õpetajatele tutvustada. Olen sellega oma pead vaevanud (loe väljakutset nautinud) juba mõned nädalad. Nimelt sai lubadus antud, et tutvustan uurimuslikku õpet ja erinevaid võimalikke katseid. Väljakutse siinkohal on aga disainida sellised katsed, mis vajaksid minimaalseid seadmeid ja mis kõik oleks kohal olemas või soodsad muretseda. Nii ongi minu tuba ja köögiruum siin muutunud väikestsorti laboriks, kus teen läbi erinevad ideed. Proovisin osmoosi katset teha tavaliste kartulite asemel maguskartuli või jamssiga. Jamss oli veidi liiga tihke, et üldse midagi oma kudedesse juurde lasta ja maguskartul töötas aga pärast ööd soolalahuses olemist muutus vesi rohekassiniseks. Kahtlustasin juba mõne väetise esinemist, aga teadjamad keemikud väidavad, et selline värvus tekib joodi regeerimisel tärklisega. Ja tärklist on seal tõpoolest ohtralt, selline tunne nagu sööks puhast kartulitärklist. Teise katsena jookseb mul seemnete idanemine, mis küll mullitab kõvasti aga idud ise ei taha areneda, ei tea kas asi on siinses vees. Ja siis muidugi klassikalised ensüümide katsed pärmiga, mida siin piisavalt, sest see põhi komponent kohaliku samoka valmistamisel ning reaktsioonikiiruse mõõtmine joonlauaga ning veel mõned mida peatselt õpetajatele tutvustan. Nüüdseks on aga päike loojunud ja õhtusöök ootab seega danore Estonia (head õhtut).

Mondo vabatahtlikud Tongo külavanema juures