Macyverid!

Esimene töine nädal on saanud läbi. Nädal on olnud suhteliselt tihe, uut informatsiooni on tulnud vastuvõtta lademeis. Emotsioone ja mõtteid on mustmiljon, kuid alljärgnevalt lühidalt nähtust ja kuuldust.

Esmaspäeva hommikul kohtusin Nabdami piirkonna tervise "pealikuga". Vestlesime põgusalt pool tunnikest, mille jooksul tutvustasin KOCDAt, Mondot, iseennast ja oma plaane siinsetes haiglates. 

/Ka Chefile tegi nalja mu nimi, mis tundub, et on kohalikele praktiliselt hääldamatu. Olen praeguseks hakanud reageerima juba igasuguste "Millide", "Miiimiide" ja "Sista" peale. Samuti "pssst!" ja mingi kummaline keelega klikitamine on saanud mu igapäevasteks kutsungiteks/.

Chef oli minu poolt pakutuga rahul ning lubas mind märtsis abistada kohalike ämmaemandate kokkukutsumisel, et läbi viia mõningad workshopid. Suurepärane! Nähtavasti oli pool võitu peos ka seetõttu, et chef olevat olnud enne tähtsale positsioonile saamist ämmaemand...

Esmaspäev oli ka mu esimene tööpäev Ayamfooya kliinikus- erakliinik koos sünnitusosakonnaga. Sünnitusosakond ise koosneb 3 voodist, ühest sünnitustoast, ühest ämmaemandast ja ühest koerast ning mitte ühestki arstist ega näha pole olnud ka jooksvat vett. 

Ayamfooya ämmaemand Veronica olnud ca 35 aastat ja Ayamfooyasse sattus peale kohustuslikku pensionile saatmist. Nimelt saadetakse Ghanas kõik inimesed sunduslikult pensionile peale 60ndat sünnipäeva. Veronica on Ayamfooyas olnud tööl 4 aastat ning töölolemine tähendab seda, et ta on valves 24 tundi ja 7 päeva nädalas. Hommikul on rasedate ja imikute visiidid ja peale seda valveaeg... ja nii iga päev.

Aga raseduse ja sünnitusega seotud süsteemist üldiselt Ghanas. Suuremalt jaolt on jõudnud olukord selleni, et enamik naisi tuleb siiski sünnitama haiglasse/kliinikusse. Meie mõistes tähendab kliiniku sünnitus siiski midagi assiteeritud kodusünnituse laadset. Kliinikus on tavaliselt tööl nii päeval kui öösel üks ämmaemand, kes siis tegeleb kõigiga,  kes tema teenuseid vajavad (rasedad, sünnitajad, vahetud sünnitusjärgsed patsiendid). 

See üks ämmaemand on meie mõistes Macyver- peab iga olukorra üksi kiirelt ära lahendama ehk et tal ei ole võimalust mitte sünnitada tuharseisus last, kaksikuid või peatada massiivset verejooksu. Tal on kohustus aidata ja kui vähegi aega on, siis ehk õnnestub edasi suunata.  Ja abivahenditega, ka kõige lihtsamatega, on nii nagu on... (praktiliselt puuduvad). Üks kummalisemaid lahendusi oli skeem, kuidas meisterdada käepäraste vahenditega massiivse verejooksu peatamiseks emakaballooni põiekateerist ja kondoomist! Või kuidas saab vanast plastpudelist teha ambumaski vastsündinu elustamiseks.  Igal juhul on siinsetes ämmaemandates natuke superkangelast ja ei grammigi õpitud abistust. 

Samuti võib tekkida küsimus, et kuidas kõike seda jõuab üks inimene- vastus on lihtne. Rasedad käivad vastuvõtul ainult neli korda kogu raseduse jooksul, analüüse tehakse minimaalselt (HIV, süüfilis, uriini, rooja ja vereproov x2) ja ultraheli, kui on kindlustus olemas, ühel korral- täpset aega pole määratletud, aga tore oleks kui saaks kohe varakult, et siis saaks arvestada sünnitusetähtaega kuna oma menstruatsiooni praktiliselt keegi ei tea. 

Sünnitama  tullakse enamasti  viimasel minutil ehk et enamik naisi sünnitab lapse hiljemalt paari tunni jooksul sünnitustuppa saabumisest. Sain ka suure üllatuse osaliseks seoses sünnitusasenditega- kõik naised sünnitavad "sünnituslaual" selili jalad mingitel metallist tugedel?! Tihti tehakse ka lahklihale pilustuslõige ilma otsese vajaduseta. Kus on ürgnaised, kus on oma keha kuulamine?! 

Sünnitusel partogrammi keegi ei ava peale 7-8cm emakakaela avatusest (ma ei ole siiani ühtegi näinud), dokumentatsioon praktiliselt puudub või on väga napp (alati ei ole isegi sünnikellaaega kirjas). No ja mida sinna kirjutadagi kui mitte ühtegi pidi ei sekkuta- ei valuvaigisteid, ei mahhineerimisi ega tunde ootamist. Nii nagu Jumal andis, nii on!

Ja hiljemalt 6 tundi peale sünnitust püsti ja koju (tavaliselt ei kannata naised isegi nii kaua oodata)! Ahjaa, isad sünnitusel ei käi- see on ikkagi naiste värk ja nad katsugu omakeskis hakkama saada. Tavaliselt siis on kaasas kas ema või ämm või hoopiski keegi sugulane, kes on ise sünnitanud ja vajadusel on nõu ja jõuga toeks.

Ühesõnaga, olen sattunud imeliste naiste maale!

Jätkub ka hügieeniprojekt nimega "Rita". Neljapäeva hommikul jõudsin kliinikusse, kus osakonda nägi välja nagu oleks seal toimunud kiire evakueerumine enne looduskatastroofi- voodid sassis ja mustad, tilga jalgadel tühjad pudelid veriste süsteemidega ja öökappidel  maha jäänud veekotid ning saiapalukesed. Protseduuride tuba oli mattunud tolmu alla ja  põrand oli paksult täis klaasikilde, süstlakorke ja isegi nõelu. Astusin endale esimese hooga kohe  ühe ampulli killud jalga ja sain väga pahaseks! Minul olid jalatsid jalas, kuid paljud kohalikud käivad  meelsasti paljajalu! Riidlemine siin mail eriti ei aita, aga küll on mõju isiklikul eeskujul. Võtsin harja ja asusin koristama, varsti võttis põranda mopi kogukonna-õde Samuel ning vahetus lõppes meil sellega, et olime kahekesi ära pesnud kogu osakonna voodid, öökapid ja tilgajalad. Samuti oli protseduuride tuba rahuldavas seisus. Keegi teine peale minu ja Samueli küll huvi üles ei näidanud ja pigem üritasid silma alt ära olla, kuid sees oli väikese töövõidu tunne küll...

Peale neljapäevast pahandamist ja tüdinenuna lõpututest vabanduses  kuidas kõik on kellegi teise,  näiteks öise vahetuse süü, oli reede hommikul kliinikusse jõudes imestus suur- palatid läikisid ja protseduuride tuba oli enam-vähem puhas! Kiitsin ja rõõmustasin!

Järgmisel nädalal alustan ka tööd paralleelselt Logre haiglas- katoliku kiriku toetusega kõige uuem koht siinses piirkonnas. Olen käinud juba eelluurel korduvalt ja ootan väga sealseid tööpäevi!

Ilmad on meil kuumad, lund ei igatse. Nahk seljas susiseb isegi varjus. Mmmõnus!