Toetuslaste info uuendamine

Teise töönädala lõpuks olen aru saanud, et koolide külastamisel olen suhteliselt üksi. Victori prioriteedid on mujal kui toetuslapsed ning ka haridusabetis on kiired ajad: koolides on paarkümmend verinoort õpetajat, kes ei tea ka kolm päeva pärast kooli algust, kus nad tööle hakkavad ning kus elama; direkoreid on suunatud ümber ning üritavad selle otsusega võidelda, mõned neist on üldse vahetanud ametit, elekter on vahtepidamata ära ning Nabdami haridusameti uksetaga on tujust ära inimesi palju. MTÜ Mondo abistamine on sellistes tingimustes tagumise järgu mure.

Victoril läheb mulle jalgratta hankimiseks üks ööpäev, kuid järgmisel hommikul on punane korviga naisteratas söögitoa akna taga. Reedel olen otsustanud, maksu mis maksab läbi käia Dasabligo Junior High Schooli, Gorug Primary Schooli, Zua Primi ja JSHi ning Presentation JHSi – kokku viis kooli. Alustan Dasabligost, sest selle kooli asukoha kohta tean, et on olemas silt, mis näitab õiget suunda.

Alustan teekonda kell 8:30, kaasas liiter vett, nutitahvel, fotokas, paberimajandus. Väljas on meeletu päike ning ka enne üheksat on kuumus selline, et kooli jõuan üleni higisena. Õnneks tunneb direktor mu esimesest korrast ära ning on äärmiselt koostööaldis. Vaatame läbi toetuslaste nimekirja, saan lisainfot, kuid lapsi pildistada ei saa. Selgub, et hoolimata tõsiasjast, et kool algas 3 päeva tagasi, ei ole tunnid veel alanud. Reede oli mõeldud algkooli õpilaste põhikooli astumise eksamiteks. Seega olid koolis tulevased õpilased, mitte aga need, keda mul oli vaja näha. Mulle demonstreeritakse Arengukoostöö rahast ostetud laudu – õlivärviga on peale kirjutatud Mondo – annan direktorilekleepsud nig jätame õpilased sisseastumiseksameid sooritama.

Dasabligo JHSi tulevased õpilased sisseastumiseksamil

Teine kool Gorug, asub kusagil seal lähedal, aga ma ei ole päris kindel kus, sest esimest korda kooli külastades käsime autoga üle põldude-võstastiku, teist korda mootorrattaga eksis Victor teiselt poolt tulles veidi ära. Otsustan minna pikemat, aga kindlamat teed pidi ning vajadusel juhiseid küsida. Suurelt teelt pean mingi hetk keerama vasakule, kuid sealt ei lähe ühtegi väikest teed. Põõsaid ma ei lugenud, et aru saada mitmenda põõsa juurest see vasakpööre ikkagi teha tuleb, seega ekslen. Küsin ühelt mehelt teeservas asuva kaevu juurest, kuhu jääb Gorugi algkool. Tüüp vastab, et sinna (näitab lihtsalt põllu peale, kus on tühjus) ning ütleb, et ega mul ei ole mõtet kooli minna, sest direktorit ei ole nagunii. Kust ta teab? Nimelt on direktoril kodus remonditööd ning tema on neid läbi viimas. Tüüp viipab tee äres asuvale majale ning  kutsub mind kaasa. Mees on suur ja tugev, sellised musklis kujusid on siinkandis vähe, üks neist on Gorugi direktor Martin. Martin on üks neist õpetajatest, kes aastad taasi käis Ghana delegatsiooni kosseisus ka Eestis ning Martin on eelmiste Mondo lähetatud õpetajatega alati hästi läbi saanud. Võtan siis julguse kokku ja lähen mehega kaasa, kuid maja juurde pöörata ei julge. Korraks mõtlen, et nii, nüüd need töömehed meelitavad mu teelt eemale ning võtavad kõik mu tehnika. Loomulikult seda ei juhtu, mul on lihtsalt juba paari tunniga tekkinud veepuudus, seega aju töötab omasoodu. Majast ilmus välja Martin, teed juhatav tüüp oli ta vend. Tagantjärgi mõtlen, et neil kahel on ehk isegi "mõlemad vanemad ühised", sest sarnasus on märgatav.

Puhun Martiniga puu all juttu. Kuna paljud Gorugi eelmise aasta õpilased on algkooli lõpetamas, on nad koolides laiali tegemas põhikooli sisseastumiseksameid. Mul ei olnud tõesti mõtet kooli kohale minna. Vaatame õpilaste nimekirja üle tema koduhoovis, kinnitan andmed, kelle kohta saan, ning Martin puistab südant. Nimelt on ta olnud selle kooli direktor juba viis aastat ning kooli üles töötanud, ära sisustanud, kogukonna mobiliseerinud, teinud tõhusat koostööd Mondo ja Eestiga, Karolini ja Minni abiga ära värvinud kooli seined nind nüüd saadetakse ta teise kooli. Enda sõnul ei ole tal vahet, aga see, kuidas ta oma saatusest räägib on midagi muud. Noormees on pettunud ning vihane, ta loodab, et hoolekogu esimees tema eest haridusametis kostab ning direktor muudab meelt. Martini uus kool ei ole Mondo kool, seega loodab Martin, et ma info ka Eestisse edastaksin: äkki survestab Mondo muudatust tühistama. Kunagi on see nii ka läinud, sest Eesti pool investeeris noorde energilisse direktorisse ning vahetus jäi katki. Samas ei tea ka Martin ise ühtegi direktorit, kes oleks ühes koolis üle viie aasta töötanud. Edastan siiski uudise Mondo juhtkonnale. Õpilastest pilte ma tehtud ei saa, aga infot on palju. Veepuudus ja kuumus teevad oma töö.

Kuna lastesõim on kallis ja vihmaperioodil vanemad põllul tööl,
on väikelapsed õdede-vendadega koolis kaasas

Asun lõpuks jälle teele ning teen käigu pealt plaanid ümber: suunaks Kongo JHS, kus esimest korda käies direktorit ei kohanudki hoolimata sellest, et Victor oli meie tulekust ette teatanud. Selgub, et võib-olla selle pärast direktorit ei olnudki, sest ta on Mondo –Välisministeeriumi rahasid kõrvale kantinud. Haridusameti andmetel on ka see direktor ümbersuunamisel, kuid temal ei lasta ametist lahkuda enne, kui kadunud raha on tagasi makstud või realiseeritud selleks ettenähtud eesmärgil. Direktor on seekord oma kabinetis, aga ega ta minuga suhelda ei taha, abi ei osuta õpilaste leidmisel ning õpilasi ma ise ei näe. Okei, osalt saan aru, sest jällegi on koolis vaid 30% õpilastest ning mingites ruumides toimuvad sisseastumiseksamid, kuid valetada ka ei ole tarvis. Esiti kinnitab ta, et kõik lapsed on koolis, kuid kui ma neid näha tahab, siis ütleb, et jah, kõnealuseid lapsi tõesti ei ole. Kogu meie vestluse ajal on tea peadpidi mingisuguses materjalis, mis hiljem selgub on ta kaitsmist ootav magistritöö. Küsin õpilaste edusammude kohta ning ta ütleb, et kõik on edasi saanud. Siiski otsib palumise peale välja õpilasraamatu ning hakkame kontrollima. Tuleb välja, et need õpilased, keda siiski ei ole sel päeval koolis, ei ole ka tegelikult klassi lõpetanud, vaid jäänud istuma...

Kongo Algkoolis läheb palju paremini. Uus direktor Francis on valmistanud ette nimekirja, uurinud minu jaoks välja, kuhu algkooli lõpetajad on juba sisse saanud ning mulle üles kirjutanud. Direktorit ennast ei ole kohal, kuid info on kättesaadavaks tehtud ning õpetajad assisteerivad mind laste leidmisel ning piltide tegemisel. Meeldiv!!! Otsustan enne järgmisi koole juua osta, kuid avaastan õudusega, et mul on kaasas vaid üks cedi. Küsin vett, kuid kolmes järjestikuses putkas on pudelivesi otsa saanud. Lõpuks läheb õnneks hankida 0,75l pudel vett, sellest osa sisse ammutada ning suunduda mäest üles Zua poole.

Mida ma ei leia, on Zua koolid. Olen seal korra varem käinud, kuid mootorrattaga üle kellegi maa ja maisipõllu. Tean suunda umbkaudu, kuid ei taba ära õiget pööramise kohta. Seal peaks samuti silt olema, olin seda ise näinud, seega sõidan edasi. Küsin, mulle näidatakse ikka edasi ja edasi. Olen juba pea kogu piirkonna piiri peal kui saan aru, et olen sõitnud kolm korda kaugemale kui peaksin. Pööran otsa ringi ja lähen tagasi. Kuum, palav, taas janu.

Õpetajate käitumisreeglites on nii mõndagi töökavade kui ka
omavaheliste intiimsuhete kohta

Lõpuks leian õige inimese teed juhatama, endise Zua JHSi direktori. Ta näitab kätte õige teeotsa ning endiselt ringi sõites kahetsen, et niimoodi põikpäiselt rattaga üksinda seiklema hakkasin. Teine kool, mida ma üles ei leia,. Hiljem tuleb välja, et eelneval ööl oli silt alla kukkunud ning seda ei saanudki mulle näha olla. Pilt juba kõigub kui jõuan kooli hoovi. Eemalt näen kooli juures suurt rahvamassi. Ühe puu all müüb vanem naine süüa-juua. Küsin talt, mis toimub, kuid ta ei oska inglise keelt, nagu ka need, kellelt eelnevalt teed küsisin. Rahva seast sõidab mulle vastu mootorrattur kes küsib, kas olen rahukorpusest. Rahust olen ma tol hetkel ikka väga kaugel. Saame teada, et tegu on kogukonna koosolekuga, seega on õpilased ära lubatud, õpetajad kogunemisel ning direkorid hõivatud. Kirun end veelkord mõttes ning mõtlen, et miks ma küll eelistasin veeta neli tundi lauspäikesega higistades ilma veeta koole külastades, kui oleksin saanud minna  Bolgatangasse, kus olid kõik ülejäänud neli vabatahtlikku. Ma olen Aafrika jaoks liiga põikäine.Otsustan minna tagasi Kongosse, sest sel reede pärastlõunal ei saa ma enam infot kusagilt, ka Presentation jääb järgmisesse nädalasse.

Lähen oma siinsesse koju, käin pesus ning joon keha vee ja soolade taastamiseks veel ühe sõõmuga liitri vett rehüdrooniga. Pilt hakkab jälle seisma, kirun ennast ja oma krigisevat ratast ning loen töönädala lõppenuks. Pärastlõuna veedan juuksurisalongis patse tehes ning õhtul koju mines jään paduvihma kätte. Tõepoolest, ei olnud minu päev ega mingu töönädal. Sees on vastutustunne ning kahetsus, et viie päevaga niivõrd vähe tehtud sai. Samas olen kindel, et andsin antud tingimustes endast parima ning minu taha need lahendused ei jäänud.

Esmaspäeval olin indu täis oma punase ratta seljas. Eelmisel õhtul oli sadanud ning hommik oli pilves, seega ideaalne koolide külastamiseks. Seljas oli uus Gerogina õmmeldud pluus, seljas kott tööks vajaliku kraamiga: nutitahvel, fotokas, paberid. Plaan oli minna kõige pealt Presentation Primary Schooli, seejärel Logresse ning lõpuks Zua koolidesse, mille asukohta ma nüüd vähemalt teadsin. Logres olin käinud vaid autoga ja mingit x teed pidi, kuid teadsin, kus asub Logre kliinik, eeldasin (!!!), et kool seal lähedal.

Presentation Primarisse kohale jõudes oli mul väga hea meel tõdeda, et tunnid on nüüdseks ka alanud, läks kõigest nädal kooli algusest. Seni tegelesid õpilased kõige muu kui klassiruumides õppimisega (mäng, magamine, kõplamine). Lähen direktori kabinetti, tutvustan end ning selgitan oma käigu eesmärki.

“I am not happy with Mondo, you know why… ” – selleks ma küll valmis ei olnud. Direktor heidab Mondole ette seda, et me ei ole tema koolile raha andnud, seda, et “keegi” ütles, et tegu ei ole Mondo-kooliga, et tema kooli lapsed ei vaja almust, et tema kool on ainus, kes ei saa toetust jne. Kuna möödunud nädal ja nädalavehtus on mind parasjagu karastanud, jään väga rahulikuks. Ega ta selgitustest huvitatud ei olegi ning vajab hetkel kuulajat. Lisaks vajab ta ego Eestist vabanduskirja, kus oleks selgelt kirjas miks raha ei ole saadetud. Mulle on appi tulnud õpetaja Gregory, kellega kohe esimesel päeval Kongos kohtusin, kes üritab midagi direktorle selgitada, kuid tulutult, see mees teeb oma halamise ja solvumise showd. Koos Gregiga püüame siiski suunata direktori vaatama toetuslaste nimekirja, kuid ta keeldub, ütleb, et neil pole abi vaja. Saan aru, et mingis staadiumis on KoCDA oma tegemised jätnud kommunikeerimata ning koolitoetuste projektide konkursi kõik etapid ei ole läbipaistvad. Otsustan Victoriga KOOS seda asja lahendama hakata, kuid pean end enne tasutaga paremini kurssi viima.

Presentation Primary klassiõpetaja Gregoryga

Tean, et kusagilt Presentationi juurest läheb tee ka Logresse, kuid mäletan seda teed autosõidust ning see tee läks järsult üle kaljunukkide ülesmäge, seega otsustan sõita maha rattaga pikema, kuid laugema tee, mis viib läbi Kongo küla. Presentationi juurest Logre kliinikuni sõidan koos ühe õpilasega, kes on rattaga teekonna ette võtnud kehva enesetunde pärast. Üritan neiuga vestelda, kuid ta ei ole keeleliselt kuigi osav. Kliiniku juurest küsin tüdrukult koolide suunda ja asun teele. Üsna pea saan aru, et valitud tee on väga ebasobiv minu liiklusvahendi ja mu riietuse jaoks: sumpan mudas, jalgratas viskab pori üles ning pean ikkagi mäkke rühkima. Ühe neiu käest küsin keset põldusid juhiseid ning ta näitab kaugusesse.

Selleks, et mõnda teed saaks nimetada “halvaks” peab olemas olema ka “hea” tee, aga selliseid ma ei ole siin veel näinud. Kohalike sõnavaliku järgi saab liigitada järgmiselt: on olemas halb tee (the road is bad), peaagu tee (almost like a road) ja mitte-tee (no road), kõik nad on liiklusele avatud.

Kooli hoovi jõudes saan aru, et esiduslikust välimusest on asi ikka väga kaugel! Mu uus pluus on läbi higistatud, püksid-selg mudased ning varbad mudast pruunid ning jalg libiseb jalanõu sees. Loputan end kooli kaevu juures suuremast sopast puhtaks ning loodan, et direktor ei pane higi pahaks. Vastuvõtt on soe, direktor kiidab Mondo tegevust taevani. Logre kool on veidi vaesem ning võimalusi vähem. Direktor on soojem ja osavõtlikum, mulle igati abiks. Tagasi külla liigun mööda kaljust mäenõlva allamäge ning pärast head koolikülastust on mul ka parem enesetunne. Tunnen kurba meelt, et mul GoProd otsaees pole teed filmimas.

Otsustan enne Zua koole pesus  käia ja riided vahetada, et esinduslikumana mõjuda, kuid avastan, et lisaks elektrile on kadunud ka vesi ning nii jääbki mul kasimata. Vähetan siiski riided (Ämmaemand Evelin ütles, et korralik kuivatamine on parem kui kehv pesu) ja sean sammud haridusametisse, kurdan oma raskusi ja saan omale lõpuks ometi motikajuhi – hr Sapaat -  ning motika – Vicotrilt. Lepime kokku direktoritega järgmise päeva külastused ning õhtu veedan juba koos korvipunujatega.

Francise abiga skoorisin rohkelt koole!

Uus tööpäev on fantastiline! Lõpuks ometi Zua algkool ja põhikool, saan näha õpilasi ja kinnitada nimekirjad! Direktor on veel huvitatud minu siinoleku ajal huvilistele prantsuse keelt pakkuma! Zua järel Nangodi, kus küll õpib üks toetuslaps, kuid veedame seal omajagu aega – see kool meeldib mulle väga! Õhustik on meeldiv, õpetajad avatud ja õpilased organiseeritud. Selles koolis töötas üle kümne aasta direktorina ka Francis, ilmselt ka sellest soe vastuvõtt.

Nangodis vahetunni ajal, lapsed mänguhoos

Nangodi õpetajate tiimi koosolek vahetunni ajal

Selgub, et toetuslaps on piirkonnast ära kolinud. Ta isa on sunrud, ema ta hüljanud ning vanaema otsustas elukohta vahetada. Selle otsusega sai lõpu ka tüdruku võimalus Mondo koolitoetusele, sest uus elukoht on tal määramata. Kurb. Nangodi järel tunnen kerget nõrkust ning usun, et see kuumusest ja janust, seega teeme hetkeks peatuse kalja joomiseks. Sapaat räägib, et kui ta Nangodi direktoriks sai langes igal aastal 14 tüdrukut raseduse tõttu koolist välja, kui ta seal koolis lõpetas, siis vaid 1. Ta nentis, et ilmselt nulli loota ongi liiga palju. Kuidas ta selle saavutas? Tõi kooli seksuaalkasvatuse, aga selle veidi usklikumas mõistes: iganädalased vestlused katoliku õdedega, health talkid, aga mitte kondoomide jagamine. Lisaks kustsus ta õpilastega kohtuma silmapaistvaid ja edukaid naisterahvaid, et need oma eeskujuga noorsugu mõjutaksid.

Nädal tagasi oli varjualune tühi ning raske oli ette kujutada, et siin asub lasteaed

Järgmised koolid on Yakotis. Yakoti lasteaed on Eesti rahadega valmis saanud põranda, viimati nägin ma hoovis postide otsas asuvat katust ja liiva-kruusa hunnikuid. Nüüd on selle varjualuse all umbes 70 last ja umbes 3 õpetajat. Mul on hea meel, et projekt valmis ning nüüdseks näeb see rohkem “lasteaia” moodi välja. Seejärel liigume Yakti algkooli ja põhikooli, tutvun direktoritega ning näen oma eelkäiate tehtud tööd: juhtmestikud Mondo kleepsudega, seina peal tänukirjad projektides osalemise eest “Mathias cup” ja “toidublogi”, lisaks pildid Eesti sõpruskoolide lastest ja nende joonistatud pildid!

Sekoti uued arvutid

Sealt liigume edasi Sekotisse, kus on arvutiklassi üles pandud ka kaks uut arvutit, kleebistan need ning vestlen direktoriga toidublogi jätkamisest. Avaldan soovi mõnd arvutitundi näha, et äkki ka mingi sellealane koolitus välja pakkuda.

Päeva lõpetame Daborini põhikoolis. Direktor Paul on üles leidnud info, mida ma talt viimati palusin ning üks kahest “kadunud” lapsest on kooli tulnud, tema vend olevat veel kodus haige, kuid siiski kooli naasmas. Hiljem kuulen uuest allikast, et vend käivat hoopis teises koolis.

Kui teisipäev juba nii tulemusrikas oli, siis mida kõike lubab veel ülejäänud töönädal! Tunnen, et lõpuks hakkavad toimetused minema, kuid olen teinud sama saatusliku vea, mis ka juba mõnel korral varem. Siin ei tohi midagi endale ette kujutada, sest siis kohe pettud. Kolmapäevane malaariadiagnoos tõmbab mu mudateedelt ja motorrattalt otse haiglavoodisse.