Mayah väikesed sammud

Teise töönädala alguses olen entusiastlik ja kujutan ette, kuidas kõik laabub ja info toetuslaste kohta saab kenasti Eestisse postitatud, kuid üsna pea põrkub mu innukus siinse stoilisusega. Esmaspäeval saan külastada kolmest koolist kahte, kes jäid veel üle vaatamata. Sel korral on avaldanud direktor soovi minna Bolgasse koos MTÜ-de kooridnaatoriga, seega lähen mina kahe audiitori- George’i ja Davidiga üksinda. Istun Davidi motika peal, kenasti kiivriga, ja oma üllatuseks on tal väga mugav sõiduk: värskelt vahetatud amordid, mugavad jalatoed ja ta on väga lahkelt nõus istuma mu seeliku serva peale, et see tuulega üles ei tõuseks. Loomulikult ma ei teadnud, et autost saab mootorratas. Tuleb küsimus “SO, Mayah, are you married?”.

Olen juba harjunud, et paljudes välisriikides on minu lühikese ja vokaalse nime hääldamisega raskusi, inimesed tahavad sinna konsonante lisada, seega olen hüüdnime Maia ka varem kasutanud ja isegi täitsa regeerin sellele. Mayah on aga täiesti uus tase, see on minu Ghana nimi J.Õige pea on mul ka Ghana riietus, sest kangas sai õmblejeanna Georgina juurde töösse.

Üks kahest projektist on Yakoti lasteaia põranda ehitus. Kirjeldust lugedes näen vaimusilmas muldpõrandat, aga selleks, et mulle nelja toki otsas paiknevat katust demonstreeritakse sõnadega “Yakoti KG”, ma küll valmis ei olnud. Tegelikult on lasteial ka kaks hoonet, aga sadade lastega ei mahu sinna ära, seega on üks rühm pidevalt õues. Katus on, põrand tuleb, seinad määramata tulevikuks. Hoovis on üks kuhi liiva, üks kive ja kusagil pidi olema ka tsement. Kooli algus on järgmisel päeval, aga töödega pole veel alustatud. Olen kuri, nad lubavad kiirustada ja nädala lõpus peaks kõik kenasti valmis olema. Elame näeme.

Teine kool, Sekoti, on ostnud kaks täiskomplekti arvuteid, mis on ühe väga raseda õpetaja elutoa põrandal. Avaldan soovi näha arvuteid üsna pea kooli ruumides ja kasutuses, ma ei tea, kas see vaene naine mu lause äragi registreeris.

Gorugi algkooli õpilased kaevu ääres

Toetuslaste nimekirjade läbi vaatamine on kiireloomuline ülesanne. Kuna korvipunujate kahe kuu eest tehtud saadetis on jäänud kinni kuhugile Madridi, tuleb uus saadetis võimalikult kiiresti teele panna. Victor hakkab aru saama, et KoCDA on kasvanud suureks ning temast kõige juhtimiseks ei piisa. Samal ajal, kui koos KoCDA esindajaga tuleb kontrolida nimekirju, on vaja käia Bolga postkontoris ning koguda naistelt kokku vastvalminud korve. Paneme Anne-Liisiga kokku kolmapäevase, 9. septembri kava teha ühte hommikul, teist pärastlõunal.

Käime Victoriga läbi kus kooli, millest ainult paaris saame kõik korda. Ühes on direktor ootamatult sõitnud kellegagi haiglasse ning keegi teine ei oska nimekirja kinnitada, ühes ei ole direktor litsalt kohale tulnud, ei vasta ka telefonile, ühes saab minu arust kõik, kuid Lebel house’i aru andma naastes näen küsimusi, mis jäid veel lahtiseks. Pole hullu, lahtised otsad on kodulähedastes koolides, ehk saab kiiresti “kinni seotud”. Tuletan Victorile meelde, et mul on vaja jalgratast ning motikaga sõitma õppida, aga õppimiseks ei ole parim aeg, sest on kiire ning jalgratas on välja laenutatud ning õhtuks minuni ikka veel teed ei leia.Küll aga on Lebel house'i jõudnud Evelyn ja Maarja, kaks meditsiinitöötajat. Saan ka kõne Evansilt, et tahab kiiremas korras tagasi Kongosse meile appi tulla. Väga hea, assistenti on vaja.

Koolide külastuse käigus näen varasemast tuttavaid pilte: tuttavad sloganid, Karolini elefantus Gorugis, tunnen rõõmu Presentation JHS korrektsusest ning tutvun õpilastega. Midagi pole öelda, need õpilased on suurte tänulike silmadega kui räägin Eesti toetajatest ja kirjadest. “May good bless you all” ütleb üks põhikooli tüdruk, kelle toetaja kaalub veel, kas toetamist jätkata või mitte. Üks kooliaasta ühele Ghana õpilasele maksab 40€, see on terve aasta haridust kellelegi, kel on puudu üks või mitu vanemat, kes peaks muidu liiva sorteerima, et leida kulda või teenima raha Kumasi tänaval. Nüüd on ta koolis, koos eakaaslastega ning naudib kooli. Mis siis, et väljas on 32 kraadi ja nad peavad kooli aias kõplama. Rõõm-laul-tänulikkus. Nimekirjas on ka neid lapsi, kes kuuendat klassi ei lõpeta, sest kool jääb poolikuks raseduse tõttu.

Oi kui palju koole on veel ees. Tahaks kiiremini, aga “tahan” on hetkel tugevam kui “saan”.