Mondo's volunteers in Ghana

23. septembril õnnestub vaadelda üht inglise keele tundi, mis toimub viiendale A ja B klassile. Väiksematesse klassidesse ei soovitra direktor Francis mul minna, sest 60% õppetööst toimub kohalikus Nabti keeles. Koolis vahetati septembris lisaks direkorile ka klassiõpetajaid, sest Lõuna-Ghanast tulnud uued õpetajad ei oska kohalikku keelt ja saavad seega õpetada vaid algkooli ülemistes astmetes. Kokku pidi klassis olema 72 õpilast, kuid puudus 4. Paralleelid on kokku pandud, sest hetkel ei ole koolil kasutada rohkem ruume, sest kaks klassi on remondis, mis pidevate elektrikatkestuste tõttu muudkui edasi lükkuvad. Tund pidi algama kell 10. Kell 10:30 küsisin direktor Franciselt, et kas ma ikka saan vaadelda, tema muudkui vastas mulle, et saab küll, saab küll, inglise keel algab kell 10. Kui tund lõpuks algas vaatasin kella 11:18. Tunni algus, õpetajad alustavad ja lõeptavad tunni enamasti sisetunde järgi või ütleb neile mõni õpilane aega või helistatakse suurt kellukest, mida sii...

Minu neljas töönädal, kuid kolmas nädal ja teine mitte haigena veedetud nädal õppetööd oli omamoodi kentsakas: kaks riigipüha, esmaspäeval Nkrumah sünnipäev ja neljapäeval moslemite usupüha järgne vaba päev,  Ayamfooya kliinik tähistas juubelit, millest sain mitte-med-töötajana osa ka mina. Kolm tööpäeva nädalas olid aga võrreldavad töö produktiivsuse ja rohkusega Eestis. 22.septembril startisime Victoriga kell 8:00. Kuna ta oli oma kiivri maha unustanud, andsin talle tol päeval kasutada ka Mondo oma. Alustasime kohtumisest selle direktoriga, kes mu oma koolist nädal tagasi välja viskas. Olukorra lahendamiseks oli hädavajalik KoCDA esimehe kohaleolek ning Victor täitis oma rolli äärmise osavusega: oli diplomaatiline ja probleemse isiku jaoks piisavalt lipitsev, samas näitas mõistmist ning püüdis minu kogu arusaamatusest välja tõsta. Näiliselt olukord lahenes, nägin pea kõiki huvipakkuvaid õpilasi, kelle leidmisel dirketor mind muidugi ei abistanud (nagu teised siiani on teinud),...

Täna oli heade uudiste päev. Lõpuks sain pooljuhuslikult maha istuda kliiniku juhataja Thomasega ja arutada kliiniku käekäigu üle. Mul on siiralt hea meel, et mõned eelnevate Mondo vabatahtlike (Rita ja Minni-Triin) poolt antud soovitused on lõpuks ellu rakendatud ja nende toodud vahendid on aktiivses kasutuses (Lydia on väga õnnelik nõelahoidja üle). Muudatustest - ravimite ja tarvikute lao hoidjaks on määratud üks inimene, kes vastutab ravimite olemasolu ja väljastamise eest. Ilma temata ei pääse mitte ükski töötaja sinna lattu, seega on tal kogu aeg ülevaade olemas. Lisaks peab ta ravimite vihikut, kust on näha ravimite sissetulek ja väljaminek, ühesõnaga kui ravimeid kaduma hakkab, saab vaadata kellele neid väljastati. Väike tõrvatilk meepotis on ikka - täna selgus, et laost ja kliinikust on otsas kogu glükoosilahuse varu, mida kasutatakse väga kehvas seisundis (eriti kõhulahtisuse ja malaaria puhul) inimeste turgutamiseks kliinikus. Ja praegu on just nende haiguste kõrgaeg... Õn...

Möödunud on   Kongo külas teine nädal. Toimub adapteerumine ja juba tunned inimesi tänavatel ära jäädes korragi juttu puhuma. Samuti on saanud olla kõigis kolmes kliinikus – võibolla kõige vähem Ayamfooyas. Kuid minu tööülesannetes põhitähelepanu lähebki Piitanga ja Logre kliinikusse ja seal seonduva ämmaemandustegevusega. Nädala esimesel päeva sai tööpäeva alustatud küll Ayamfooya kliinikus, kuna soovitati, et me võiksime olla osa töötajate koosolekust, mis toimub iga esmaspäevaselt, et mõistaks ja näeks, mis üldse toimub. Kuid eelnevalt olin saanud jätta Piitanga kliinikusse oma telefoni nr – vajadusel kui nad soovivad ämmaemandat. Nimelt selles kliinikus ei ole ämmaemand pidevalt kohapeal ning kui keegi tuleb sünnitama, siis helistatakse Bolgatangasse, mis on umbes 30 minuti sõidu kaugusel. Kuna minu elupaik on kilomeetri kaugusel, siis vajadusel jõuab kiiremini kohale. Olles tunnike teises kliinikus, kui tuligi telefonikõne, et Piitanga vajab ämmaemandat. Helistasin rutt...

Teise töönädala lõpuks olen aru saanud, et koolide külastamisel olen suhteliselt üksi. Victori prioriteedid on mujal kui toetuslapsed ning ka haridusabetis on kiired ajad: koolides on paarkümmend verinoort õpetajat, kes ei tea ka kolm päeva pärast kooli algust, kus nad tööle hakkavad ning kus elama; direkoreid on suunatud ümber ning üritavad selle otsusega võidelda, mõned neist on üldse vahetanud ametit, elekter on vahtepidamata ära ning Nabdami haridusameti uksetaga on tujust ära inimesi palju. MTÜ Mondo abistamine on sellistes tingimustes tagumise järgu mure. Victoril läheb mulle jalgratta hankimiseks üks ööpäev, kuid järgmisel hommikul on punane korviga naisteratas söögitoa akna taga. Reedel olen otsustanud, maksu mis maksab läbi käia Dasabligo Junior High Schooli, Gorug Primary Schooli, Zua Primi ja JSHi ning Presentation JHSi – kokku viis kooli. Alustan Dasabligost, sest selle kooli asukoha kohta tean, et on olemas silt, mis näitab õiget suunda. Alustan teekonda kell 8:30...

Esmaspäev on tõeliselt kordaläinud. Algselt oli plaanis vaid Ayamfooya kliiniku külastus ja kohtumine Nabdami piirkonna terviseameti direktoriga. Päeva lõpuks suutsime külastada kõiki kolme kliinikut, lisaks Ayamfooyale ka Logre ja Pitanga ning ka terviseameti direktorit Nangodis. Arvestades Aafrika kultuuri eripärasid, olime täna   äga efektiivsed. Ilmselgelt olen väga rahul tänase päevaga. Täna hommikul pidime külastama Ayamfooya kliinikut ja osa võtma sealsest iganädalasest personali koosolekust. Hea võimalus ennast tutvustada töötajatele ja näha kuidas toimub koosolek siinses kliinikus. Koosolek pidi algama kell kaheksa. Kohale jõudes kohtusime küll kliiniku juhatajaga, aga olime mööda pannud ühe väga olulise asjaga seoses ilmastikuga. Kuna kogu elu käib ilma (sealhulgas päikese) järgi, siis kuna hommikul veel sadas, oleksime pidanud teadma, et kõik plaanid lükkuvad veidi edasi. Siin tuleb ka ootamist harjutada - näiteks sisustad aega sellega, et lood uusi kontakte, teed ...

Olles edukalt saabunud koos Maarjaga ja kõigi oma pakitud asjadega Kongo külla.   Meel rõõmus, sest ees ootab midagi põnevat, midagi uut, midagi sellist, mida tegelikult võibolla kunagi varem pole kogenud. Hommikul kl 6 saabudes Bolgatangasse, proovides leida tel.nr. mis vastaks - rõõmus kuid tsipa väsinud Saabudes   Kongo külla ning olles varustatud eelmiste vabatahtlike poolt rohke info ja soovitustega, kuid siiski vaatad ja kuulad kõike suurte silmadega (endal mõttes, et selliselt ikka ei osanud ette kujutada). Alguses võttis silme eest ikka väga kirjuks. Esimesed päevad on sisseelamiseks olnud nii tohutult vajalikud. Kõike on rohkelt ja palju infot, kuid kohalikud toredad ja sõbralikud ja nii mõnigi julgeb tulla juttu rääkima. Saabudes on tunne, et kohe tahaks käed külge panna ja tegutsema hakata, kuid siiski eelnevalt on vaja pidada maha erinevad kohtumised, et tegutsema hakata. Asjad võtavad aega, see on kindel tõdemus siin, tõesti Aafrikas on teine aeg....