Meditsiiniõde õpetajaks

Nädal on olnud tihe koolide külastamise aeg ja hügieeniteemalisi loenguid on ära peetud juba õige mitmes õppeasutuses. Hulgale positiivsetest kogemustest lisandus ka üks mitte nii väga positiivne, aga selle eest õpetlik tund Nangodi põhikoolis. Mainitud asutus on üks piirkonna esinduslikemaist ja kooli direktor on saanud mitmeid autasusid isegi riiklikul tasandil. Õpilasi on palju ja klassid suuremad kui mõnes muus koolis. 7-9. klassidel on isegi kõigil 2 paralleeli.

Enne tunniga alustamist palus direktor mul hetke oodata kuniks ta kõigil õpilastel ühte klassi palub koguneda. Ohtu haistes jõudsin veel küsida, et palju neil siis lapsi kokku on?

Natuke üle kahesaja.

Oi, aga see on minu jaoks liiga suur klass.

Mul polnud nii paljudele õpilastele vahendeid, mu väike kaasaskantav arvuti, millest neile õppevideot näitan, ei ulatu kaugemal istuvatele lastele ei häält ega pilti kohale toimetada ja kõigele lisaks tekkis mul kahtlus, et olles tegelikult ju ikkagi meditsiiniõde, mitte õpetaja – ei saaks ma nii suure rühmaga hakkamagi. Palusin endale tavalise laste arvuga klassi ja direktor ründas asja ümber korraldama.

Zua kooli umb 30. õpilasega klass oli sobiva suurusega ka
väikeselt ekraanilt video vaatamiseks

Mõne minuti pärast ruumi sisenedes nägin enda ees ikkagi umbes 100 last. 3-4 õpilast istumas kokku pressituna kahele mõeldud pingil, mõned lihtsalt toolidel, õpikud süles ja ülejäänud vahendid jalutsis ümber laudade. Õpetajad olid kooli lihtsalt pooleks jaganud. Teadsin küll, et ka 100 õpilast on minu jaoks liiga palju, aga ei tahtnud õpetajatele rohkem tüli tekitada. Pehme loomus tõstis pead ja mõtlesin, et küll me hakkama saame.

Aktiivsed õpilased teevad õpetaja rõõmsaks

Loengu algus läkski suhteliselt ilusti. Küsitledes õpilasi, jäid kahjuks paljud tähelepanuta, aga nad siiski kuulasid ja kirjutasid õpetatut üles. Video vaatamise hetkest hakkas aga katastroof lumepallina veeredes jõudu koguma. Läks tükk aega enne kui lapsed said oma kohtadelt lähemale tulles vaikuse tagasi ja filmi edenedes tõusis kaugemal olevate ning tegelikult ekraani mitte nägevate õpilaste seas jutuvadin taas sellisele tasemele, et ka lähemal olevad lapsed enam mitte midagi ei kuulnud. Seega, arutelu videos kuuldu teemal oli tegelikult vaid minu jutt, mis lihtsalt kordas kõike uuesti. Hetkel kui hakkasin hügieeniteemaliste piltide ja postrite joonistamiseks vahendeid jagama, oli kaos juba suhteliselt haripunktis. 

Kohalikud inimesed räägivad sageli väga valju häälega. Esimestel nädalatel Ghanas olles mulle vahest lausa tundus, et nad on vihased, karjuvad teiste peale ja kurjustavad. Tasapisi olen aru saanud, et see on kõigest nende kõneviis, mida nad üksteisele sugugi pahaks ei pane. Vaidlustes satutakse lihtsalt hoogu ja vahest tuleb ennast niisama ka valjuhäälselt märgatavaks teha. Niimoodi ka need 100 last mu tollepäevases klassis. Kuna värvipliiatseid korraga kõigile ei jagunud, hüüti neid üksteiselt laenuks, samuti harilikku pliiatsit, kustukummi, joonlauda ja pastakaid. Lapsed trügisid, sest lauapinda oli vähevõitu, mõned joonistasid küürakil maas, mõned sülle tõstetud raamatutel ja mõned jalutasid klassis ringi tühja kohta otsides. Vahendeid ootavad õpilased jutustasid (loe karjusid) niisama omavahel, arutasid (samamoodi karjudes), mida nad võiksid joonistada või andsid nõu pinginaabrile, kuidas oleks nende arust parem joonistada (arvate ilmselt juba isegi, et mitte sosistades). Proovisin lapsi korrale kutsuda ja tööle meelitada, aga minu jutt oli sellest hetkest alates kuulda vaid umbes 4 - 5 -le lähemal olevale õpilasele. Mõned neist otsustasid mulle appi tulla ja hakkasid üle klassi hüüdma: „Quiet, silence, be quiet“, mis tegelikkuses aga ei toonud muud tulemust kui, et kogu ülejäänud lärmile lisandusid veel nende rõkkavad hääled.

Kui kuidagi ei mahu, siis kuidagi ikka mahub

Jõudsin arusaamisele, et mul oli 3 võimalust: klassist välja astuda – ilmselt poleks seda tähelegi pandud, lauale ronida ja kõva häälega karjuma hakata – mis ei sobinud minu hetke õpetajarolli põhimõttega, või proovida tegeleda nii mitme lapsega kordamööda kui vähegi võimalik ja need, kes mu liikumistrajektoorist välja jäid, omaenda õnne najale jätta. Valisin viimase ning üritasin aidata õpilasi, kes tööde kallale olid asunud ja lihtsalt head nõu või puuduvaid vahendeid ootasid. Õhtupoole, pärast mitmetunnist tööd klassis, olin ääretult õnnelik kui sain ennast viimaks kodus tugitooli kerra tõmmata ja lihtsalt vaikust nautida.

Mina ja Evans koos Yakoti kooli 7 klassiga uhkelt joonistusi esitlemas.

Pean siiski tõdema, et peale minu ei tundunud lärm mitte kedagi häirivat. Lapsed ei pannud seda tähelegi ja õpetajad ilmselt ka mitte, sest pärast tundi direktori kabinetti sisenedes leidsin nad arvuti tagant Dracula filmi vaatamas. 

Kui võib-olla mitte keegi muu, siis igal juhul mina sain tol päeval väga hea õppetunni. Kui midagi on otsustatud, tuleb oma otsusest kinni pidada ja liigne järeleandlikkus võib vahest olla karuteene mitte ainult iseendale vaid ka kõigile teistele. Edaspidiseks seadsin endale õpilaste arvu kõrgeimaks limiidiks 50. Algajale õpetajale on see piisavalt suur klass oma teadmiste edastamiseks.

Bolgatanga liikluses kehtib reegel: igameheõigus

Sel nädalal näpistasin koolide kõrvalt ühe päeva ka Ayamfooya kliiniku jaoks. Olin nädalavahetusel ostnud Bolgatangast korralikke koristusvahendeid – mopi, selle jaoks spetsiaalse ämbri, kvaliteetse kühvli tillukese harjaga ja pika varrega tiheda põrandaharja, millega lihtsam peenikest klaasipuru kokku pühkida. Praegusel hetkel ilutseb protseduuride ruumi nurgas traditsiooniline luud - kohalikud kõrred riidejupiga pundiks kokku seotud. Ma küll ei usu sellesse, et raha või paremate asjadega võiks muuta kedagi, kes ise südamest ei taha, aga pean tunnistama, et käes laguneva luuaga on tõepoolest raske haiglas puhtust ja korda luua. Miks dr Thomas, kes ise probleemi tunnistab, pole siiani uusi vahendeid ostnud, ei oska ma kahjuks öelda. Rahapuudusel? Kogu komplekt maksis umbes 10 eurot. Laiskusest, teadmatusest, aafrikalikust minnalaskmisviisist hõivatuna?

Ayamfooya haigla patsientide tervisekaardid

Aafrika üllatas mind taaskord. Dr Thomas osutuski hoopis meditsiiniõeks Thomaseks. Küla elanikel on isegi lühendatud versioon kliiniku omaniku nimest – dr T. on kõigile Kongo asukatele tuttav hüüdnimi ning mina võtsin seda kui iseenesest mõistetavat tõde austatud mehe ametinimetusest. Tõsisel vestlusel Thomasiga, kus arutasime haigla probleeme, tuli aga ilmsiks, et ta tõepoolest on meditsiiniõde, mitte arst. Kurva tõsiasjana tuli ilmsiks veel teinegi asi – kogu Ayamfooya kliinikus pole tööl ühtegi arsti. Kõik patsiente üle vaatavad ja ravimeid välja kirjutavad 4 töötajat on medical assistant-id (tõlkes velsker, aga Ghanas kõrgema kvalifikatsiooniga meditsiiniõde- koolitus 3+2 aastat). Sama lugu on Logre haiglaga, kus töötab vaid 1 medical assistant ja 3 meditsiiniõde. Ülejäänud töötajad (ämmaemandad väljaarvatuna) on lühikese koolituse, vahest vaid 4-8 nädalat, saanud tavainimesed.

Ghana riik annab haiglatele õigused töötajate hariduse järgi. „Levels of prescribing medications.“  Kõige madalam on tase A ja kõige kõrgem  SD (specialist supervision only). Viimane on niiöelda ülikooli haigla, kus töötajateks kõrgema haridusega spetsialistid. Kongo küla 2 suuremat haiglat on mõlemad kategoorias B1 (health centre without a doctor), mille saab sellisel juhul, kui töötajate seas on mõni medical assistant. Erinevused seisnevad õiguses määrata patsientidele teatud ravimeid. Mida madalam tase, seda väiksem on ravimite valik, mida kliinik võib iseseisvalt välja kirjutada.

Samas vestluses meditsiiniõest doktoriga tuli ilmsiks, et ka õde Lydia pole tegelikkuses meditsiiniõde. Proua, kes peaaegu ülepäeviti poistele ümberlõikusi teeb ja enamuses haigla patsientidega seotud tegevustest osaleb, on Thomasi poolt 24 aastat tagasi töö käigus välja õpetatud, aga ilma ametliku koolituseta töötaja. Situatsioon on samaaegselt nii kurb kui ka imetlusväärne.