Hakuna matata

Loosung Nangodi kooli direktori kabinetist

Uskumatu, et olen juba kuu aega  Aafrika päikese all olnud, aeg tõepoolest voolab siin omamoodi.   Kohalike ajaarvestus enam väga endast välja ei vii ning mulle on kord ka sellekohane märkus tehtud. Hilinesin ühele kohtumisele 15 minutit, teades, et tõenäoliselt pean niikuinii pool tunnikest ootama, jõudes aga haridusametisse vaatas ametnik kella ja tõdes, et hakkan ära Ghanastuma.  Eks ma ole tõepoolest harjunud sellega arvestama, et aja mõiste on siin vägagi suhteline ning pikaajalisi plaane on üldiselt raske teha.  Nii olen ka mina siinse hakuna matata suhtumise omaks võtnud (pole probleemi küll kõik iseenesest korda saab)  ja lähen pigem vooluga kaasa kui sõuan sellele vastu.  Minu kasuks mängib koloniaalajastust taagana jäänud valge inimese kultus, mis avab paljud teed oluliselt kiiremini ja lihtsamini valla. Näiteks koolides juhtus tihtipeale nii, et juhataja või õpetaja lõpetas tunni poole lause pealt, et mind ikka ilusasti vastu võtta ning kui tunde vaatlesin, siis pandi mulle kõige parem õpetaja kellele anti soovitud klass ette, mis siis et tunniplaani järgi oleks midagi muud pidanud olema kui solimee (valge inimene) on kohal siis võeti inglise keele asemel loodusteadusi. Tunnivaatlusi alustasin Nabdami kõige vanemast ja õpilasterohkemast gümnaasiumist Kongost, mille esimestesse klassidesse tuli see aasta rekordarv 200 õpilast. Kümnendike maja on veel ehitusjargus, valmis vaid tugiseinad, aga esimese nädala orientatsioon toimus just nende samade tellingute all. 200 õpilast olid endale toolid hankinud ja õpetajad seisid poodiumil. Oli selline kerge rock festivali tunne, eriti veel siis kui lava haaras noor Keemia õpetaja, kes tegi väikse regge lookese ,mille saatel kaksada noort jämmisid.  Järgmine nädal annan neile ühe teadustunni ja loodan väga, et mind päris 200 noore ette ei panda, mitte et ma hakkama ei saaks aga ei kujuta ette kuidas uurimuslikku õpet ja katseid nii suure hulgaga tegema hakkan.

Kongo gümnaasiumi 10 klasside õpriruum ei ole veel päris valmis aga õpilased on juba sees

Näide Nabdami koolide tunniplaanist

Veidikene tundidest ka-teadusaineid õpetatakse siin juba varakult ja peamiselt koosneb see erinevate faktide pähe tuupimisest. Koolidel raha ei ole ning katseseadeldisi  osta on suhteliselt keerukas. Kuigi Kongol oli veidi kemikaale, osad lõhkevad seisid otse klassiruumis akna all, kuuma päikese käes, siiki ei kujuta ette kui palju nad kasutust leiavad ja kas üldse kõlbavad kui nii hoiustatud. Teistel koolidel sellist väikest laborinurka täheldanud ei ole, samas ainekavas on nõudmised suured.  Tõenäoliselt on ainekava brittidelt üle võetud, õpikud väga põhjalikud ning gümnaasiumis saavad õpilased ise valida, kus teadussuunda spetsialiseeruda-kas Keemia, Füüsika, Bioloogia või Keskkonnatehnoloogia. Olen paari integreeritud teadustundi vaadelnud ja võin öelda, et minu jaoks on nõudmised isegi liiga suured, mis kasu on sellest et õpilane teab, mis on õhulõhed, kui ta tegelikkuses ei saa aru nende olulisusest ja seotusest fotosüneesiga. Mikroskoope koolis ei ole seega õhulõhesid vaadelda ei saa ning arusaam neist jääbki vaid sellele tasemele et tegemist gaasivahetuse täpikestega.  Õhulõhed on vaid üks näide, selliseid spetsiifilisi mõistete pähe tuupimist on päris palju.  Eks näis kui ise tunde andma hakkan kui hästi nad suudavad uurimusküsimusi püsitatada ning loovalt teadusprobleemidele lähendega. Olen kujundanud teadusainete õpetajate jaoks koolitustesarja, kus vaatleme erinevaid lihtsamaid laboreid, mis tehtud suhteliselt soodsate igapäevaste vahenditega ja seega kättesaadavamad koolidele. 

Loovustunni õpilased joonistamas perepilte

Pildinäitus Kiriku õpiruumis

Eelmise nädala loovustundides joonistasime perekonnapilte ja minu pildi peale, mis oli kaasaegse kunsti valdkonnast igatahes naerdi. Õpilased on siin väga raamides kinni ja kui joonistada siis kuvand peab olema paberi keskel, alguses kasutatakse harilikku pliiatsit ning alles siis võib minna värvilistele pliiatsitele üle. Kuna pliiatseid kõigile ei jätkunud, mul tuli ligi 40 last kokku, siis olid osad sunnitud pastakat kasutama ning see oli kategooriliselt nende uskumuste vastu. Üleüldse võttis ühe lihtsa perepildi joonistamine üle tunni aega, tundub, et koolis väga joonistamist meetodina ei kasutada, aga õpilased naudivad seda ja arendab see loovat abstraktset mõtlemist, mis on meile kõigile äärmiselt oluline et olla avatud probleemide lahendaja. Selline pärsitud loovus avaldub ka täiskasvanueas, käisme kokkamas ühes kohalikus kodus ja kui selgus, et minu toodud plantanad (suured banaanid) on liiga rohelised, siis selle asemel, et roas nad millegi muuga asendada tegime täitsa muud toitu. Seega kõik peab olema kindlate eeskirjade kohaselt tehtud ja veidi midagi muuta on võimatu. Samas mis puudutab muusikat ja tantsu siis ollakse suhteliselt vabad, kuigi minu trummirütmide peale öeldi, et need on valed ja näidati kuidas siin mängitakse siis vähemalt trummarite esinemisi vadates tundub, et ollakse vabad improviseerima. Kummaline vastuolu nende loovusteemadega siin Ghanas. Igatahes tänase sissekande lõpetuseks üks mõnus trummi- ja tantsupala. See on küll filmitud kohalikul matusel, aga Ghana matused ei ole sellised depressivsed nutukoori laadsed sündmused nagu meil Eestis vaid on sured külapeod, kus ollakse rõõmsad, et maistest piinadest lahti saadi. Loodetavasti toob see pisike muusikaklipp veidi päikest ja rõõmu talvisesse Eestisse J