Koolivaheaeg Kongo külas on lõppenud

Koolivaheaeg on läbi ja vahepeal tühjaks jäänud koolimajad peaksid tasapisi täituma lastega. Tasapisi on Ghanas kasutamiseks väga sobiv sõna. Sinna juurde sobivad veel slowly, maybe tomorrow, no hurry, come back later jne. Esmaspäeval mõnest koolist läbi sõites, oli ainult ühes neist õpetajad kohal ja nemadki aitasid lastel alles kitsede väljaheitest ja tolmust kaetud ruume koristada. Õppetöö algab homme, sain vastuseks oma küsimusele tundide kohta. Tänaseks on homme olnud möödas juba mitu päeva ja ikka veel pole mitmetes õppeasutustes tundide pidamisest haisugi. Kaks ettevõtlikku direktorit, Yakoti ja Dagliga JHS koolist kasutasid siiski head võimalust ära ning kutsusid mind just esimesel nädalal õpilastega hügieeni teemalisi loenguid pidama. Tunde ei ole veel rangelt alustatud ja nii ongi mõlemas koolis praktiliselt 1 terve päev minu ja laste päralt.

Kongo JHS uksed on 24 h avatud

Vaheajal kitsedele,lehmadele ja eeslitele koduks olnud klassiruum

Tunni alustuseks räägime personaalsest hügieenist, kuidas ennast puhta ja tervena hoida. Arutame läbi igapäevased toimingud nagu duśi all käimine, puhaste riiete kandmine, hammaste harjamine, küünte lõikus, intiimhügieen jne. Käte pesule pühendun natuke põhjalikumalt tuues välja situatsioonid, millal seda peaks kindlasti tegema ja milline on piisav ning korrektne pesu. Samuti räägime koolerast, kõhutüüfusest ja teistest pesemata käte tõttu nakkuvatest haigustast. Vaatame lastega õpetlikku videot koolerast, selle ennetamisest, ravist ja tervislikest eluviisidest. Loengu teisel poolel saavad lapsed paberid ning värvilised rasvakriidid ja palun neil joonistada midagi, mis seostuks tervise või hügieeniga. Kahele vabatahtlikule innukale joonistajale olen jaganud suuremad paberid plakatite tegemiseks. Üks personaalse hügieeni tähtsamatest punktidest ja teine situatsioonidest, kus me peaksime tingimata käsi pesema. Nii plakatid kui ka kõik teised pildid oleme kleepinud klassi seintele, et kõik saaksid neid mõnda aega imetleda.

Dagliga kooli hügieeni tund

Õpilased plakateid ja pilte joonistamas

Lapsed on samasugused kõikjal maailmas. Alguses ollakse tagasihoidlikud, piltide teemade valimisega läheb aega ja mõned väidavad kaljukindlalt, et ei oskagi joonistada. Lõpuks, kui töö läheb käima, innustuvad kõik aga sedavõrd, et on raske otsi kokku tõmmata. Enne joonistamist jagan klassis laiali värvipliiatsid, rasvakriidid ja igale lapsele paberi joonistamiseks. Koolid ise kahjuks midagi sellist tihtipeale lastele võimaldada ei saa. Mõned tahavad harilikuga enne pildi kontuurid ette joonistada ja alles siis värvima hakata. Kuna aga harilikke kõigil pole, on juhtunud nii, et oodatakse klassikaaslase pliiatsit, et siis alles oma tööga alustada. Olen küll õpetajatelt küsinud võimalusel laenuks mõnda pliiatsit, aga alati olen saanud vastuseks: meil kahjuks ei ole. Ka kustukumme pole kõigil ja joonlaudu ja omaenda värvilistest pliiatsitest rääkimata. Aga fantaasia õnneks ei küsi su rahakoti suurust ning seetõttu on tulemused ikka olnud huvitavad, omapärased ja laste enda-näolised. Valmis piltide seinale riputamine kutsub esile kihistamist, naerurõkkeid, uhkusest pakatavaid säravaid silmi ja rahulolevaid naeratusi. Me oleme midagi ära teinud, mis on hästi välja tulnud ja me võime seda kõigile teistele esitleda.

Yakoti kooli õpilaste tööd

Dagliga kooli plakati uhke autor

Loengute kõrvalt olen visanud pilgu peale koolide poolt pakutavatele kätepesu võimalustele, prügi kogumisele ja puhta joogivee olemasolule. Enamus koole küll pakuvad mingisuguseid lahendusi, aga kõigi 3 organiseeritust ei ole ma kahjuks kohanud üheski asutuses. Kõige viletsam seis on prügikastidega. Või vähemalt prügi korjamiseks mõeldud mingisugusegi eraldatud kohaga. Paljudes koolides on kusagil hoone külje all hunnik, kuhu enamus prahist tassitakse ja kust siis igasuguse tõkke ja kaitse puudumisel tuul ning loomad seda omakorda 4 ilmakaare poole laiali lennutavad. 

Pelungu kooli õpilased kaevust vett toomas

Joogivee koha pealt on kõige õnnelikumad koolid, millede õuele on ehitatud kaevud. Enamasti on kaev küll 2 kooli peale ja teise maja lapsed peavad vahest vee toomiseks üle autotee jooksma. Vahest tuuakse vesi hommikuti koolimaja ees olevatesse tünnidesse, kust siis kraani avamisel kätepesuks või joogiks vett saab. Joogivee ja kätepesu tünnid on tihtipeale eraldi ja mõeldud ainult joogi või ainult pesemise tarbeks. Vahest puudub teine tünnidest ja üksikutes koolides on puudunud isegi mõlemad võimalused. Mõnes õppeasutuses on innukad õpetajad ehitanud lastega koduse ja odava kätepesu atribuudi – Tippy-Tap´i. Kanister, millesse on tehtud tillukesed augud, riputatakse sangapidi 3 puutoika külge ja ühendatakse nööri abil maas oleva toikaga. Kui toikale astuda, kallutab nöör kanistrit sedavõrd, et vesi voolab aukudest välja. Lihtne ja odav viis isegi mingisugust kraani puudutamata käsi pesta. Varguse ära hoidmiseks määratakse sageli keegi õpilastest või õpetajatest vastutavaks selle eest, et pärast tunde nii seep kui ka kanister saaks koolimajja luku taha tõstetud.

Tippy-Tap, ise meisterdatud atribuut käte pesemiseks

Kuigi koolid on Gaanas inglisekeelsed, leidub külas hulgaliselt inimesi, kelle ainukesteks inglise keelseteks väljenditeks on: How are you? I m fine. Good morning. Hello. Come, come ja inglise keelsed numbrid (kuidas läheb, mul on kõik hästi, tere hommikust, tule,tule) Enamasti on nendeks väikesed lapsed, kes pole veel kooliteed alustanud, vaeste perede lapsed, kelle ülalpidajad ei suuda või ei taha last kooli panna ning vanemad inimesed, kes võib-olla pole kunagi koolis käinudki. Aga enamasti nad proovivad hakkama saada selle vähesega, mida osatakse ja keegi ei pane pahaks kui midagi valesti läheb.

Seetõttu võib tulla ette olukordi, kus inimene tuleb sulle hilisõhtusel tänaval vastu ja teretab rõõmsalt: „Good morning.“ Tore, et nad üldse vaevuvad sind võõras keeles teretama.

Või siis turul olles, kui juhtud küsima kauba nime või kasutuse viisi, saad ikka vastuseks: „Two cedis.“ Vähemalt oskavad nad öelda, palju toode maksab.

Kohates ühel pärastlõunal lapsi, nende seas 4 – aastane Michelin, üritasime lihtsatel teemadel juttu puhuda, aga nii noorte puhul ei kujunenud see keelebarjääri tõttu just eriti edukaks. Näitasin sõrmega enda peale ja laususin: „My name is Rita. Who are you?“

„I m fine“ tuli kiire vastus särasilmsete laste suust.