Hoolitse patsiendi eest nii nagu tahaksid, et keegi hoolitseks sinu lapse eest kui ta peaks haiglasse sattuma

Jaanuari esimesel nädalal sai kohalike leskedega maha peetud üks tõsine õppepäev. Minu suureks üllatuseks tulid naised kohale vaid tunnise hilinemisega, mis on siinsetele inimestele suhteliselt erakordne. Ma poleks isegi mitte pahaks pannud kui nad oleksid kokkulepitud kl 9 asemel, saabunud alles kl 11-12 paiku. Läks aga nii, et 10 minutit 10 läbi olime juba täies hoos. Mõni kuu info kogumist ja pärast jutuajamisi kohalike naistega, sain kerge vaatepildi muredest, mis neid kõige enam vaevavad ja otsustasin rajada päeva 7 järgmise teemaga: rinna -ja emakavähk, kandidoos, personaalne hügieen, HIV, osteoporoos ja kerge kodune esmaabi haavade ning nahavigastuste korral.

Kuna naiste suurteks kaebusteks on olnud kõikvõimalikud liigesevalud, alustasime päeva kerge võimlemisega. Harjutused seljale, kaelale, õlgadele. Enamus neist on terve elu rasket põllutööd teinud, üksluist toitu söönud ja ergonoomiast või abivahenditest pole olnud haisugi. Nüüd vanaduses vaevavad lihased ja liigesed ning võimalik osteoporoos enamusi leskprouadest.

HIV-i teemaga alustades pelgasin, et suure tabu tõttu ei julge naised väga aktiivsed olla. Kuigi keegi neist otseselt ei möönnud ühtegi HIV positiivset inimest tundvat, sadas pärast minu loengu osa küsimusi riburadapidi. Kirjeldati igapäevases elus vastutulevaid situatsioone nagu:

Kas HIV nakkab HIV-positiivsega samast kausist süües (süüakse ju kätega otse anumast ja kardetakse nakkuse ohtu)?

Kas ma saan nakkuse kui koristan HIV-positiivse tagant ja puutun kokku tema väljaheidetega?

Kas HIV nakkub kui turu peal puudutatakse samu köögivilju?

Kui ma olen HIV-positiivne ja süüa tehes lõikan endale sõrme ning veri tilgub tomatile, kas inimene, kes seda tomatit sööb, võib nakatuda jne jne

Hügieen ja selle eest hoolitsemine on paljudel kohalikel väga nõrk. Osaliselt võimaluste puudumise tõttu, osaliselt teadmatusest ja mõningatel juhtudel ka kindlasti hoolimatuse tõttu. Kliima on soe ja vihmaperioodil väga niiske, mis omakorda loob bakteritele ideaalse keskkonna kasvamiseks. Haiglas olen tähele pannud, et naistel on kombeks end kihiti ja paksult riietada. Tihtipeale on neil 2 paari aluspükse, milledest teised on bokserite moodi pikad, seejärel tuleb pikk kleit või seelik ning kõige peale keeratakse lai kangatükk. Võin ainult ette kujutada kui palav seal all on. Kui keha veel ei pesta ka eriti sageli ongi valmis parim kompott bakteritele ja seenkasvajatele. Arutasime naistega alternatiive riietumisele, puuvillase materjali eelistamist ja vähemalt 2 korda päevas endi pesemist.

Kongo küla turupäev. Pildil näha ka kohalikus kleidis naisterahvas.
Kleidi peale on keeratud katteks samast kangast suur rätik.

Haiglasse minnes määratakse siin tohutult ravimeid. Antibiootikumid ja valuvaigistid näivad olevat Põhja-Gaanalase parimad sõbrad. Harjumuste muutmisest räägitakse neile aga vähe. Niimoodi siis joostaksegi nokk lahti, saba kinni. Vaevaga arsti juurde, sealt apteeki, siis koju vanade harjumuste juurde ja peagi taas arsti poole.

Nahahaiguse puhul määratud ravimid, sealhulgas 2 erinevat antibiootikumi

Koolituse viimase osana käisin läbi kergete põletuste ja haavade kodust esmaabi. Eestist kaasa toodud Magnum Medicali ja Forans Eesti AS-i poolt annetatud esmaabivahenditest olid mul kokku pandud tillukesed pakid koju viimiseks igale loengust osa võtvale lesele. Ümbrisena vahenditele, kasutasin kilest kotikesi, kuhu Gaanas joogiks kõlblik vesi steriilsetes tingimustes pakendatakse ja siis inimestele edasi müüakse. Kahe kuu jooksul on vett joodud ära omajagu ning eelmainitud idee üks mitmest taaskasutuse nipist. Sisuks kogusin sidemerulle ning erineva suurusega steriilseid ja mittesteriilseid plaastreid, millede igast eksemplarist avasin naistele näitamiseks ühe ja demonstreerisin kohalikku tütarlast patsiendina kasutades ka kõigi vahendite kasutamisvõimalusi ning viise. Tähtsaima punktina rõhutasin naistele taas puhtust. Hügieeni tähtsus tõuseb igasugu nahavigastuste puhul eriti tähtsale kohale ja panin neile südamele, et ükskõik missuguseid vahendeid sellistel juhtudel kasutada, peavad need olema puhtad, käed seebiga pestud ja haav enne kinni katmist puhastatud.

Leseproua esitlemas saadud pakikest: kohalik Ernesto ja Cosmopor E Magnum Medicalilt

Pärast ametliku osa lõppu jäid mitmed naised veel meiega (Kogda laekur Rose oli mulle nii toeks kui ka hindamatuks tõlgiks) juttu ajama ja küsimusi esitama. Nendega, kes jaksasid, tegime veel ka lõpuvõimlemise. Kokkuvõtteks võin julgelt öelda, et 4 tunnine päev oli meile kõigile huvitavaks kogemuseks ja loodan väga, et kohalikud naised said ka üht teist kasulikku kõrva taha panna. 

Vaprad naised, kes veel ka pärast loengut jäid jutustama ning võimlema

Haiglas jätkasin oma hügieeniprojekti. Vesteldes dr Thomasiga jõudsime järeldusele, et uued konkreetsed reeglid tuleks ametlikult kirja panna. Koostasin nimekirja kohustustest, mida nii õed kui ka teised töötajad peaksid oma põhitöö kõrvalt tegema. Kui mitu korda päevas koristama ja mis asju täpselt ning mis vahenditega. Samuti panime paika vastutavad isikud. Thomas vaatas mu kätetöö üle ja pärast heakskiitmist lubas seda paljundada ning haigla ruumide seintele üles riputada. Aasta viimasel päeval korraldasime kogu personali koosoleku, kus üheks teemaks oligi hügieeni tähtsus meditsiiniasutuses, minu tähelepanekud, ettepanekud ja kokkuvõttev ettekanne haiguste levimisest puuduliku hügieeni korral. Reaalseid olukordi haiglast näiteks tuua oli imelihtne. Ma olen näinud töötajaid väga endid kaitsmas, aga haigetest niiväga ei hoolita. Parandatud personali kraanikauss oli küll väga tore asi, aga pärast seda polnud kellegil enam meeles patsientidele mõeldud pesutünni kõrvale seepi tuua või uut vett juurde kallata. Kui haigetele kanüüli paigaldatakse, siis ennast kaitstakse küll verega kontamineerumise eest, aga samas vedelevad kasutatud nõelad osakonna põrandal, kus patsientide väikesed lapsed sageli paterdavad. Haavade sidemeid vahetades pannakse taas endile kindad kätte, aga järgmist patsienti vastu võttes kantakse samu ning kasutatakse ka neidsamu kääre, pintsette, õmblusvahendeid.

Tuletasin personalile meelde, et meditsiinitöötaja ei tee oma tööd ainult iseenda pärast. Sama hästi kui kaitseme endid, peaksime kaitsma ka teisi. Uurisin, kas keegi neist tahaks, et sellisel viisil hoolitsetaks nende ema, vanaema, laste või nende endi eest. Palusin igaühel mõtetes analüüsida enda tegemisi ja mõelda sellele, kas minu kõrval töötades tehakse miskit teistmoodi kui tavaliselt või mitte. Kui vastus iseendale on jaatav, siis järgmiseks küsimuseks tuleks – miks. Enamasti saab inimene ise aru, kui ta midagi valesti teeb ja vahest püüab seda ka varjata, aga tagajärgi pole suudetud analüüsida ning veel vähem on osatud iseennast teise inimese olukorda panna. Me kõik ju tegelikult tahame, et meid koheldaks hästi. Olgem siis ausad ja kohelgem teisi ka samamoodi.

Väsinud patsient meeste palatis

Täna tuli haiglasse vastuvõtule noor abielupaar. Mõlemal suguhaigus. Missugune konkreetselt, seda siin ei täpsustata. Sümptomite põhjal diagnoositakse, et mingi neist nagu on ja siis ravitakse veresoonde süstitava antibiootikumiga. Samal ajal kui mina ravimit ette valmistasin, pakkus nooruk välja huvitava idee. 

„Kuna ma olen nüüd siin ja sa näed mu abikaasa ka ära, siis ma arvan, et võiksin lähiajal sinu enda teiseks naiseks võtta (vähemalt Põhja-Gaanas on mitmenaisepidamine lubatud).“

Mina: „Mul on juba abikaasa ja ma ei kavatse kahte meest pidada.“

Ei, ei, sa lahutad oma mehest, ta on naguiniigi kaugel.“

Mina: „Aga mul on hea mees, kes ei peta mind, miks ma peaksin selle asemel endale suguhaigusega meest tahtma:“

Lai naeratus levib üle mehe näo: „See on viimane kord, ma enam ei saa haigust, ma luban.“

Nooruki abikaasa istub vaikides kõrvalpingil ja naeratab häbelikult.

Sexually transmitted infection ja ravi, mis koosneb 4-st erinevast antibiootikumist
ning seenevastastest tablettidest