Kongo küla valusad küsimused

Logre haigla on teine Kongo küla kahest suuremast kliinikust. Lisaks vastuvõtu-ja haigla hoonele on katoliku kiriku toetusel ehitatud 1999 aastal ka uus hoone, kus praegu asetseb naistenõuandla ning sünnitusosakond. 

Taustal paistab läbi harmattani tolmu Logre haigla peahoone

Aeg-ajalt käib nende personal tüdrukute klubides ja koolides loenguid pidamas ning väikeste lastega peredes beebisid vaatamas ning vaktsineerimisest rääkimas. Haiglal on isegi oma ultraheli aparaat, mida hardalt hoitakse ja mida kasutab ainult üks töötaja - Nigeeriast pärit meditsiiniõest nunn – sister Benedickte. Sünnitusosakonnas toretseb ka muljetavaldav inkubaator, mida nähes mu silmad rõõmust särama löövad – kuniks teatatakse, et aparaat on olnud lootusetult katki juba lootusetult kaua aega. 

Sünnitusosakonna varustus

Päevi näinud, aga toimiv kaal

Kommet mitte ära visata vanu katkiseid tooteid ning aparaate, olen märganud juba Ayamfooya kliinikus, kus vedeles hunnikutes vanu katkisi kraadiklaase, vererõhumõõdikuid, kaale ja muid tarvikuid. Minu ettepanekule ülearused eest tolmumast ära visata, vastati kohkunud pilgu ja resoluutse eiga, tuues vabanduseks kõikvõimalikke maailma imesid. Võib-olla on muidugi äge kui inkubaator uhkelt palatis seisab ....... mis sest, et pole aastaid töödanud.

Elavhõbe-sfügmomanomeeter

Kiriku poolt toetatud asutuses algavad hommikuvahetused palvusega. Korra nädalas käib keegi lausa nii inglise kui ka nabti keeles jutlust pidamas.

Üsna kiiresti torkab silma, et hügieeni ja puhtuse eest hoolitsetakse Logre haiglas paremini kui Ayamfooyas. Osaliselt ollakse selle eest tänu võlgu õde Benedicktele, kes oma range käega töötajate seas korda majas hoiab. Tema käib hommikuti kontrollimas osakondi, süsti ruumi ja kasutatud instrumente. Kõik kohad tõmmatakse puhta niiske lapiga üle. Laost tuuakse vajadusel uusi haavasidumise materjale, mis veel enne kasutusele võtmist steriliseeritakse. Ka Ayamfooyas nägin sterilisaatorit nurgas seismas, aga kahjuks juba kaua aega vaid tolmu kogumas.

Komme vabal ajal ooteruumis ennast patsientidele mõeldud pinkidel siruli visata on siin ilmselt igal pool. Täpselt nagu Ayamfooya kliinikuski, on ka Logre töötajatel suurepärane võime 2 minutiga kõval pingil, telekas kõrva ääres röökimas ja inimesed ümberringi sagimas, mõnusalt und nohistada.

Logre naiste palatis on vooditel isegi sääsevõrgud

Iga kuu esimesel reedel käivad haiglas kontrollis ja uute ravimite järel HIV-positiivsed patsiendid. Privaatsuse tagamiseks võetakse neid vastu eri hoones. HIV on oma suurest levikust hoolimata ikka veel tohutu tabu ning paljud nakatunutest püüavad selle avalikuks tulemist vältida iga hinna eest. Kardetakse kogukonnast välja heitmist, eraldatust, sõrmega näitamist ja vahest isegi vägivalda. Naised ei julge tihtipeale rääkida sellest oma meestele, kuna pole sugugi mitte harv juhus, kus mees ise abikaasat pettes süüdistab naist haiguse koju toomises. Põhja Gaanas on tavaline ja igapäevane, et mees läheb voodisse, kellega tahab, aga naine ei tohi isegi välja minna, kui abikaasa peaks keelama. Samuti usutakse, et kui naine peaks oma meest petma, siis üle kodu läve astudes peab ta kindlasti abikaasale üles tunnistama, sest muidu toob see kaasa halva õnne. Kas jäävad lapsed haigeks, või juhtub mingi õnnetus, või haigestub naine ise väga tõsiselt. Mehele rääkides riskivad nad aga põlguse alla langemise, vanematekoju saatmise ja lahutusega. Viimane on petnud naisele tõeline häbi ning igasuguse lahutuse korral jäävad lapsed peaaegu alati mehele.

Rohtude võtmist varjatakse tihti koduste ja lähedaste eest. Tablettide karbid visatakse juba haiglas minema ning purgid peidetakse kottidesse. Uue visiidi kuupäev kirjutatakse suvalisele paberilipakale, et kirjaoskamatu või kuupäevi mitte lugeda oskav isik võiks kelleltki paberit näidates kasvõi tänaval küsida, et kas siia märgitud kuupäev on näiteks täna või homme tulemas. Kui sama asi oleks haige ankeedil, ei juletaks seda kellelegi näidata ega nõu küsida.

Õde Benedickte

Igal patsiendil kontrollitakse tühjad karbid, loetakse üle järelejäänud ravimid ja arvutatakse, kas tablette on ikka järjekindlalt manustatud. Kes eksivad, saavad vastutavalt ämmaemandalt valjuhäälse noomituse osaliseks. Range jutluse saatel jagatakse välja uued ravimid ning patsientidele loetakse peale õpetussõnad kasutamiseks.

30-ndates naisterahvas, kellel tuvastati HIV pärast abikaasa surma. Naine kolis seejärel ämma poole elama, kus teda nii teiste eest varjamiseks kui ka nakkuse kartuses, hoiti kinni ühes hütis, tuues toitu ja jooki kausiga ukseavasse. Mõne aja möödudes said omaksed tema kohtlemisest teada ja tõid väga halvas tervislikus seisus oleva naise kohalikku kliinikusse. Praeguseks on noore lese tervis palju parem, ta võtab regulaarselt ravimeid ja elab koos oma pojaga venna pere juures.

Noor naine kahe lapsega – HIV positiivne. Samuti on positiivne tema 8-aastane tütar, suurte silmadega häbelik neiu, kes õnnest särama lööb kui teda endaga tooli kutsun jagama.

Meesterahvas, 76 a. HIV positiivne. 48 kg, hemoglobiin 64 g/l. Antakse ravimid ja hematogeeni ning saadetakse koju.

Noor neiu, viisakas, kenasti riides, jutukas ja lõbus. HIV-positiivne. Sai nakkuse oma endiselt poiss-sõbralt. Seda ei tea, kas nooruk ka ravimeid võtab ja kuidas ja kas ennast või teisi kaitseb.

30-ndates mees, HIV-positiivne. Mõõdetakse vererõhku ja saab uued ravimid. Minu küsimusele, kas tal abikaasa on, saan jaatava vastuse.

Kas abikaasa teab sinu haigusest? – Jah.

Kas tema on ka positiivne? – Ei.

Uurin ämmaemandalt, et kas sellistel puhkudel siis kasutatakse kondoome. Mõned pidid kasutama. Küsimusele, et kuidas siis ülejäänud elavad, saan vastuseks ebamäärase õlakehituse.

Tuleb meelde vestlus korvipunuja Monicaga, kus ta tõdes, et tema mees küll kondoomi ei ole nõus kasutama. Pealegi tundub 1 cedi kondoomi eest talle ulmelise summana. Uurides minult, et kas sama kondoomi saab mõne aja pärast samal õhtul uuesti ka kasutada ja saades eitava vastuse, vangutas ta kurvalt pead ning tõdes, et siis küll ei õnnestu.

Aga mis saab siis kui Monica mees peaks kusagilt haiguse saama? Kas ja kui palju kohalikel naistel üldse on võimalusi endid kaitsta? Need on ainult mõned mitmest valusast küsimusest, mis jäävad ämmaemanda õlakehituse peale õhku rippuma.

Monica ja teised korvipunujad naised

Kokkusaamisi HIV-positiivsetele patsientidele peetakse Logre haiglas alates 2006. aastast. Kuus korra koguneb vahest suurem, vahest väiksem rühm inimesi haigla ruumidesse nõu küsima, üksteisele toeks olema ja oma lugu või kogemust rääkima. Alati on kohal ka keegi haigla personalist, et erinevatel teemadel sõna võtta. Räägitakse ravimite manustamisest, HIV-i arengust, haigusest räägitavatest müütidest, oma tervise jälgimisest, hügieenist, nakatumise viisidest, argipäeva situatsioonidest jne jne. Hinge jääb noore neiu küsimus: „Kui ma väga palvetan ja palun jumalat, kas ta siis ravib mu terveks?“

Õhk Kongo külas on harmattanist konstantselt tolmune

Kohalikel on tore komme alati kaaslastele teatada kui nad seltskonnast lahkuvad ja see alati korrektselt ära põhjendada. Kui ma haiglas vahetan ruumi ilma teistele põhjust seletamata, küsitakse mult tihtipeale: Are you leaving? Where are you going? You are leaving just like that? (kas sa lähed minema, kuhu sa lähed, kas sa niisama lihtsalt lähedki?) Ühel külanaisel külas olles, astus tema poolt naaber läbi. Ajasime natuke juttu ja siis hakkas naabrinna minult justkui luba küsides seletama, et ta peab koju minema sest tal on vaja kellegi lapsi hoida ja süüa teha ja koristada ja ...... Kõrvalise inimesena imestasin tema pika lahkumisavalduse üle, aga noogutasin muidugi, et mingu pealegi. Tasapisi olen taibanud, et selline ongi Kongo külarahva komme. Esimestel nädalatel Gaanas viibides näis eriti naljakana olukord, kus su vestluspartner tänaval valjuhäälselt tõdeb:“ I m going to empty myself“ ja koheselt ennast ringi keerab ning põõsasse urineerima läheb.

Olles viibinud Kongo külas umbes 10 nädalat, kuulen iseennast haigla vastuvõturuumis kõvahäälselt teatamas: „I m going to urinate.“

Vaatan ehmunult ringi. Kas see tõesti olin mina? Ja kas keegi äkki kuulis? Ning keda see üldse huvitab?

Lydia vaatab naeratades mulle otsa ja sõnab: „That´s ok, you go.“

Gaana on äge.