Tehtud!

Viimane nädal ongi käes. Viimane täispikk päev Kongot on läbi. Tuustisin ringi sõna otses mõttes ja üritasin asju kokku tõmmata. Armsaks saanud kolm kliinikut, Terviseamet, punujad, sõbrad ja tuttavad. Uskumatu kui palju inimene ehitab elu enda ümber lühikese ajaga ja kui palju asju annab endale korjata!

 Koolitust teisipäeval ei toimunud ja see selgus hommikul vahetult enne koolituse algust, sest kahe kuu jooksul kokkusaamist organiseerida on ilmselgelt liiga lühike aeg. Ägisesin frustratsioonist 5 minutit ja tegin oma tööst kirjaliku kokkuvõtte ning lisasin juurde materjale, mis võiksid olla abiks. Tuli kokku kaheksa lehekülge soovitusi ja juhendit. Teisipäeval-kolmapäeval sõitsin kõik kliinikud ja terviseameti läbi ning pistsin igale ämmaemandale ühe eksemplari pihku ning selgitasin juurde. Kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhamedi juurde! /ja see on see koht, kus TIA (This Is Afrcia) sind ei lohuta, vaid ikka oled väga-väga frustreeritud, sest oled käinud kordi ja kordi vestlemas, leppinud kokku ja ikka saad dünamo.../

Ayamfooyas vestlesin pikalt dr.T-ga. Lubas hügieeniprojekti jätkata täies mahus. Ma väga, väga jään sellele lootma. Samuti jäi kokkulepe, et kuus kaks korda toimuvad endiselt suurpuhastused lisaks tavapärasele korduvale igapäevasele koristamisele. Ja et matron hakkab reaalselt ka osa võtma oma töötajate toetamisest, superviseerimisest ja distsiplineerimisest. Sain aru ka sellest, et kui matroni leping detsembris lõppeb, siis seda ei pikendata- kahjuks olen otsusega nõus. Kurb kui erakliinik on kõige räbalamas seisus üldse.

Ayamfooya Veronicast ja sünnituskoerast Hope'st on kahju lahkuda. Sünnitusosakond on kliiniku uhkus ja au. Vero soojus ning hool paitab igat patsienti. Vero on viimase kuuga välja koolitanud kogukonnaõe Martha, kes nüüdseks iga kolmapäev ja neljapäev viib läbi perekoolilaadset loengut ootavatele naistele. See ju oligi me eesmärk!

Ayamfooya täies koosseisus

Pitanga on uhke oma lambiga- viimase nädala jooksul on seal tõesti olnudki need 5 sünnitust nagu Suzie mulle lubas. Lamp tõmbab ligi tööd ja Pitanga veel tõuseb tuhast. Minu suureks rõõmuks on Pitangas igal laupäeval noortekool ehk et räägitakse erinevatel hügieeni- ja seksuaalkasvatust puudutavatel teemadel noortele tüdrukutele (poisid ei taha väga käia seal, aga loodetavasti see muutub). Tüdrukud saavad küsida, teevad grupitöid ning õhkkond on vaba küsimaks. Tänuväärne töö!

Pitanga rõõmurullid

Lõpetuseks aga üks seik, mis võtab lühidalt kokku kogu nädala:

--------

"Madam, kas sa saaksid hästi korra selle naise üle vaadata? Ta kurdab eilsest saati seljavalusid ja ei ole saanud magada. Hästi kurnatud on. Palun vaata üle, et siis ma tean kas saata malaaria testile või äkki hakkab sünnitama!"

"Palju nädalaid on? Ja mitmes sünnitus? Kas valu on pidev? Mida ta veel kurdab?"

"Kirjas on juba kolm nädalat, et rasedust on 30 nädalat emakapõhja kõrguse järgi. Oota, ma otsin kellegi, kes tõlgib, sest ta ei räägi napdi!" No selge, ma ka ei räägi.

5 minutit hiljem peale läbivaatust hüüan kogukonnaõde, kes tõlgi järgi läks...

"Ole hea ja otsi mulle kohe auto ja juht! Emakakael on 6-7cm avatud, veepõis kummub tuppe ja laps on jalgtuharseisus! Meil on kohe vaja saata ta kiiresti edasi kui sa ütled mulle, et rasedust on ca 32-33 nädalat"

Vaikus! Hõikan uuesti- ei midagi! Apppiii, see laps on ju korralikult alla meie kliiniku elulemuspiiri. Mida ma selle heal juhul natuke alla 2kg kääksuga siin peale hakkan? Vaja leida transport, ruttu! Kus kõik on?!

Jõuan ukseni ja kuulen "plõksu" ning sorinat. Keeran ümber ja näen ühte väikest roosat tallaalust tupest paistmas. Astun lähemale, teised varbad seal kõrval.

"Anna, Lydia, Daina! Anna, Lydia, Daina!" Mitte midagi. No hästi!

Jala järgi hindan, et 32-33 rasedusnädalat siin ei ole. Rohkem on. Täitsa ajaline laps tundub.  Super! Jalad on ilusad roosa ja liigutab varbaid- järelikult elus. Superimalt super! Nüüd on vaja ära sünnitada. Viiplen, puhin kaasa ja annan oma parima etenduse kehakeele alal. Saame beebi keha sünnitatud. Pea, kus see pea on?! Miks ta ei tule? Hästi, keera selg üles sümfüüsi poole ja pane sõrm suhu ning vaikselt järgi biomehhanismi. Tehtud! Kell 10.26 3,2 kilogrammi beebipoissi Apgariga 6/9. Natuke putitamist ja kisab. Muusika mu kõrvadele! 

Ukse vahelt paneb pea sisse Anna, kelle selja tagant näen Lydiat piilumas: "Kella vaatasid, et pärast tead kirjutada, mis kell laps sündis?"

!?!!??!?!?!?! Come again, please!" 

Logre naiskond

Ja repeat! Ma arvan, et siin sünnivad vähemalt pooled lapsed tuharseisus. Teisipäeval sain näiteks kolm tuharseisus sünnitust. Terve selle nädala jooksul olen saanud ainult ühe peaseisus lapse, ülejäänud on tulnud tagumik ees. Ma ei ole elus niimoodi kartnud ja olnud tänulik oma "õpetajatele" Eesti koduhaiglas. Sõidad päikesetõusul peale magamata ööd koju, vaatad kuidas maailm ärkab ja tunned, et sa oled tänast päeva juba alustanud  hästi. See on elu!

-------

Jõudsin just lõunasse- Kokrobite! Ookean, reggae rütmid, päike ja palmid. Varsti näeme, sõbrad!