Statistikat!

Töövõidud! Tõelised töövõidud on selle nädala märksõnaks!

Esmaspäeval olin valmis täiel rinnal kaosesse sukelduma ehk et üle nädala alustasin Ayamfooya kliiniku nädalat, et tegeleda intensiivselt meie hügieeniprojektiga. Astusin hommikul kliiniku uksest sisse ja minu üllatuseks pesi keegi noormees akna klaasribisid (edasijõudnute tase ikkagi!). Esimese hooga tervitasin ja astusin mööda- istusin ruttu koridoris pingile ja ainult imestasin. Kogusin end ja läksin vestlema. Uus õde kliinikus, kes minust näis juba kõike teadvat. Õnn on tõesti väikestes asjades!

Liikusin vaikselt läbi hoovi protseduuride tuppa- kaste põrandal ei vedelenud, plaadid endiselt beezid, laud asjadest lage. Asi hakkas tunduma väga kahtlane... Äkki on kõik ravimid lihtsalt otsas?! Siin on see täiesti võimalik kui tervisekindlustus rahasid kliinikule ei kanna. Teen kapi lahti- kõik ravimid kapis oma kohal! Ei-ei, see kõik on uskumatu! Võtan vati ja tõmban üle laua- raudselt on tolmu! No oligi, aga imevähe! 

Meie seletamisel, eeskuju näitamisel, tänitamisel ja õiendamisel on olnud mingigi efekt! Otsisin üles kõik öed ja kiitsin. Nad rõõmustasid mind oma usinusega ja mina rõõmustasin neid kiitusega.  Elus vist ikkagi on nii, et oota vähem ja üllatu?

Lai naeratus kadus aga kohe kui sidumistuppa astusin- üleeelmisel päeval ümberlõigatud noormees istus nukralt pingil. Lõikus tehnika on endiselt vägagi algline (mitte, et ma peenise ekspert nüüd oleks), õmblused harvad ja kehvalt sõlmitud. Esmane sidumine tehtud vatiga värskesse haava, mis teeb hilisema lahti arutamise väga-väga valusaks ja raskeks. Vanade sidemete eemaldamine võttis ca 15 minutit, mis ajal ma nägin täismehel pisarat voolamas. Kõiges halvas on ka head ehk et see tundus ideaalne aeg uuesti korrata üle haavahoolduse põhitõed. Seekord siis niimoodi, et palusin 2 abis olnud õel mind juhendada, et mida ja miks ma tegema peaksin. Teavad küll, aga minu küsimus on ikkagi selles, et miks siis neid teadmisi ei kasutata?! 

Kordussidumisel paari päeva pärast oli näha, et kui üle korrata, siis väga püüdlikult järgivad. Järgnevatel päevadel üllatusin positiivselt aina edasi - Sophia kutsus mind endale kõrvale rinnaabtsessi avamiseks- tahtis näidata, kui tublisti on endale "laua" katnud ja kui püüdlikult sisselõike teeb. Selgitas igat liigutust naisele, oli hoolikas ja hooliv. 

Valgustatud sain ka neljapäevaks- jõudsin järeldusele, miks kõik koristavad, ei torise ja puhtust hoida üritavad- sidumistoa tavapärane õde ja üks kliiniku asutajatest on puhkusel. Naine, kes minu silmis külvab mustust ja ei ole huvitatud õppimisest ega enda muutmisest... Väike muutuja, mis muudab kogu kliiniku kliimat.

Käisin esmaspäeval ka piirkondlikust Terviseametis juhataja jutul. Panime paika märtsi lõpus kuupäeva, kus kohtun piirkonna 14 ämmaemandaga, et uuendusi sisse viia, üksteiselt õppida, kogemusi vahetada ja tagasisidet anda. 

Mul õnnestus ka saada ligi viimaste aastate statistikale, mida hea meelega ka teistega jagan. 

Järgnevalt ilma kommentaarideta mõned peamised faktid Upper East piirkonnast, Nabdamist, mis mind puudutasid:

• 350 ema sureb sünnitusel 100 000 sünnituse kohta
• 93 last 1000st sureb enne 5ndat eluaastat ( 57 neist vastsündinu eas)
• 50, 1 % lastest ei kannata alatoitumuse all.
• Iga 4-s laps on alakaaluline, 5% neist eluohtlikus seisundis
• 95% naistest käib vähemalt ühel sünnieelsel visiidil tervishoiuasutuses
• 39,9% naistest sünnitavad professionaalse meditsiinilise personali kaasabil- haiglas, kliinikus, traditsiooniline koolitatud sünniabistaja kodus.
• Ainult 3,2% sünnitustest viibib juures naistearst!
• 35,5% naistest sünnitavad kodus sugulase toetusel
• 59,9% lastest registreeritakse peale sündi
• 40% inimestest on 18ndaks eluaastaks abielus
• Vanuses 15-49 elab polügaamilises abielus on 39,6% elanikkonnast
• Naiste genitaalide ümberlõikusi endiselt 19,8%
• Isade osavõtta lapse arengus esimesel 5 eluaastal 43,8%

Mitte tööalaselt on nädala huumorinurgaks kohalike külajuttude liikumiskiirus ja sisu. Ühel hommikul oli mul kohutavalt kiire kliinikust Terviseametisse juhataja jutule, kuid tahtsin enne kodust materjalid kaasa haarata. Otsaees on mul kuumast, tolmust ja tuulest eriti inetu ohatis ja lühikeste otsade sõitmiseks kiivrit ei ole kasutanud, sest on lihtsalt nii kohutavalt valus. Kiirutasin linnapiiri sildi alt mootorratta seljas sisse ning keegi koperdas oma mootorrattal ees. Vormiskandjad võisid olla küll, aga ma ei pööranud tähelepanu- eesmärk oli kiiresti oma asjad ära teha. Otsustasin sõita seestpoolt mööda- mõeldud, tehtud! Järsku kuulen selja taga valju hõikumist. Kõlas nagu "husbandi" jutt jälle (paar abielu ettepanekut päevas on tavaline). Andsin aga gaasi ja ruttu edasi. Järjekindlad tüübid sõidavad kõrvale ja oma üllatuseks avastan, et politsei. "Husbandist" saab ruttu "helmet". Peatumata naeratan laialt, ütlen, et mul on kohutavalt kiire ja ausõna panen kohe kiivri ka. Lisasin gaasi ja kadusin. Tühine olukord. Külaversiooni kohaselt, mis jõudis minuni poole tunni pärast murelike telefonikõnedega olevat ma politsei jaoskonnas arreteeritud ja suures jamas. Põhjust keegi ei tea, miks ma arreteeritud olen. Ja olukorra lahendavat/lahendas kohalik külavanem, kes olevat oma telefonikõnega mind vabastanud, kuna on tegemist "oma inimesega". Ühesõnaga, nalja kui palju, vähemalt meil endil.

Päev hiljem sain endale patsiendiks mootorrattaga õnnetuse teinud poisi- kiiver läks pähe kohe tagasi!

Õhk on uskumautlt kuum- märts näitab oma tõeliselt palet. Et öid üle elada käime õhtuti 5-10 km kaugusel väikeses külas istumas, et jahtuda. Seal on temperatuur ca 30 kraadi ringis- saab pikad püksid jalga panna ja kampsuni selga. Ja sinna sõitmine tähistaeva all ning tagasi suure kuu valgusel- imeline! Piinlikusega pean tunnistama, et ma ei kujuta ette, kuidas Eestis ilma mootorrattata enam edasi hakkama saada- olen siin ära hellitatud!

Aeg voolab siin nagu liiv läbi sõela- iga päev tunnen, et nii palju on vaja veel teha ning kojuminek on oodatust kiiremini lähemale jõudmas. Kaks kuud on praktiliselt juba läbi ning loetud nädalad veel jäänud. Aja mõiste on siin üldse suhteline- hommikul kell 6 võib telefon heliseda vabalt, sest keegi tahab teada, kuidas sul läheb. Või kell 4, kuna naine on hakanud sünnitama ning sa oled oodatud läbi appi...