Kuu kaks!

-

Uskumatu aga olengi ära olnud juba üle kuu. Aeg lihtsalt lendab ootamatult kiiresti. Tunnen, et minu planeeritavast ajast olla siin peaaegu 3 kuud jääb koledasti väheks. Et tegelikult oleks hea olla korraga vähemalt 6 kuud. Või siis käia paar aastat järjest 3 kuu kaupa. Tegemist ja tööd jätkub kuhjaga.
Olen selle nädala veetnud peamiselt Logre sünnitusosakonnas ning plaanin praktiliselt terve järgmise ka seal olla. Lisaks pisteliselt päevaks või paariks Bolgatanga haiglasse kui siinses külas on assembly mehe valimised ja isegi kärbes ei lenda. Ja samuti olen end lubanud Pitanga sünnitusosakonda mingiks ajaks. 
Sel nädalal on olnud rekordiliselt sünnitusi. Vabariigi aastapäeval oli isegi 3 sünnitajat korraga! Üks neist sünnitustest oli mu siinse aja kõike kaunim. Viies sünnitus, kus naine tundis end oma kehas suurepäraselt ning ei peljanud protsessi. 40 kilogrammine nääpsuke kasvas sünnituslaual seistes ürgnaiseks! Jah, alludes kohalikele korraldustele, ajasin naise küll sünnituslauale, kuid mitte selili, vaid lasin tal ise asendi valida. Kõlkus lae all tantsida alateadlikult pigistades oma rindu ning ümises. Imekaunis! Siiani tuleb kananahk peale kui mõtlen sellele...
10 minuti vanune hurmur
Teised nii kaunid ei olnud. Kurbus ei käinud kaarega ka sel nädalal mööda ning nii mõnigi pere läks koju väikese ingliga. Suuremalt jaolt ma leian, et nii mõnigi selline olukord oleks välditav kui sünnituse kulgu ja loote seisundit korrektselt ja adekvaatselt jälgida. Selleks ei ole iseenesest vaja mitte ühtegi kõrgtehnoloogilist seadet, vaid kannatlikust, aega ja eelkõige tahtmist. Partogramme (sünnitusekulgu kirjeldavat dokumenti) hetkel ei täideta, sest need on saanud otsa. Paljundamine kallis ja printereid haiglal pole ( üleüldse pole ma kindel ka dokumendi olemasolus digitaalsel kujul). Ja puhas paber tegelikult ju midagi ei muudaks. Olen vestelnud palju sünnituse kui protsessi jälgimise vajalikkusest, näidanud isikliku eeskuju ning vastanud küsimustele. Äkki me oleme väikese läbimurde eel ja see hakkab ka praktiliselt toimima kui ma olen siit läinud?!
Sünnitusosakond
Progress on toimunud lahkliha pilustuslõigete tegemise osas- Logre ämmaemandad on hakanud mind piisavalt usaldama ja järgivad eeskuju ning ei lõika enam ilma eluliselt vajaliku põhjuseta lahklihasid vältimaks rebendeid. Minu väike-suur töövõit! Ja see, et nad tunnistasid, et mul oli tõepoolest õigus tegi mu päeva! 
Sünnitusjärgse õmblemise tingimused on väga halvad- puudub valgustus. Tumedal nahal pimedas tumepunaseks värvunud niidiga õmblemine on kunst omaette. Olen leidnud lahenduse pealambi kasutamisel- kükloop ämmaemand. 
Avastanud olen ka tõsiasja, et pereplaneerimise koolitusi eraldiseisvalt kliinikute juures teha ei ole mõtet- inimestel on spetsiaalselt kohale tulemine raskendatud ja olen jõudnud lahenduseni, et teen nõustamist rasedate päeval ehk kolmapäeviti. Nõustamine algab loengustiilis kõigile saalis olijatele ning hiljem saavad kõik personaalselt tulla oma küsimusi esitama.

Praeguseks hetkeks olen arusaanud, et suureks probleemiks on siinses piirkonnas alla 5 aastaste laste tõsine alatoitumus. Kohaliku terviseameti ametliku uurimuse kohaselt ca 20% lastest kannatab tugeva alatoitumuse all. Lisaks on emad vähesel määral teadlikud oma laste toitmisest. Teatakse palju AINULT rinnaga (exclusive breastfeeding) toitmisest, kuid keegi ei ole selgitanud ega mõista, millal on see piisav ja millal mitte. Iga neljapäev on "laste-beebide päev" kliinikutes ning sarnaselt rasedatele informatsiooni jagamisele, olen aega ära kasutanud, et neile rääkida lapse toitmisest esimesel eluaastal. Oma kurbuseks olen igal beebide päeval kohanud lapsi, kes on vanuselt 2 aastased, kuid kaalult 6 kuuse imikuga võrdsed (7kg).
Kaalumine beebide päeval :)
Ameeriklased tõid kaasa ka ühe monitori patsientide paremaks jälgimiseks, aga kuna neil pole kaasas ühtegi meedikut, siis oleme jõudnud rahvusvahelise koostööni. Ameeriklaste monitori käsitlemise õpetab ghaanalastele selgeks eestlane! Esimene treeningtsükkel hakkab esmaspäeval. Kui elektrit on, loomulikult!
--------------------
Muus osas kohtleb elu meid hellalt- ilmad on jahedamad (ca 37 kraadi), mangod hakkavad valmima, internet on endiselt aeglane ja elekter ei kuulu enam meie põhivajaduste hulka. Peale Mole rahvuspargis veedetud nädalavahetust oli Bolgasse saabudes kojujõudmise tunne- ootamatu ja armas ühtaegu!

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

-
Image
Coming to Ghana has been on my mind for a long time. Interesting culture and beautiful traditions, scenic nature, friendly people and tasty local cuisine were some of the things that would pop up on Google every time I was researching the country. When an Estonian NGO called Mondo provided me with an opportunity to come to Ghana as a climate change advisor volunteer for Kongo Community Development Association (KOCDA) under the European Solidarity Corps program, I was so incredibly excited and began reading about the country even more. I wanted to be prepared for every possible situation so that I would know what to say and how to react and would not offend anyone or get overwhelmed after seeing something that may not be so common in my home country. Mondo had also arranged trainings about the country and it's culture and advised of the things that should and should not be done in the country, so I felt absolutely prepared for this exciting adventure. However even after preparing so...
Read more

Finding my way in a new country

-
Image
During my first meeting with the board of my host organization, CoDA, someone asked about my experiences so far and whether my expectations were being met. From previous experiences, I have learned that it is best to approach projects like this with minimal expectations. Despite this, I can only say that the first month has exceeded my imagination. Everyone has been incredibly welcoming, making me feel at home in a new country almost immediately. The first month was all about adaptation and observation for me. I had to adjust to a new culture, new foods, and lots of new people. We also delved into the local culture and history, emphasizing the importance of introductions. Consequently, we spent the first two weeks traveling around Kongo and its surrounding areas, meeting key figures in the community.  Engaging in conversations with everyone I meet is something my Dutch self is not used to. At first, I struggled with the language, not only Nabt but also English. However, like everyt...
Read more

Until we meet again, Kongo

-
Image
I cannot believe I am saying this, but my time in Kongo village and Ghana in general is almost over. When I first came here, I thought 3 months and a half was plenty of time, but I could not have been more wrong. These months have passed by so quickly that it feels like I came here a week ago. I guess this just proves how amazing my life has been here, because time flies by so quickly when you are engaged in activities that are interesting and fun for you. And as much as I miss my country and my loved ones, I would love to stay in the village longer. I want to start my final blog by saying a huge thanks to a Kongo based NGO CoDA, that has been hosting me all this time. Their dedication to make me feel great in this village was incredible. Since the day I arrived in the village they treated me like a family member and helped me in every step of the way. Taking me around for sightseeing, teaching me the local language, cooking me delicious vegetarian meals, greeting me with a smile eve...
Read more