Kuumad koosolekud

Lastevanemate koosolek

 Paar päeva töönädala lõpus olid päris tihedad. Eile käisin ühes koolis lastevanemate koosoleku tutvustamas meie keskkonnaprojekti. Kooli juhataja ütles umbes nii, et ega lastevanemad minu koostatud küsimustikule ei vasta, kui nendele pole sellest eraldi räägitud. Nii ma siis rääkisin sellest, et nemad on meie projekti võtmeisikud, kuna just nemad teavad, millised muutused on toimunud viimaste aastakümnetega, et ega lapsed ei oska sellele ilma nendeta vastata. Näis, kas oli kasu. Mõistagi, rääkisin ma inglise keeles ja juhataja tõlkis kohalikku keelde.

Täna käisin suisa kolmes piirkonna külas kohtumas sihtrühmaga -- puude istutamisesse kaasatud naistega. Tekkiski küsimus, et miks ma ainult naistega suhtlen. Ma vastasin, et Mondo tegelebki põhiliselt naiste ettevõtmiste ja koolilaste hariduse edendamisega. Aga sellest veel kirja lõpus.

Suure mango all

Kohtumised toimusid kahe mangopuu (suure ja väikese) ja ühe varikatuse all. Väga lihtsalt ei läinud, kuigi ülimalt sõbralikult ja meeleolukalt. Esiteks keelebarjäär, mistõttu ei saa päris kindel olla, kas meie partneril Victoril mõned rõhuasetused tõlkes kaduma ei läinud. Teiseks see, et naised olid kokku aetud keset tööpäeva. Üks seltskond ei tulnudki kohale, eemalt oli näha neid tegutsemas puudesalus, kus nad olid (Sic!) kulda otsimas. Ma ei saanudki aru, kas puudesalu kohta oli neil kindel geoloogiline info või ole seal varjulisem otsida. Komandaks, jah õhutemperatuur nii 40 ringis. Ja neljandaks sõitmine motikaga, Victor tagumisel istmel, mööda kiviseid ja künklikke külaradasid. Jälgige arenguid: kui esimesel nädalal õlin mina Victori tagaistmel, siis nüüd on tema minu omal.

Iga koosolek siinmail algab ja lõpeb palvusega. Täna paluti ka minul ühe kokkutuleku lõpus palve öelda. Kuna ma ei ole ei kristlame ega moslem, siis monoteistlikku palvet ma ei esitanud, vaid jäin loodususundite sfääri. Ütlesin umbes nii, et kõik taeva, vete ja maa jõud, kes te määrate inimese käekäiku, õnnistage meie ettevõtmisi, mis me täna siin koosolekul kokku leppisime, aamen. Ja Victor kommenteeris, et näete, niisugust looduse usku need eestlased on, et jumala nime nad kunagi suhu ei võta. Millest omakorda järeldan, et ma pole esimene vabatahtlik, kes sellises võtmes palve ütleb.

Väikese mango all

Minu kohtumiste eesmärgiks oli kompida Mondo keskkonnaprojektide jätkusuutlikkust sihtrühma seas, täna iseäranis puukooli ja puude istutamise teemal. Koond-dialoogina võiks see välja näha järgmiselt:

Mina: Rääkige, kas puudel on teie keskkonnas mingi väärtus.

Sihtrühm (nagu õpikust): Puud annavad varju, parandavad mulla niiskust, hoiavad vett, annavad puitu, annavad puuvilju, on raviomadustega, me väga armastame puid.

M: Kas teie külas on puid piisavalt või võiks rohkem olla?

S: Hmmm... Võiks ju rohkem olla, aga nad ei tohiks põllundust segama hakata.

M: Aga kas puud majanduslikku kasu ei annagi?

S loetleb hulga saadusi, mida saab hea hinnaga turul müüa, nii šeapähklid, mango, indiapähkel, moringa lehed jne.

M: Kas te ise istutaksite puid, kasvõi oma kodu juurde?

S: Aga meil ei ole istikuid.

M: Kujutage ette, et teile antakse istikud niisama. Kas te siis istutate puid ja hoolitsete nende eest, kuni nad on piisavalt suured?

S: See on väga suur töö, kastmine, väetamine, loomade eest kaitsmine. Selleks peab ka maa olema, ja et mees välja ei kisuks.

M: Kas peaksime ka mehed koosolekule kutsuma?

S: Jah, mehed, kes otsustavad, kas me tohime puid istutada.

See oli nüüd tugevasti utreeritud jutt, kuid põhimõtteline mõttekäik on edasi antud. Ma rõhutasin koosolekutel, et abiorganisatsioonide projektid saavad olla toeks tegevuste algatamisel, kuid tegelik töö peab ju jätkuma ilma välisabita. Et asi ei kustuks, peab sihtrühmal endal olema kindel huvi tehtut edasi viia. Järgmisel korral siis arvatavasti sama jutt koos meestega. Kes küll otseslt Mondo huvisfääri ei kuulu :)