Tegevustest neljandas dimensioonis ehk aja kulgemisest või kulgemisest ajas

-
Kehalise kasvatuse tund IKT keskuse lähedal
Nagu eelmises postituses ennustatud sai, siis asju millega tegeleda ning millele tähelepanu pöörata tuleb aina juurde. See muidugi omakorda ei tähenda, et tempo millega asjad juhtuvad kuidagi muutuks. Kohalikus pikamaajooksus tuleb tempo valida ikka kohalike kaasjooksjate põhjal. Kui ise jäneseks hakata jõuad kiirelt peagrupile ringiga järele.

Uus kooliaasta on kestnud varsti pea kuu, kuid paanika mille muutused õppekavas (kaasa arvatud IKT osas) on kaasa toonud ei taha vaibuda. Koolide igapäevamurede lõputust nimekirjast leiab nii õpikute, laudade, personali vm puudumise, ligipääsmatuse kooli pangakontole või lihtsalt suutmatuse uues õppekavas orienteeruda ning seda õpetamise aluseks võtta. Riigi poolt tehtud muutused on suured ja koolitused, õpikute pakkumine ja kõik muu, mis peaks ideeliselt toimuma enne muudatuste rakendamist, algab „varsti“ ehk keegi ei tea millal. 

Selle valguses on ka õpilastele IKT keskuse külastamise võimaldamine koolide prioriteetides hetkel tagaplaanil. Kahjuks ka keskuse GESi poolsest koordinaatorist Elijah´st pole suurt abi. Jällegi ühelt poolt ta maadleb eelkõige enda koolis valitsevate muredega, aga päris nii ei saa, et mõned kohustused kukuvad lihtsalt kavast maha. 25. jaanuaril siiski suutsime suure pingutuse peale mõned
keskust külastavad koolid kokku kutsuda, et teha eelmise aasta kokkuvõtte, rääkida uuest aastast ning hakata kokku panema kasutamise graafikut. On huvitav kuulata kohalike takistusi, küll pole oskusi, probleemiks kaugus, maod jms. Eks tegeleme edasi, et graafik ikkagi valmiks. Enda panusena näen suuresti, et parandada protsessi, selgemalt paika panna vastutusi ning parandada koostööd erinevate osapoolte vahel. Kohati väga pikad käsuahelad on tekitanud olukorra, et kõik nokitsevad omaette ja kokku ei käi nagu miskit. Momendil on olukorraga tegelemas nii GESi IKT koordinaator, mina, GESi koolide järelvaatajad, Francis ja ka koolid ise. Kuskilt see asi ikka kokku tuleb. 

Kogukonna koolitused

Eelmisel nädalal said alguse ka kogukonna koolitused. Kaks alustanud gruppi koosnevad peamiselt koolilastest või värskelt keskkooli lõpetanud noortest. Oskuste alusel on meil täiesti algajate grupp, kellega teeme esmaseid samme arvuti maailmas, sobitame sõprust hiire ja klaviatuuri klahvidega ning uurime operatiivsüsteemi baasvõimalusi. Veidi edasijõudnumatega harjutame trükkimist, teksti toimetamist, klahvikombinatsioone jms. Endiselt pole lahenenud ruuteri kaudu interneti jagamine, aga kui laheneb, saame ka Mondo digipädevuse programmist osi koos läbi teha. 
Õpime klaviatuuri klahve
Tõlk ja abiõpetaja Galdino

Laste huvi on suur, aga oskused üsna madalad. Samuti ei tule kasuks, et nooremate õpilaste inglise keele tase on madal. Siin on suureks abiks Galdino, kes tõlgib minu juttu napti keelde, aga ilmselt ka kohati kohalikku konteksti. Järgmisel nädalal alustab kolmas grupp, kuhu on peamiselt oodata kohalikke õmblejaid, kes osalesid juba varasemalt ühel baaskursusel.

Keskuse arendused
Töömees Toomas toimetab

Kui eelmine kord juba hõiskasin, et keskus on täielikult valmis õppijaid vastu võtma, siis oli see ehk mõnevõrra ennatlik. Pole halba ilma heata ning kasutuse käigus ilmnevad arvutitel üha uued vead, mistõttu käin endiselt nädalas korra-paar arvutid seljakotis Bolgas parandaja juures. Keeruline on õppida trükkimist, kui näiteks tühikeitööta. Suureks takistuseks on ka, et keskusel on momendil 25 arvuti jaoks 10 hiirt. Saab küll kasutada touchpad´i, aga algaja õppija jaoks pole see parim lahendus.

Ka maja on saanud täiendust nii uue valge ekraani näol seinal, kui ka uue elektrisüsteemi näol teises abiruumis. Seniks kuniks vahendeid jätkub jätkan täiendustöödega.
Järgmisel nädalal saabub siinoleku ekvaator ja kui aeg enda müstilist kadu jätkab olen tunnetuslikult ülehomseks tagasi Eestis.

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

-
Image
Coming to Ghana has been on my mind for a long time. Interesting culture and beautiful traditions, scenic nature, friendly people and tasty local cuisine were some of the things that would pop up on Google every time I was researching the country. When an Estonian NGO called Mondo provided me with an opportunity to come to Ghana as a climate change advisor volunteer for Kongo Community Development Association (KOCDA) under the European Solidarity Corps program, I was so incredibly excited and began reading about the country even more. I wanted to be prepared for every possible situation so that I would know what to say and how to react and would not offend anyone or get overwhelmed after seeing something that may not be so common in my home country. Mondo had also arranged trainings about the country and it's culture and advised of the things that should and should not be done in the country, so I felt absolutely prepared for this exciting adventure. However even after preparing so...
Read more

Finding my way in a new country

-
Image
During my first meeting with the board of my host organization, CoDA, someone asked about my experiences so far and whether my expectations were being met. From previous experiences, I have learned that it is best to approach projects like this with minimal expectations. Despite this, I can only say that the first month has exceeded my imagination. Everyone has been incredibly welcoming, making me feel at home in a new country almost immediately. The first month was all about adaptation and observation for me. I had to adjust to a new culture, new foods, and lots of new people. We also delved into the local culture and history, emphasizing the importance of introductions. Consequently, we spent the first two weeks traveling around Kongo and its surrounding areas, meeting key figures in the community.  Engaging in conversations with everyone I meet is something my Dutch self is not used to. At first, I struggled with the language, not only Nabt but also English. However, like everyt...
Read more

Until we meet again, Kongo

-
Image
I cannot believe I am saying this, but my time in Kongo village and Ghana in general is almost over. When I first came here, I thought 3 months and a half was plenty of time, but I could not have been more wrong. These months have passed by so quickly that it feels like I came here a week ago. I guess this just proves how amazing my life has been here, because time flies by so quickly when you are engaged in activities that are interesting and fun for you. And as much as I miss my country and my loved ones, I would love to stay in the village longer. I want to start my final blog by saying a huge thanks to a Kongo based NGO CoDA, that has been hosting me all this time. Their dedication to make me feel great in this village was incredible. Since the day I arrived in the village they treated me like a family member and helped me in every step of the way. Taking me around for sightseeing, teaching me the local language, cooking me delicious vegetarian meals, greeting me with a smile eve...
Read more