Loodushoiust ja kogukonnast

Eelmisel nädalavahetusel käisime Mole rahvuspargis. See oli Marteni tungiv soov, et näeksime ka esinduslikke loodusalasid. Sõit rahvusparki siit Kongo külast võtab terve päeva, vahemaa on umbes nagu Elvast Tallinna kaudu Matsalusse. Kusjuures iga lõik eri transpordivahendiga -- kolmerattalise pisitaksoga Tartusse, sealt mikrobuss, päris buss, sõiduauto... Enamasti hakkavad sõidukid väljuma siis, kui kõik kohad on täis, mistõttu tuli kohati üle tunni väljumist oodata. Vahepeatustes, tinglikult Mäos ja Ristil, tulevad bussi juurde naised, suured plekkkausid peas, pakkuma banaane, pähkleid  ja keedetud mune. Vahepeal on ka metsatu metsapeatus, kus mehed ja naised rivis kraavi pervel toimetavad. 

Mole rahvuspark.
Belvedere suplevate elevantide vaatamiseks

Mole rahvuspark on riigi üks ulatuslikumaid loodusalasid, territooriumilt umbes nagu meie suuremad saared kokku, ja on koduks ca 600 elevandile. Piirkond eraldati looduskaitseks juba 1958 aastal ning rahvuspark moodustati 1971. Selle tulemusel liigutati mitu küla rahvuspargi piiridest välja, millest mõistagi jäi kestma kogukonna ja looduskaitse vaheline konflikt. Rääkisime sellest rahvuspargi rangeri Danieliga, kes meid kahetunnisel jalgsimatkal saatis. Ühelt poolt on tegu illegaalse tegevusega nagu salaküttimine, teisalt aga on kogukonnad ära lõigatud oma traditsioonilisest ressursist, elatusallikast. Aastaid hiljem hakati kujundama rahvuspargi puhverala, mille küladel on suuremad õigused kasutada rahvuspargi loodust ning edendada ka pargiga seotud ettevõtlust. 2000 aastate algusest on Ghana looduskaitse korralduses kasutusel CREMA-alad (Community Resource Management Areas), kus toimub koostöö külakogukondade ja kaitseala vahel loodusvarade kasutamisel. Mole rahvusparki ümbritseb paarkümmend niisugust küla, kus soodustatud tegevused on loodusturism, sportlik jahipidamine, käsitöö, majutus jne.

Meie reisi esimesel õhtul oli ka üks ehmatav, naljakas ja pisut müstiline seik. Restoranis, mis on väliterrassi peal, õhtupimeduses, hüppas äkki üks suur isane paavian meie söögilaua peale, võttis minu kausi praetud kanaga ja kadus paari hüppega minema. Meie ahmisime õhku, kui paavian oli tagasi ja püüdis ka riisikaussi võtta. Algas primaatide võitlus, kargasime Marteniga püsti ja näitasime ahviga vastastikku hambaid. Kuna targem annab järele, siis hüppas paavian üle reelingu ja enam tagasi ei tulnud.

Kuue kooli õpetajad keskkonnateadlikkuse nõupidamisel.
Mina ise kaamera taga.

Järgnenud töönädalal tegelesin põhiliselt keskkonnateadlikkuse projektiga, millesse on kaasatud kuus kooli. Kavandasime küsimustikku, et õpilaste abiga selgitada külaelanike arusaamist keskkonnaprobleemidest. Kavas on saada sadakond vastuselehte, mille põhjal sõnastada läbilõige piirkonna inimeste seisukohtadest ja kujundada näitus. Näituse teemaks siis see, et kas ja kuidas siinsed kogukonnad näevad oma võimalusi osaleda loodushoius.