Mariti kolmas nädal – ilma veeta elu 40 °C kuumuses.

Nädalavahetusel püüdsin selgusele jõuda, mis tingimustesse ma Bolgatangas sattunud olen. Veeprobleem on siin piirkonnas tavaline. Veekraan keeratakse lihtsalt aeg ajalt kinni ja siis jälle lahti. Linnaelanikud ei tea kunagi, kuna vesi tuleb või millest see sõltub. Üks vanem härra küll ütles, et vesi käib ära nädalavahetustel, aga teised seda juttu ei kinnitanud. Seega tuleb leppida olukorraga, et vett tuleb koguda siis, kui seda on või minna kaevule vett tooma. Reedel - laupäeval polnud mul päris oma kanistrit, millega vett tuua, seega laenasin naabrilt. Pühapäeval sai kanistriveesi otsa ja käisin koolis asja veelkord täpsustamas. Tähtsamaid tegelasi kohal polnud, seega pidin leppima ühiselamu brigadir Aldamy Laadiga. Tema käsu peale tõid paar tudengit mulle uute kanistritega vett. Õnneks peetakse seda siin täiesti normaalseks, et üliõpilase n.ö teenindavad õppejõude. Ise selliste kandmisvõtetega hakkama poleks vast saanudki. Vt pilti.

Pühapäeval inspekteerisin veidi toidukohti, kust valmistoitu osta. Külastasin Comme Ci Comme Ca nimelist restorani. Tegemist on hotelli territooriumil oleva toitlustusasutusega. Tegu väga korraliku kohaga, mille menüü on päris rikkalik. Kõiki toite küll igal päev ei ole, aga kui isutab veidi läänelikuma toidu järgi, siis sealt saab. Proovisin ise pasta Bologneset, mis maksis meie rahas 3 euri. Maitse oli aafrikapäraselt tšillina ja hakkliha asemel olid suured lihakäntsakad, aga asi siiski söödav.

Hiljem tutvusin spontaanselt ühe noore ettevõtjast naisega, kes peab oma toitukohta Bolga ämmaemandate kooli lähedal. Kohta on uus ja ta ootab väga uusi kliente. Tutvuste alustamiseks ei ole midagi teha vaja. Lihtsalt vasta „Hello, how are you?“ tervitusele ja jutt läheb kiirelt lahti. Naine tutvustas oma kööki seest poolt ja selgitas täpselt, kuidas ta süüa teeb. Söögikoht asub väikeses putkas, nagu enamus siinseid ärisid. Peale tema on tööl veel teenindaja, kes samuti köögis abitöid teeb.  Koht tundus olema igati korralik, seega lubasin tagasi tulla.  Tore on luua uusi tutvusi, kui need juhtuvad nii kenad inimesed olema.

Bolgtanga ämmade kooli ühiselamu on omamoodi vaatepilt. (PS! Ämmade koolis õpivad ainult naised, aga lähedal asuvas õdede koolis on 2/3 noormehi. Kui tahetakse n.ö ühisõhtuid korraldada, siis peavad neiud sinna minema.  Tudengid elavad ilma usteta ühistubades (6-10 inimest). Uste ees on kardinad ja sääsevõrgud vooditel. Pesuruumid on teisel korrusel ühised. Vett kraanist ei tule, seega käib kõik pange ja kausi meetodil. Lähim kaev on õnneks u 100m kaugusel.  Õues nägin väli WC-d, mis tähendas, et on olemas savist seintega, ilma katuseta suur ruum u 3x3m. Seal siis kükitad maha ja teed oma häda ära. Põrand on kaldu ja kogu kraam voolab rentslisse, mis on maja taga. Asi oli oludele vaatamata päris puhas. Ju siis viskavad piisavalt  vette peale.   Neidude söögi koht on nagu suur bussioote paviljon. Bussipingid on reas ja neiu saavad toidu kõrvale telekat vaadata. Kokad ütlesid, et toitu on piisavalt ja keegi näljas ei ole. Kõik toidu valmistavad kokad ise nt ka jahu tehakse ise. Köögi kõrval on spetsiaalne toidu kuivatuse plats, mis tundus olema päris uus ja kenasti hooldatud.  Tegin tutvust ka kooli söökla köögipoolega. Kokad olid väga sõbralikud, aga lubasid pilti teha alles siis, kui on töövormid selga pannud (nädalavahetusel, kui ülemusi majas pole võetakse natuke vabamalt).  

Esmaspäeval oli planeeritud koos Toomasega käik migratsiooniametisse, et enda 30 päevalist viisat pikendada. Asi läks päris ladusalt. Esitada oli vaja üks passipilt, tagasilennu piletid ja võõrustaja aktsept, et siinolek on sobilik. Viimast meil kahjuks polnud, aga õnneks oli Victor Bolgasse teel ja saime Toomasega passi tagasi samal päeva. Viisa pikendamise hind 30 päeva 50 cedi (10 euri). 

Edasi pidin tegema koolis veel ühele ämmaemandate kursusele eesti tutvustust ja siis juba praktikume andma. Ootamatult aga kõik muutus. Direktori asetäitja Augustina helistas ja ütles, et asi jääb ära sest tudengitel on n.ö semestri lõpu eksamiperiood, mis kestab terve nädal. Mina ei saavat siin kuidagi abiks olla. Lisaks kuulsin Victorilt, et minule eraldatud apartement oli tegelikult mõeldud kellelegi teisele, kes järgmisel päeval saabub. Peale selle on jätkuvalt segadus paberitega. Seega oli selge, et mul pole mõtet nädalaks Bolgasse jääda ja tegime Victoriga kiire otsuse, et tulen kohe tagasi  Kongosse ja töötan kohalikus Ayamfooya kliinikus.

Nüüdseks olen seal neli tööpäeva olusid  vaadelnud ja ka reaalselt päris hulga tööd teinud.  Tegu siis väikese erakliinikuga, kus on ambulatoorne ja statsionaarne osakond ning sünnitusosakond.  Inimesed on väga sõbralikud ning võtsid mind kiirelt omaks. Päevad on erineva intensiivsusega, aga keskmiselt käib päevas läbi u 30-40 patsienti. Statsionaarses osas on 10 voodikohta + sünnitustuba. Peamiselt jäävad patsiendid haiglasse 24 tunniks. Kui asi on eluohtlik saadetakse edasi Bolgatanga regionaalhaiglasse.  Õnnestus  lehitseda vihikut, kus on kirjas diagnoosid, millega haiglasse sisse võetakse. Peamised diagnoosidest on: malaaria (kerge või rakse),  erineva raskusega hingamisprobleemid (kopsupõletikud, muud ägedad ja kroonilised põletikud, viirusinfektsioonid,  sh üsna palju astmat), seedetrakti probleemidest prevalleerub kõhulahtisus, maopõletikud, palju diagnoositakse artriit ehk liigeste põletikku, aga pigem tundub, et tegu on reumatoidartiidiga, mida siin väga ravida ei osata.  Sidumistoas, kus ma palju tööd sain teha on peamiselt mootoratta traumad, mis tihti vajavad õmblemist, erinevad infitseerunud haavandid ja maohammustused. Skorpioni hammustust ma ei näinud, aga kohalike sõnul on seda ka päris tihti. Kliinikus käib igas vanuses inimesi. Eestiga võrreldes tundub, et rohkem on noori (päris lapsi, aga ka 20-30 aastaseid). Tihti saabuvad emad lastega haiglasse viimasel minutil. Lapsed on kõrges palavikus, raskes vedeliku defitsiidis, hingeldavad, pulss kõrge jne. Väikelapsed võivad olla nii jõuetud, et silmi enam lahti ei tee. Õnneks võetakse sellised haiged kiiremini ootejärjekorras vahele ja reeglina saavad nad suhteliselt kiirel peale kas NaCl 0,9% või Ringeri lahuse. Haigla hoovi peal olevat veekraani kasutatakse sagedasti laste kehatemperatuuri alandamiseks. Ema võtab lapse keset hoovi paljaks ja loputab veega üle. Lisaks manustatakse pea igale haigele olenemata põhjusest antibiootikume.  Valude korral on peamine ravim lihase sisene diclofenak. Väikelastele on olemas ka pratcetamooli küünlad. Turgutamiseks kirjutatakse välja ka erinevaid vitamiine. Astmat ravitakse aminofülliiniga. Diagnoose paneb haigetele kas arst (keda on heal juhul üks) või arsti assistent. Viimaste õpe käib nii: 3 aastat õde õpet + 3 aastat assistendi õpet. Vahel teeb vastuvõtu ka õde, kes samuti diagnoosiõiguslane on.

Kliinikus töötades olen selgelt aru saanud, et kiiremas korras tuleb midagi ette võtta sidumistoa hügieeni tõstmisega. Hetkel on asi ikka päris nukker. Steriilseid asju ei ole. Autoglaav küll mingisugune on, aga nad ei tea, kuidas seal sees oleva materjaliga ringi käia. Steriliseeritud sidematerjale võetakse autoglaavist välja suvalist roostes pintsetidega. Trauma haava kirurgilist esmast korrastust teeb õde, kes ei oska õmmelda, aga õmbleb. Pooled niidid tulevad õmblemise ajal lahti. Töövõtted on sellised, et on väga, väga suur oht ennast vigastada või patsienti mustade instrumentidega nakatada. Kuna minu projekti raames ei ole ette nähtud uute asjade soetamist, siis seda teha ei saa. Kui õnnestub, siis muretsen kliinikusse vakstu, mida oleks kerge puhastada. Õnneks on kliiniku manager  Elias igasugusest know-how`st väga huvitatud, seega saab soovitusi jagada küll. Iseasi, kui palju ellu viiakse.  Järgmise nädala blogist saab lugeda, kuidas see õnnestus.

 

 Bolgatanga ämmaemanda kooli tudengid toovad mulle vett.

Tudengite ühiselamu.

Bogatanga kooli söökla. Pruunid triibulised põlled ja mütsid on kohustuslik kostüüm köögis.

Kolleegid Ayamfooya kliinikus. Roheline kostüüm on koolivorm. Kaks triipu käsivarrel reedab, et tegu peaks olema teise kursuse tudengiga. Tegelikult oli neiu juba kooli lõpetanud. Lihtsalt kasutas vana vormi.

Näide haigla palatist. Vasak poolne toigas on nn tilgajalg ja parempoolne rist on moskiito võrgu hoidja või siis samuti tilgajala funktsiooni täitmas.

Õde valmistab ette sidematerjale.

Käib igapäevane traumahaava korrastus.

Ayamfooya kliiniku õde mõõdab elulisi näitajaid. Millegi pärast topitakse lastele  palaviku korral paksud joped selga.