Mariti neljas nädal - põnevalt töine

Nädalavahetusel sain kokku Ayamfooya kliiniku administraatori Eliasega. Nagu mainisin, on tegu edumeelse ja väga sõbraliku mehega. Kohtumine toimus hilisõhtul baaris. Peateemaks kujunes Eliase plaan avada Kongo külla baar. Baare on siin juba praegu omajagu, aga tundub, et kõik soovivad siiski oma business`i ajada. Julgen ennustada, et alkoholiga liialdamine on tõenäoliselt Aafrikas mõne aja pärast päris terav teema. Noormehed kalkuleerisid palju joogid ja sisustus maksma läheb. Mina sain kaasa rääkida nime ja baari seinte värvi valikul. Lõplikku otsust veel ei selgunud, aga baaridaami koht on mulle garanteeritud.

Teiste teemade vahele sain rääkida ka minu kliinikumi plaanidest. Nagu eelmises blogis mainisin soovisin kohaliku kliiniku sidumistuba veidi korrastada. Õnneks andis Elias loa. Vastasel korral asju teha ei saaks. Läksin ostetud vakstuga esmaspäeval osakonda (1 jard vakstut maksis 10 cedi (2 euri)) ja hakkasin majandama. Ütlesin õde Lydiale, et nn kirurgiline laud ja jalatugi, mille olin plaaninud vakstuga katta tuleb enne ära pesta. Õde ütles, et laseb koristajal teha. Paraku ei usaldanud ma seda mõtet, sest hetkel pole ma korraliku koristamist siin veel näinud. Lapp millega laudu pühitakse on liivast tumepruun, verist põrandat pestakse mopiga. St veri hõõrutakse kuidagi mopi sisse ja osaliselt põrandale laiali. Enamus hooneid ja pinde on pruunikat-oraanzi värvi. Seega väga aru ei saa, kas on vereplekk või paksem liiv. Õnneks kuivatatakse moppe päikese käes ja tugev päikesekiirgus saab osadest mikroobidest jagu. Liiva muidugi ongi kõik kohad täis sest enamusel ruumidest ei ole aknaid ees, on klaasist ribid, mida saab osaliselt sugeda ja avada. Seega peaks koristamine toimuma vähemalt 4 x päevas. Kõik asjad, mida tahetaks puhtana hoida peaks olema kaetud. Otsustasin mööbli õue välikraani alla tirida ja kukkusin ise küürima. Hmm…oli ikka kole must ja räpane, aga asi sai tehtud. Laud muidugi roostetab ja värv koorub, aga seda viga ma parandada ei saa.

Katsin puitlaast plaadist lauad vakstuga ja kinnitasin knopkadega. Õed ise asja tegemisest väga huvitatud ei olnud. Huvitatud olid kohalikud mehed, kes oma sugulasi haiglasse olid toonud. Lihtsalt veider vaatepilt, kuidas valge naine parandab mööblit. Üks mööduv naine ütles oma mehele, et tal ka seda vaja. Kui sain sidumistoa korda, oli õdedel ja teistel töötajatel hea meel. Lugesin siis mitmele töötajale sõnad peale, et järgmisel korral tuleb asi neil endil korda teha sest see, mis mina tegin ei kesta lõputult.

Õed uutest nippidest väga huvitatud ei ole. Iga üks püüab teha oma tööd ja minu tegemiste vastu väga huvi ei tunta. Püüan siiski iga päev mingi teema ülesse võtta ja ise võimalikult palju korda luu, sest lohakust on palju. Töölauad koristatakse ära alles päeva lõpus. Keset päeva on protseduuride tuba paras seapesa. Eelmised vabatahtlikud on täpsed töökohustused koristamise osas kliinikule küll saatnud ja lamineeritud paber ripub uhkelt protseduuride toas seina peal, aga tundub, et uued tulijad pole seda lugenud ja vanad on paari aastaga unustanud.

Teisipäeval võtsin plaani näidata neile õppevideot haavade õmblemisest. Õmblemine on siin täiesti õdede rida. St traumahaavade õmblemist, mis pole läbistanud suuremaid veresooni või organeid tegelevad nad kohapeal. Raksemad vigastused saadetakse edasi Bolgatanga regionaalhaiglasse, kus on operatsiooniplokk. Seal aga võivad samuti tööl olla ainult õed, aga loodetavasti on nad rohkem spetsialiseerunud. Õel kes Ayamfooyas õmblemisega tegeleb väga suurt filmihuvi polnud. Noorem õde oli aga küll huviline. Tema sai hästi aru, et haavade õmblemine ei ole nalja asi ja seda peab korrektselt tegema. Kohalikud loevad tekste aeglaselt ja tihti kõva häälega. Seega peavad nad materjali mitu korda lugema ja vaatama, enne kui asi kohale jõuab. Lubasin filmi neile ka saata.

Ühel päeval nägin kliinikus esimest korda elus poisslapse ümberlõikamist. Vaatepilt oli suhteliselt jõhker. Peamiselt selle tõttu, et selleks ei kasutata tuimestavat vahendit ega steriilseid instrumente ning naha fikseerimiseks kasutati nõelahoidjat ja lõikamiseks suvalise sidemekääre. Sel korral läks asi eriti õnnetult, sest beebi (u 4 kuune) hakkas suurest valust protseduuri ajal kakama ja pissima. Väljaheide pühiti ära ja samade kinnastega jätkati hiljem peenkirurgiat. Uriin on teatavasti soolane ja haavale sattudes oli asi topelt valus. Lõplik tulemus, arvestades olukorda, oli tegelikult päris ilus. Õde ise plaksutas käsi ja viskas väikese viisijupi. Tugevat verejooksu ei olnud ja tekitatud haav plaasterdati teibiga kinni. Siinse kombe kohaselt oleks nüüd küll paslik öelda: God bless you! PS! Kliiniku moto on „With God We Care.“

Reedel olin oodatud tagasi Bolgatanga ämmade kooli. Nagu aafrikale kohane kulub ootamisele palju aega. Kell 13 pidi aga kõik valmis olema. Ootasin õppejõudude toas, kuna mulle järgi tullakse, aga k. 13.10 tuli madam ja ütles, et nüüd on aeg süüa. Tudengid alles valmistuvad. Hiljem selgus, et praktikumid ruumide eest vastutav tudengi on moslem ja tal oli palve aeg. Õnneks sain siiski tunniga u 30 minutilise hilinemisega alustada. Kavas oli käsitleda steriilse laua katmist haava õmbluste asetamiseks. Tudengiteks oli teise kursuse ämmaemandate tudengid. Algatuseks näitasin neile õppevideot, mis pakkus suurt huvi. Edasi tegime läbi steriilse laua katmise. Päris võõras teema neile ei olnud ja usun, et peamine efekt oligi selles, et nad said kinnitust, et valge naine räägib sama juttu, mis neile on varasemalt räägitud. Suurim erinevus on muidugi selles, et neil on endiselt kasutusel trumlid, riidest linad jne. St u 15 aastat meie ajaarvestuses tagasi. Tudengeid rakendatakse õppetöösse väga mitmeti. Kursustel on erinevad vastutajad. Keegi, kes vastutab loenguruumide füüsilise toimimise eest, keegi vastutab praktika ruumide eest. Vastutus tähendab, et temal on ruumi võti, tema peab vaatama, et asjad on õigesti kapis, vajalikud pesemist vajavad asjad pestud. Nt käte pesemiseks on neil spetsiaalne seadeldis, kus on käte kuivatamiseks mõeldud väikesed n.ö ühekordsed rätid. Nende pesu on tudengite töö ja praktika ruumide vanem vastutab, et asi oleks tehtud. Peale praktikumi toimus kohustuslik fotosessioon. Tudengid on väga õnnelikud, kui valge inimesega pildile saavad. Ma ei olnud ka kade ja poseerisin pea 15 minutit.

Õhtul tegi Ayamfooya kliiniku õde Atia mulle tuuri oma kodu piirkonnas Bolgas. Selline asi on päris suur žest, sest ühelt poolt tahetakse ennast valge inimese seltskonnas näidata, aga teisalt usutakse siiralt, et see toob õnne ja edu. Minu jaoks oli kõik väga huvitav. Elutingimused on väga kasinad. Noor pere (kaks väikelast) elas saviliivast ehitatud majas. Esimeses ruumis oli külmkapp, kus hoitaks peamiselt kilekotivett, mitte toitu ja jääkambris magusat siirupi laadset maiust.

Teine ruum on elu- ja magamistuba. Vanemad magavad madratsil ja lapsed põrandal vaibal. Voodit selles peres ei olnud. Oli küll diivan, aga see oli istumiseks ja televiisori vaatamiseks. Kuuma sööki valmistatakse söekatlal õues. Õnneks on maa nende pere oma ja selle tõttu on elu rohkem kindlustatud. Uued ehitusblokid olid aias, seega on oodata laienemist. Atia oli väga uhke selle üle, et nende nö kogukonnal on oma kaev ja see jääb nende pere hoonest u 200 m kaugusele. Osad aga peavad vett kandma mitme km kauguselt. Sain kiirülevaate sellest, kuidas hirssi puhastatakse ja kuidas matšeetega ringi käiakse. Inimesed on väga rõõmsameelsed ja sõbralikud. Võltsi naeratust ei näe. Väga tähtsaks peetakse, et kõiki tervitad ja n.ö lahkudes head soovid. Lahkudes ütles õde, et kui ma Ghanast lahkun kingib ta mulle pärlkana, sest selline kingituste tegemine on au ja õnne asi. Ütlesin siiski hetkel viisakalt ära, selgitades enda keeldumise tagamaid. Tundus, et ta ei solvunud, aga aega veel on ja võib-olla järgmisel korral pakub ta uuesti.

Tagasi tulime mootorrattaga, mis on tänu harmattani (liivatuulorm või tuisk) saabumisele päris kohutav. U 16 km sõidu peal tuli teha vähemalt 4-5 peatust, et kõik ikka näeks, et valge naine on seltskonnas. Põnev koht oli nn traditsionaalne „bubi“, kus pakuti kohalikku veini laadset jooki Bitut kõrvitsakoores. „Pubi“ külalised olid kõik selgelt veidi jogased, aga kogu keskkond oli sõbralik ja väga lummav.