Mariti teine nädal

- November 04, 2017

Esmaspäeval külastasime (mina ja Silja) kaua oodatud Bolgatanga Midwifery Trainig College`it . Silja blogidest saab lugeda, mis imetrikke ta pidi selleks kohtumiseks tegema. Igal juhul oli selle kooli väravatest sisse pääsemine päris keeruline. Sel korral ei olnud direktrissi kohal ja kogu kooli tutvustus oli usaldatud tema asetäitjale Augustiinale. Õnneks ei pidanud me kõikide kooli juhtkonna liikmetega kohtuma, mistõttu oli päev väga konkreetne ja sisukas. Ootamist, mis siinses kultuuris väga omane, praktiliselt polnudki. Tutvusime klassiruumidega, paari õppejõuga. Päris selget ülevaadet koolist veel ei saanud, aga loodan infot aja pikku koguda. Koolis õpib umbes 300 ämmaemandat ja põhikohaga õppejõude on u 10. Ülejäänud õppejõud käivad õpetamas väljastpoolt kooli ja nende arvu ei osatud meile öelda.

Teisipäev valmistasin ette põletuse teemalist koolitust Kongo küla sheavõi ettevõttele. Tegemist on suure põletusriskiga tegevusalaga. Naised töötavad päev läbi lahtise tulega, keerutavad paljaste kätega rasket grill masinat ja keedavad tulist sheavõi õli. Põletused on üldse siin piirkonnas väga aktuaalne teema, kuna süüa tehakse lahtise tule peal. Pajakindaid nad ei kasuta. Heal juhul võtavad mõne kaltsu abiks. Põletushaavandeid ravida väga ei osata. Käisin läbi küla apteegist, et uurida mis ravimeid põletuse jaoks seal pakutakse. Esimese asjana pakuti penitsilliini (sellega ravitakse siin kõike). Lisaks pakuti „tripperi lillat“ ehk kaaliumpermanganaati. Midagi muud polnudki. Ostsin paar sidemerulli kaasa ja leppisin sellega.

Kolmapäevasele põletuse koolitusele oli kohale tulnud u 30 naist. Naised inglise keelt ei mõista (enamus on täiesti kirjaoskamatud), seega oli Victor tõlgina abiks. Tõenäoliselt läks osa juttu kaduma, aga püüdsin kasutada lühilauseid. Näitasin arvutist pilte erinevatest põletustest ja erinevaid abivahendeid. Pajakinnas oli ikka täiesti ulme. Õpetasin, kuidas seda õmmelda. Õmblejaid on iga tänavanurga peal, seega ei tohiks see keeruline olla. Tegime paberile lõike ja andsin soovitusi, mis materjalist see olema peaks. Eks järgmised vabatahtlikud saa kontrollida, kas seda ka kuulda võeti. Kuna burnshield`i taolist jahutavat vahendit neil pole, püüdsin leida midagi kohalikku. Piltide vahendusel selgus, et neil kasvab aloe, aga nad ei teadnud selle taime headusest midagi. Seega soovitasin neile seda esimese astme põletusel korral haavale määrida. Jälle uus teadmine neile. Külma vee kraan on neil õnneks keset hoovi olemas ja see sai kindlasti selgeks, et sinna alla tuleb kohe oma põlenud jäse panna. Olin neile teinud ka väikese piltidega illustreeritud postri, mille palusin nähtavale kohale paigutada. Lõpetuseks andsin neile pakki puhtaid sidemeid ja muid esmaabitarbeid, mis korralikus asutuses ikka olema peaks. Peale põletuse teema lõpetamist algas küsimuste voor, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Pea tunni pidin vastama erinevate küsimustele: mida teha kuumaarabanduse korral, mida südamerütmihäirete korra, mida koerahammustuse korral mida naela vigastuse korra, liigesvaludest ja astma sümptomitest rääkimata. Seega tööpõldu jätkub. Pärast kahetsesin, et ei võtnud mõnda kohalikku õde koolitusele kaasa, aga ega mul nii häid kontakte ka veel pole, et kedagi paluda.

Neljapäevast alates olen tagasi Bolgatangas ja jään siia oma lähetuse lõpuni. Esimesel päeval seadsin ennast sisse oma elupaika. Selleks on kolme toaline apartment kohe kooli kõrval. Ülejäänud kaks tuba on hetkel vabad, seega on kogu kompleks minu päralt. Hinnaks 50 cedi öö- 10 euri. Kuna seda maja just renoveeriti, siis polnud algatatuseks toas ühtegi eset. Õnneks toodi ruttu voodi, plastmassist aiatoolid ja laud. Kahjuks selgus järgmisel päeva, et kraanist tulev vesi käib päris tihti ära. Hetkel ei olegi veel aru saanud, mis selle asjaga saab. Lubatud on tuua kanister vee kogumiseks, aga laupäevaks seda veel polnud. Olemas on külmkapp, mis töötab siis, kui elekterit on (see käib ka paar korda päevas ära). Pliidi loodan saada järgmisel nädala. Hetkel toitun peamiselt saiast, konservidest ja arbuusist, mis pole üldse hull. Õnneks võtsin Eestis kaasa matkatassi ja veekeedu spiraali, seega kohvivesi on olemas ja ärkamine on mõistlik. Konditsioneeri ei ole, aga kui just elektri katkestust ei ole, siis vurab laes propelles. Täna näitas päeval termomeeter 41C. Parem, kui seda ei vaata, sest vastasel juhul tundub asi päris hull.

Koolis sain teha kaks ettekannet. Tutvustasin tudengitele Eestit ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Tudengid on uudishimulikud, aga samas teeb kuumus ka neid loiuks. Üks neiu magas ikka päris magusalt ja ma ei hakanud teda ka sakutama. Muidu raputavad õppejõud tudengid ikka ülesse.

Praegust on koolis eksamiteks valmistumise nädal ja selle pärast teevad tudengid palju iseseisvat tööd. St et nad on üksi klassis ja õpivad. Õppejõud käivad vahel ja vaatavad, kuidas läheb. Külastasin ka ise laupäeval kooli, et veeprobleemile lahendust leida. Selgus, et kibe eksamiteks õppimine käib ka laupäeval. Palju tudengeid on klassides ja õpivad. Näha oli ka mõnda õpetajat, kes andsid loenguid. Hetkel ei hakanud täpsustama, miks nad laupäeval koolis on. Tundus, et tegu on järeleaitamistunniga eksamite tarbeks. Eksami küsimused on riigi poolt ette antud, mistõttu tundub, et õpitakse suuresti eksamist läbi saamise hirmus. Ühe klõpsu sain teha ka ühiselamus. Tundub, et siin on veel kitsamad tingimused, kui Bawkus. vt pilte.