Lõuna muretud regge-rütmid

Seljataga on 15 tundi bussisōitu ning savannist on saanud troopiline vihmamets-olen jōudnud Lōuna-Ghanasse. Piirkonda kus muretute regge-rütmide saatel veedavad oma viimaseid päevi kõik Saksa, Briti, Hollandi ja USA vabatahtlikud. Enamasti on tegemist puberteediohtu neidude ja mōne noorhärraga, kes kohalikes koolides ja rahvusparkides kalli raha eest tööd teha saavad. Vabatahtlikkusest on saanud siin omaette äri, kus lääne kompaniid kasseerivad noortelt maailmaparandajatelt mitutuhat eurot ning paigutavad nad siis mōnda kooli ning muretsevad kohaliku perekonna, kellega vabatahtlik elaks. Lisaks nendele noortele vōib siin veel kohata mōnda üksikut backpackerit, keda Ebola uudised kohutanud ei ole (tegelikult Ghanas juhtumeid ei ole) ning kreisisid expate, kes on kōik Ghanast lummatud ning ei tahagi mōelda Euroopasse vōi Ameerikasse naasmise peale. Ahjaa mōne Hiinlase vōib ka leida, kes teid ehitama on tulnud ning väga üksiku vanema briti naise, kes siia noori mehi on nautima tulnud. Kuugarlusturism oli enne ebolat suhteliselt arvestatav, aga ega väärikas eas neiud ju oma immuunsusüsteemi juba ohtu ei soovi seada...olgu kui hotid need noored Ghana mehed iganes.

Põhi ja Lõuna on oma olemuselt kaks täiesti erinevat maailma, lisaks kliimale ning toidule on ka siinsed traditsioonid teistsugused. Vähem on traditsionalismi ning külapreestreid, matustel sellist tantsu ja tralli nagu põhjas juba ei kohta. Tundub, et ollakse ka vähem kogukonna- kesksed ning teineteisel lastakse pigem olla. Põhjas harjusin ära igat vastutulevat kodanikku, olenemata kas teda tean või mitte, tervitama millele järgnes väike small-talk. Toma-toma (Tere), layela (kuidas läheb), lafine (hästi) on lõunas täiesti tundmatud fraasid. Sellest olenemata on mõlemal piirkonnal oma võlu ning täitsa raske on siit lahkuda. Täna kohtasin ühte briti rastadaami, kes Kokrobite rannal baari peab ning kohalike rannalastega NGO projekte veab. Ta oli aastaid UK-Ghana vahet lennanud kui lõpuks paikseks jääda otsustas. Sama teema on paljudega ja mine tea ma ka võib-olla kui Eestis väljakutsed otsa saavad otsustan veidi rasta-surfi elu elada siin. Hetkel lähen aga rõõmuga tagasi oma kogemusi sõprade, kolleegide ja õpetaja-huvilistega jagama. Seega kui mõni siinsest lugejaskonnast on huvitatud kuulama kuidas Kongo külal läheb või Ghana eluolust üleüldiselt andke endast julgesti MONDOLE märku.

Minu iganädalased reportaazid Kongo külast sellega ka lõppevad
Suur tänu MONDOLE ning välisministeeriumile ning edu kõikidele tulevastele vabatahtlikele☺:)

Ökorand Elmina lähistel

Comments

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

Finding my way in a new country

Until we meet again, Kongo