Peatse nägemiseni Kongo

Viimane nädal Kongo külas on täis vastakaid emotsioone. Ühest küljest olen harjunud lahkumistega ja ega Põhja-Ghanasse niikuinii päriselt jääda ei sooviks, aga teisalt tunnen, et alles nüüd sain õige töörütmi sisse ning mis kõige tähtsam kohalike usalduse. Koolidirektorid ja õpetajad helistavad kutsetega, avastan järjest uusi ja mõnusaid viludaid kohti, mootorrattasõit muutub juba veidi julgemaks ning lapsed muutuvad saavad üha enam lähedasemateks. Õpetajad ja koolijuhid nõuavad pidu aga seda ei saa kahjuks neile lubada, kui Eestis oleme harjunud, et sõpradega väljas käijes maksab igaüks oma osa siis siin sõna you are invited (oled kutsutud) tähendab automaatselt, et pead ka kõigi eest maksma. Eks olen ise seda hüve korduvalt nautinud, sest käime päris tihti haridustegelastega kohalikke pubisid avastamas (minu koolasõltuvus on tagasi, Eestis olin juba üle aastakese puhas aga siin kui kangemat kraami ei soovi siis laimivett ja  alkoholivabu mohhiitosid pakkuda ei ole. Seega suhkrukogused, mis päeva jooksul kõrist alla lähevad on üüratud). 40 õpetaja asemel kutsun pubituurile pigem 4 korvipunujat, kes on olnud äärmiselt südamlikud ja huvitavad vestluspartnerid kogu siinoleku aja. Paaril korral nädalas käin pärast tööd punumas ja minu mitme kuu vili on olnud üks pisike korv ning pilguheit kohaliku naise hingeilma.

Kuna see nädal on koolides spordinädal, käivad võistlused ning valmitutakse koolidevaheliseks mõõduvõtmiseks, mille tulemusena valitakse piirkonna ja lõpuks terve riigi parimad noorsportlased. Ootused on kõrged ja õppetöö ei tohi sellist pühalikku tegevust segada, seega enamik koole on peatanud tunnid ja keskendunud teatejooksule, võrk- ja jalgpallile. Õnneks on meie uued sõpruskooli nimistu koolid Zua Keskkool ja Nangodi algkool mitte nii spordilembed ja võimaldanud mul kirjade kogumist ning kultuuritunde. Lisaks sellele jahin Mondo toetusõpilasi, kellest kangesti nende sponsorid soovivad kuulda ja näha. Enamik neist on käes ja väga tänulikud oma toetajatele.

Oma vastuvõtvate organisatsioonidega KOCDA ja haridusametiga sai ka korralikult hüvasti jätta. KOCDA korraldas väikese istumise pubis ning haridusametis käisin lihtsalt mind toetanud inimesi tänamas. Kõige suurema üllatusena saime kutse pühade isade juurde õhtusöögile, kus meile ja kogu MONDO tegevustele avaldati siirast tänu ning oldi väga huvitatud uurimaks, et kuidas meie seda kultuuriruumi näeme. Pühad isad on nimelt siinse katoliku kiriku 3 India pastorit, kes on Kongos juba mõned aastad resideerunud ja kohalike murepunktidega üpriski hästi tutvunud.

Partnerorganisatsiooni KOCDA juhtidega

Kui nüüd täitsa aus olla siis ega ma päris head aega ka Kongo küla elanikele ei soovi, olen peaaegu kindel, et satun siia veel tagasi kas siis oma uutele sõpradele külla, pisikese erakooli avamispeole või koos oma õpilastega vabatahtlikku tööd tegema. Minu koolis on nimelt gümnasistidele võimaldatud 150 tundi vabatahtlikku teenistust ning väga äge oleks üks pisike grupike ka siia tuua. Erinevalt klassikalisest arusaamast Lääne-Aafrikast kui viiruste ja muude ohtudega piirkonnast ei ole mina oma siinoleku vältel mitte midagi ebameeldivat ega tervist kahjustavat kohanud, kui vaid üks pisike motoõnnetus, kus olin täitsa ise süüdi ja roolis, välja jätta. Kui seda blogi siin juhtub lugema mõni tore inimene, kes kahtleb kas panna sisse avaldus vabatahlikkusele Ghanas või lihtsalt seda fantastilist riiki külastada siis võin öelda, et tasub kindlasti, kogemus on seda väärt.