Mondo's volunteers in Ghana

Puhkus on läbi ja tööl tagasi! Puhkus oli lihtsalt uskumatult mõnus- ma saan täiesti aru, miks just lõuna-Ghanas elada. Iga kell oleksin valmis oma kohvrid pakkima ja püsivalt ookeani kaldale kolima. Kui ainult töö kaasa saaks võtta... Oma elukutsest ei ole ma nõus mitte mingi hinna eest loobuma! Ikka ja jälle kuulen end ütlemas, et mul on maailma kõige ägedam töö üldse! Igal juhul puhkusest jäävad meelde armsad kalurikülad, vinged äikesetormid öösel, kaunid surfavad hurmurid rannas ning imearmas öko ööbimiskohake ookeani kaldal, Stumbble Inn. Oeh! Jah, palun! Tagasi põhja jõudes oli jällegi teistpidi tore- tuttav ja kodune. Tolmune! Kogu mu pisike urgas oli ära antiigistatud. Viskasin koti maha ja lihtsalt muigasin- tere tulemast argipäeva!  Kongo küla ei maga kunagi- saabusin koju 3 paiku öösel ja kõrval majas oli pidu täies hoos. Matused! Korraks isegi kaalusin diskole minekut, aga otsustasin siiski magama minna. Tahtsin hommikul vara valdustele silma peale panna. Mu...

Seljataga on 15 tundi bussisōitu ning savannist on saanud troopiline vihmamets-olen jōudnud Lōuna-Ghanasse. Piirkonda kus muretute regge-rütmide saatel veedavad oma viimaseid päevi kõik Saksa, Briti, Hollandi ja USA vabatahtlikud. Enamasti on tegemist puberteediohtu neidude ja mōne noorhärraga, kes kohalikes koolides ja rahvusparkides kalli raha eest tööd teha saavad. Vabatahtlikkusest on saanud siin omaette äri, kus lääne kompaniid kasseerivad noortelt maailmaparandajatelt mitutuhat eurot ning paigutavad nad siis mōnda kooli ning muretsevad kohaliku perekonna, kellega vabatahtlik elaks. Lisaks nendele noortele vōib siin veel kohata mōnda üksikut backpackerit, keda Ebola uudised kohutanud ei ole (tegelikult Ghanas juhtumeid ei ole) ning kreisisid expate, kes on kōik Ghanast lummatud ning ei tahagi mōelda Euroopasse vōi Ameerikasse naasmise peale. Ahjaa mōne Hiinlase vōib ka leida, kes teid ehitama on tulnud ning väga üksiku vanema briti naise, kes siia noori mehi on nautima tulnud. Ku...

Viimane nädal Kongo külas on täis vastakaid emotsioone. Ühest küljest olen harjunud lahkumistega ja ega Põhja-Ghanasse niikuinii päriselt jääda ei sooviks, aga teisalt tunnen, et alles nüüd sain õige töörütmi sisse ning mis kõige tähtsam kohalike usalduse. Koolidirektorid ja õpetajad helistavad kutsetega, avastan järjest uusi ja mõnusaid viludaid kohti, mootorrattasõit muutub juba veidi julgemaks ning lapsed muutuvad saavad üha enam lähedasemateks. Õpetajad ja koolijuhid nõuavad pidu aga seda ei saa kahjuks neile lubada, kui Eestis oleme harjunud, et sõpradega väljas käijes maksab igaüks oma osa siis siin sõna you are invited (oled kutsutud) tähendab automaatselt, et pead ka kõigi eest maksma. Eks olen ise seda hüve korduvalt nautinud, sest käime päris tihti haridustegelastega kohalikke pubisid avastamas (minu koolasõltuvus on tagasi, Eestis olin juba üle aastakese puhas aga siin kui kangemat kraami ei soovi siis laimivett ja  alkoholivabu mohhiitosid pakkuda ei ole. Seega suhkr...

Iga nädalaga läheb paremaks, ausõna! Iga nädalaga tunnen end osakesena kogukonnast ja tundub, et ka nemad harjuvad vaikselt minuga. "White woman" karjutakse harvem, rohkem kuuled nime järgi hüüdmist ja küsimist käekäigu kohta. Järelikult vaikselt sulandume! See nädal jääb tööalaselt lühemaks- nimelt hakkab neljapäeva pärastlõunast puhkus! Ookean, surf, päikesetõusud ja -loojangud. Ootan küll! Samas, natuke sees kripeldab töö pärast... Aga see vast kaob esimese lainesse sukeldumisega ja meenub taas järgmisel nädalal tööle naastes. Kuigi nädal on olnud lühike, on siia mahtunud palju head. Esmaspäeval külastasin ülevaatlikult Bolga haiglat- täielik "loomaaed". Kaos! Elavad järjekorrad, sajad patsiendid, kogukonna õed kisamas megafonidesse rahvatervise teavitusi. Istusin vaikselt pingil ja jälgisin pool tundi enne kui end tutvustama läksin.  Bolga haigla ooteruum/triaaz Bolga haiglast peaks paari aasta jooksul saama piirkonna parim- uute hoonete ehitamine on...

Sellel nädalal keskendusin põhiliselt tundide andmisele-käisin Yakotis, Zuas, Kontintaabigis ning Dagliga koolis teadusainete tunde andmas. Iga kool oli eelnevalt oma teemad ning soovid edastanud ning selle põhjal olin valmistanud ette tunnid, mis oleks võimalikult loomingulised, koos mängude ja uurimustega. Kontintaabigi direktoril oli lausa kolm teemat, mis tema enda teadusõpetajale muresid valmistavad-päikesesüsteem, pärilikkus ja organismide keemiline koostis.  See kool on suhteliselt perifeerias ning minu ootused õpilaste osas olid madalad, aga seda suurem oli mu üllatus, kui nägin kui mõnusalt 9 klassi õpilased kaasa rääkisid  ja analüüsisid. Need tegevused ei ole just kõige levinumad praktikad siin Ghanas. Meil tuli juttu elu võimalikkusest teistel planeetidel ning Marsi koloniseerimise ideest, evolutsiooniteooriast ning inimese põlvnemisest ning lapse soo valimisest. Evolutsiooniteooria on siin küll riiklikus õppekavas aga samas on alates alusharidusest rõhutatud, et...

Töövõidud! Tõelised töövõidud on selle nädala märksõnaks! Esmaspäeval olin valmis täiel rinnal kaosesse sukelduma ehk et üle nädala alustasin Ayamfooya kliiniku nädalat, et tegeleda intensiivselt meie hügieeniprojektiga. Astusin hommikul kliiniku uksest sisse ja minu üllatuseks pesi keegi noormees akna klaasribisid (edasijõudnute tase ikkagi!). Esimese hooga tervitasin ja astusin mööda- istusin ruttu koridoris pingile ja ainult imestasin. Kogusin end ja läksin vestlema. Uus õde kliinikus, kes minust näis juba kõike teadvat. Õnn on tõesti väikestes asjades! Liikusin vaikselt läbi hoovi protseduuride tuppa- kaste põrandal ei vedelenud, plaadid endiselt beezid, laud asjadest lage. Asi hakkas tunduma väga kahtlane... Äkki on kõik ravimid lihtsalt otsas?! Siin on see täiesti võimalik kui tervisekindlustus rahasid kliinikule ei kanna. Teen kapi lahti- kõik ravimid kapis oma kohal! Ei-ei, see kõik on uskumatu! Võtan vati ja tõmban üle laua- raudselt on tolmu! No oligi, aga imevähe! ...

Nädal kuus või seitse. Igal juhul piisavalt, et natukene juba asjadest aru saada ja vaikselt kaasa rääkida. See nädal on olnud erinev võrreldes eelnevatega kuna ei ma ei olnud ühes kindlas kliinikus tervet nädalat, vaid jagasin end Logre ja Piitanga vahel. Plaanisin ka Bolgasse minna, kuid reedene Ghana isesisevuspäev segas selle mõtte ära. Kes ei tahaks pidustustest osa saada, eks?! Iseseisvuspäeva tähistati 58ndat korda. Lapsi treeniti peale koolitunde marssima juba nädalaid varem ning reede hommik kulmineerus suure paraadi ja tähtsate kõnedega tolmusel Nangodi jalgpalli platsil. Olime ilusti kohal oma kohalikes kleitides ning nautisime showd. Pärast olime kutsutud nii öelda piirkonnavanema, Viviani, juurde istuma, kuid kogu sündmuste virr-varris me sinna ei jõudnud. Jõudsime hoopis kohalikule "pass out"-le, mis on meie mõistes lõpupidu ametikooli lõpetavatele noortele. Suured kõlarid valju muusikaga keset turuplatsi, meeletus hulgas plastiktoolidest istekohti pealtvaat...

Eile tähistas Ghana oma 58ndat Briti krooni alt vabanemise päeva. Selle päeva auks kogunesid koolid kokku Nangodi külla, et osaleda iga aastasel paraadil. Iga kool oli veidi oma paraadkõnnakut modifitseerinud ning kooli esindustiim oli põhjalikult valitud ja treenitud. Kui käisin paar päeva enne Nagodi koolis koolitust tegemas saime terve koolituse aja, mis kesktis üle 3 tunni, kuulata trummimängu saatel marsisamme ning piiludes välja nägin natukene närvilisi õpetajaid oksakestega oma parimaid rivistujaid dresseerimas. Sel hetkel oli mul küll kummaline tunne, et miks peaks orjusest vabanemist tähistama sellisel viisil aga sündmusel ise osaledes ning nähes lisaks õpetajatele marssimas veel  juuksurieid, sanitaartöötajaid, arste ja õmblejad, ning tunnetades kogu seda energiat, mis Nangodi staadionil valitses oli orjapidaja ning masteri suhte võrdlus koheselt kadunud. Eks oksakesed ja karjumine ole lihtsalt vana kooli õpetamismetoodika, mis siit riigist veel täielikult kadunud ei ol...

Joogipakkidest heegeldatud keksukummiga Elektrikatkestused on muutunud juba peaaegu igapäevaseks praktikaks. Suur osa riigi energiast tuleb Volta peal olevast hüdroelektrijaamast ja kuiv kliima teeb siin oma töö. Burkina kasutab ka kõvasti hüdroenergiat ning enne kui Volta Ghanasse suubub on see tühjaks imetud. Accras inimesed streigivad, aga siin põhjas, kus vaid vähestel on kodud elektriga ühendatud teeb see meelehärmi vaid solimeedele (valged inimesed). Peale minu ja Minni on meid siin Kongos kokku kuus. Mõni nädal tagasi saabusid siia neli USA vabatahtlikku, kellega koos on väga mõnus õhtuti kuuvalgel muljetada, nad on siin viimased 6 aastat käinud paari nädala kaupa ja teavad rääkida huvitavaid lugusid piirkonna arengust. Ja kui aus olla siis ega ka minul need elektrikatkestused väga kulmu kortsu võta, sest küünlavalgel süüa on täitsa tore ning ilmad on veidi külmemaks läinud, seega öösel saab ilusatsi ilma tiivikuta magada. Vahepealsetes 40+ kraadides ma seda muid...

Uskumatu aga olengi ära olnud juba üle kuu. Aeg lihtsalt lendab ootamatult kiiresti. Tunnen, et minu planeeritavast ajast olla siin peaaegu 3 kuud jääb koledasti väheks. Et tegelikult oleks hea olla korraga vähemalt 6 kuud. Või siis käia paar aastat järjest 3 kuu kaupa. Tegemist ja tööd jätkub kuhjaga. Olen selle nädala veetnud peamiselt Logre sünnitusosakonnas ning plaanin praktiliselt terve järgmise ka seal olla. Lisaks pisteliselt päevaks või paariks Bolgatanga haiglasse kui siinses külas on assembly mehe valimised ja isegi kärbes ei lenda. Ja samuti olen end lubanud Pitanga sünnitusosakonda mingiks ajaks.  Sel nädalal on olnud rekordiliselt sünnitusi. Vabariigi aastapäeval oli isegi 3 sünnitajat korraga! Üks neist sünnitustest oli mu siinse aja kõike kaunim. Viies sünnitus, kus naine tundis end oma kehas suurepäraselt ning ei peljanud protsessi. 40 kilogrammine nääpsuke kasvas sünnituslaual seistes ürgnaiseks! Jah, alludes kohalikele korraldustele, ajasin naise küll sünni...