Akwaba! Zaan! Täna süüa ei saa, aga võib-olla homme!
Pärast mõnetunnist sõitu Tallinnast Istanbuli ning luksuslikku ööd jäin restoranis silmama üht hommikusöögiteenindajat. Tõin paralleele endaga ja meenutasn Olümpia aegu. Ükskõik, mitu pidu tööle eelneva öö jooksul olnud oli, olin ma kindlasti lõbusamas tujus, kui see neiu praegu, kes lihtsalt sõnagii lausumata kaks kannu käes mööda restorani vooris. Kui ta mulle kohvi valas, ütlesin: "Naerata ometi, rõõmsamalt!" Siis aga juhtus see, mida ma poleks selles situatsioonis ealeski ette kujutanud. Nimelt, tüdruk ei saanud aru, mida ma talle ütlesin ja kutsus kohale kõikvõimalikud meeskolleegid ja ülemuse, kes küsis minult range, ent viisaka häälega, et mida ma soovin....Rääkisin siis naeratamise loo ära. Ja terve restorani tähelepanu oli voila! minu päralt, sest türgi mees juba oskab häälekalt naerda, mitmekesi lausa mürnial. Olin ammu enne mõttes piinlikkusest restoranist väljas kui mu jalad sinna jõudsid...
Igav liiv ja tühi väli - või siiski mitte? Vaatasin lennukiaknast mitu tundi järjest lihtsalt liiva - kas tõesti Sahara kõrb on nii ilmatuma suur? Oh sa püha püss ja nõialuud! Minu kõrval istuv UK-st pärit Eugenia, kes väljendas mitte kõige varjatumalt oma pahameelt selle üle, et ta ei saanud tellitud taimetoitu (mis sest, et olin talle oma salati andnud ja stuuardess talle võileiva ning koogi toonud), tema näeb aknast vaadates vaid vahukomme (marshmallows) - tõepoolest, kõik on vaatenurga küsimus, sõna otseses mõttes. Tänu Euginiale oskan nüüd UK viipekeeles oma nime spellida! Õpetas mulle terve alfabeedi selgeks viipekeeles.
Lennukilt maha tulles, küsiti mult kollapalavikku. Yellow feaver? Do you have? Ei hakanud iroonitsema, öldes, et ega ei ole küll praegu seda kollapalavikku käepärast võtta, sain aru, et onkel tahab lihtsalt mu vaktsineerimispassi. Passikontrolli aga sattus väheke veel tõsisem tädi, kes pärast minust pildi tegemist palus sõrmejälgi anda. Lennukis olin aga oma parema käe keskmist võrme vigastanud ja kohe plaastri peale asetanud. Nii ma siis vibutasingi nagu Mr Bean Accra passikontrollis oma Pikk-Peetrit, vormirõivais tädikese reaksioonist ei saanud õnneks välja lugeda asjaolu, et ta oleks naljast aru saanud. Kõrvalolevad sakslased aga pahvatasid küll.
Pärast juba veidi kahtlaseks muutuvaid kümneid minuteid üksinda Accra lennujaamas, vaatasin otsa mehele, kes hoidis käes kortsunud paberit minu nimega. Läks õnneks!
Kas Sina tead, mis on neego shit? Tunnistan, et esimesel korral kuulsin selles esimeses sõnas ka r-tähte. Kuuenda korra küsimise peale sain aga teada, et tegu pole teps mitte kellegi väljaheitega, vaid sõnaga "negotiate" aafrika inglise keeles! Jälle targem!
Ööst trööstitumad olid aga järgnevad tunnid. Lisaks tabanud sekeldustele nägin ääretul otsal kontraste. Ülikonnas mehed ja kitsekarjad ilmselge Loperamidita (kõhukinnisti) bussijaamas, mille kõrval meie Balti jaama tagune on modernsus. Paar tundi omaette ja ainsa valge inimesena kottidehunniku otsas kuumas Aafrika septembris bussi oodates pälvisin ootamatult pisikeste krussisjuusteliste kaksikute tähelepanu. Nende rosinasilmad kaardusid kiivideks mulle otsa vaadates ning julgem neist tuli mu juurde ja ütles: "Are you real?" (Oled sa päris?). Olen ju? Olen ma ikka PÄRISELT siin? See tekitas minus küsimusi. Nemad said jaatava vastuse.
16-tunnilise (Õnnitlen, lugesid õigesti selle arvu!) bussisõidu ja ühtlasi magamata öö lõppedes ootasin jälle mõnda aega enda vastuvõtjat. Nüüd aga seisin juba palju ülbemalt, tõrjudes viisakalt tähelepanuavaldusi ja keeldudes taktitundeliselt oma kontaktide jagamisest. Vaid tähtsa näoga väga lähedalt mööduvad lehmad viisid sekundiks enesekindluse. Bolgatanga toimetused seljataga, saabusingi Kongo külla - sihtpunkti!!!
Kui olin enda killavoori mööda tuba laiali vedanud ehk end nö sisseseadnud oma uues kodus, otsustasin teha tuuri turule, kuna täna oli turupäev. Teekond oli lõbus, inimesed rõõmsad, lehvitasid vastu ja la-a-yelatasid. Mina aga tundsin, kuidas iga hetk võin pildi (sügavasse) tasku (-põhja) panna. Tund aega kuuma käes ja mõistus kummistus, keha valdas higilaviin. Aga, jalgratta pakiraamil transporditavat kolme siga nähes kõlas nende kõrvulukustav ruigamine lausa meloodiana! Järgmisel mootorrattal olid ees lenksu küljes kolm kana näiteks korvis. Ja koerad on siin lahjad, kaugelt näevad välja nagu meie rebased. Isegi haukumiseks pole energiat.
Ööbimiskohas olev kokapoiss aga teatas minu pärimise peale, kas ma õhtusööki saaksin: "Impossible! Today no, maybe tomorrow! ("Võimatu! Täna mitte, võib-olla homme!"). Tore teada, et ehk saab tõesti homme süüa. Mina aga ei lasknud end heidutada, leidsin kotist musta leiva ja ainsa kartulipudrupulbri ning mõtlesin: "Jumal tänatud (elan siiski usukeskuses), alles võib-olla homsest pean ghanalaste mitte just kõige rikkalikuma köögiga tutvust tegema."
Kallid eestimaalased, nautige palun minu eest juustu! Mina naudin Kongo küla.
Mpoya zuh zuh! (Tänan väga!)
Natuke tööjuttu ka sekka esimesest Kongo päevast: Evansile sai antud Silveri poolt saadetud mälupulgad (36 tk), poiss ütles, et teab täpselt, mida peab nendega tegema, ja uuritud, mida siiani tahvelarvutiga tehtud on, mis EO-s on: tema sõnutsi pidavat õpetajad seda laenama küll.
Ja lõppu nõuanne meistrimeestele: kui sul haamrit ei ole, võta juuksehari! Töötab! (siiani vähemalt).
Lin- naa (nii nad mulle siin ütlevad!)
Igav liiv ja tühi väli - või siiski mitte? Vaatasin lennukiaknast mitu tundi järjest lihtsalt liiva - kas tõesti Sahara kõrb on nii ilmatuma suur? Oh sa püha püss ja nõialuud! Minu kõrval istuv UK-st pärit Eugenia, kes väljendas mitte kõige varjatumalt oma pahameelt selle üle, et ta ei saanud tellitud taimetoitu (mis sest, et olin talle oma salati andnud ja stuuardess talle võileiva ning koogi toonud), tema näeb aknast vaadates vaid vahukomme (marshmallows) - tõepoolest, kõik on vaatenurga küsimus, sõna otseses mõttes. Tänu Euginiale oskan nüüd UK viipekeeles oma nime spellida! Õpetas mulle terve alfabeedi selgeks viipekeeles.
Lennukilt maha tulles, küsiti mult kollapalavikku. Yellow feaver? Do you have? Ei hakanud iroonitsema, öldes, et ega ei ole küll praegu seda kollapalavikku käepärast võtta, sain aru, et onkel tahab lihtsalt mu vaktsineerimispassi. Passikontrolli aga sattus väheke veel tõsisem tädi, kes pärast minust pildi tegemist palus sõrmejälgi anda. Lennukis olin aga oma parema käe keskmist võrme vigastanud ja kohe plaastri peale asetanud. Nii ma siis vibutasingi nagu Mr Bean Accra passikontrollis oma Pikk-Peetrit, vormirõivais tädikese reaksioonist ei saanud õnneks välja lugeda asjaolu, et ta oleks naljast aru saanud. Kõrvalolevad sakslased aga pahvatasid küll.
Pärast juba veidi kahtlaseks muutuvaid kümneid minuteid üksinda Accra lennujaamas, vaatasin otsa mehele, kes hoidis käes kortsunud paberit minu nimega. Läks õnneks!
Kas Sina tead, mis on neego shit? Tunnistan, et esimesel korral kuulsin selles esimeses sõnas ka r-tähte. Kuuenda korra küsimise peale sain aga teada, et tegu pole teps mitte kellegi väljaheitega, vaid sõnaga "negotiate" aafrika inglise keeles! Jälle targem!
Ööst trööstitumad olid aga järgnevad tunnid. Lisaks tabanud sekeldustele nägin ääretul otsal kontraste. Ülikonnas mehed ja kitsekarjad ilmselge Loperamidita (kõhukinnisti) bussijaamas, mille kõrval meie Balti jaama tagune on modernsus. Paar tundi omaette ja ainsa valge inimesena kottidehunniku otsas kuumas Aafrika septembris bussi oodates pälvisin ootamatult pisikeste krussisjuusteliste kaksikute tähelepanu. Nende rosinasilmad kaardusid kiivideks mulle otsa vaadates ning julgem neist tuli mu juurde ja ütles: "Are you real?" (Oled sa päris?). Olen ju? Olen ma ikka PÄRISELT siin? See tekitas minus küsimusi. Nemad said jaatava vastuse.
16-tunnilise (Õnnitlen, lugesid õigesti selle arvu!) bussisõidu ja ühtlasi magamata öö lõppedes ootasin jälle mõnda aega enda vastuvõtjat. Nüüd aga seisin juba palju ülbemalt, tõrjudes viisakalt tähelepanuavaldusi ja keeldudes taktitundeliselt oma kontaktide jagamisest. Vaid tähtsa näoga väga lähedalt mööduvad lehmad viisid sekundiks enesekindluse. Bolgatanga toimetused seljataga, saabusingi Kongo külla - sihtpunkti!!!
 |
| Zaan! |
Kui olin enda killavoori mööda tuba laiali vedanud ehk end nö sisseseadnud oma uues kodus, otsustasin teha tuuri turule, kuna täna oli turupäev. Teekond oli lõbus, inimesed rõõmsad, lehvitasid vastu ja la-a-yelatasid. Mina aga tundsin, kuidas iga hetk võin pildi (sügavasse) tasku (-põhja) panna. Tund aega kuuma käes ja mõistus kummistus, keha valdas higilaviin. Aga, jalgratta pakiraamil transporditavat kolme siga nähes kõlas nende kõrvulukustav ruigamine lausa meloodiana! Järgmisel mootorrattal olid ees lenksu küljes kolm kana näiteks korvis. Ja koerad on siin lahjad, kaugelt näevad välja nagu meie rebased. Isegi haukumiseks pole energiat.
 |
| Turupäev Kongos. Turul paterdavad mõneaastased paljajalu ringi ja saavad iseendaga täiesti iseseisvalt hakkama. Peaasi, et kõht täis. |
Ööbimiskohas olev kokapoiss aga teatas minu pärimise peale, kas ma õhtusööki saaksin: "Impossible! Today no, maybe tomorrow! ("Võimatu! Täna mitte, võib-olla homme!"). Tore teada, et ehk saab tõesti homme süüa. Mina aga ei lasknud end heidutada, leidsin kotist musta leiva ja ainsa kartulipudrupulbri ning mõtlesin: "Jumal tänatud (elan siiski usukeskuses), alles võib-olla homsest pean ghanalaste mitte just kõige rikkalikuma köögiga tutvust tegema."
 |
| Ssavimajake taamal puu külge aheldatud põrsaga. Sealiha kohaliku sõnul väga hästi neile ei maitse. |
Kallid eestimaalased, nautige palun minu eest juustu! Mina naudin Kongo küla.
Mpoya zuh zuh! (Tänan väga!)
Natuke tööjuttu ka sekka esimesest Kongo päevast: Evansile sai antud Silveri poolt saadetud mälupulgad (36 tk), poiss ütles, et teab täpselt, mida peab nendega tegema, ja uuritud, mida siiani tahvelarvutiga tehtud on, mis EO-s on: tema sõnutsi pidavat õpetajad seda laenama küll.
Ja lõppu nõuanne meistrimeestele: kui sul haamrit ei ole, võta juuksehari! Töötab! (siiani vähemalt).
Lin- naa (nii nad mulle siin ütlevad!)
Comments
Post a Comment