Prügist õppevahendiks

Õhtusöögiaeg. Kongo külas tööl käiv, kuid teises piirkonnas Togo riigipiiri lähedal elav keskealine meesterahvas sööb teistega külalistemaja söögisaalis õhtust. Kui tavapärane  ja traditsiooniline õhtusöök on maisijahupuder okrasupiga (kutsuvad seda TZ-iks), mida süüakse kätega, siis täna on kana (liha pigem meenutab meie kanaliha kui et samastub, on tume, tihke) ja riis. Kõlab krooksatus. Teine. Keegi ei pööra pilkugi, järavad ahnelt kätega kana edasi. Kondid viskab mees põrandale. Samuti kilekoti, mis veest tühjaks imetud. Aga vahepeal peseb käsi. Järgneb hammaste puhastus. Hambatikutaolise pulgakesega, millelt tükke ära hammustatakse ja välja sülitatakse. Otse oma tooli kõrvale maha. Härra lõpetab söömaaja detsibellides mõõdetava röhitsusega.  Soovib viisakalt head õhtut ja lahkub. Lõpetan minagi, asetades noa ja kahvli kasvatuse kohaselt kella viie peale. Kõht on täis, maitsev oli, ka vaim toidetud.

Vaatan, tajun ja kogen uut, iga päev. Alateadlikult ehk ka võrdlen. Meie kultuurid, kombed, kasvatus, ajalugu, kliima, loodus, väärtushinnangud jne on lihtsalt erinevad Seega ei anna mingeid hinnanguid, pigem tõlgin endale nähtut nii: uus ja erinev = huvitav. On ilmselge, et ma ei saa kellelegi pahaks panna, kui näen midagi, mida heaks ei kiida oma kultuuritausta pärast. Püüan olla alandlik, sobituda, näha erinevuses rikastust.

Prügi on siin maas laiali palju. Võiks öelda, et prügi on maastiku element, looduse osa. Seda leidub sisuliselt kõikjal. Teel kontorisse möödun mitmest suuremast prügilademest. Üks selline alloleval pildil:

Enamuse jäätmetest moodustavad plastikpakendid. Hetk pärast pildi tegemist tuustis siin hunnikus pisike põrsas.

Taaskasutuse ja keskkonda hoidvate meisterdamiste ideed pole mulle võõrad, olen ikka oma õpilastega meisterdamiseks algklassides, aga ka vanema astme matemaatika projektitundides kasutanud teiseringimaterjale. Seega, tekkis ka siin mõte. Mõte teha prügist õppevahend.

Visioon oli olemas ja vaimusilmas juba asi töötas. Tahan  teha liivakella (siinsest kellast ja ajast on ühes eelnevas postituses ka juttu, seega igati sümboolne mõte).

Liivakella tegemiseks läheb vaja:

• Kahte plastpudelit (nt pooleliitrised, siis saab kas 30-sekundilise või 1-minutilise kella, või suuremaid pudeleid);
• kuiva liiva (oluline on, et liiv ei sisaldaks suuremaid tükke ega kive);
• vajadusel sõela (et peeneteraline liiv muust eraldada (Parim on Piusa liiv!)
• veidi teipi;
• abiks on ka naaskel ja käärid.

Vajaminevad kaks plastist veepudelit leidsin Haridusameti ühe kabineti ukse tagant, tundusid puhtad. Liivaga oli juba keerulisem. Nimelt maapind on siin suhteliselt kivine või kiviklibune. Siiski õnnestus ühe kooli taga pooleliolevalt ehitusplatsilt endale kilo liiva nihverdada. Teipi turul nende nädalate jooksul näinud pole, seega otsustasin kohalikelt uurida, kas lähimas linnas võiks teipi olla. "Teipi? Mis teipi?". "Tahad lindistada midagi?" (vrd tape inglise keeles). "Aaaa, ma tean, sa tahad mõõta midagi, kas nöör ei sobiks?" Olgu, võimalik, et nad ei tea, mis teip on, kuna neil pole lihtsalt vajadust seda kasutada. Ühel ilusal päeval ütles ühele inimesele aga  minu selgitus, et vajan "sellotape'i ehk Scotch tape'i" äratuntava heureka, seega lähimast linnast ma teibi saingi.

Kuna meisterdamishoog tuli peale õhtul, mil väljas on kottpime, tuli asi ära sooritada toas. Aluseks sai dušikardin, naaskli asemel kasutasin kruvikeerajat. Toodud liiv aga oli väga kiviklibune, seega tuli esmalt sõeluda (muidu liivakell ei tööta). Sõela asemel kasutasin sääsevõrku. Et kahte pudelit omavahel stabiilselt ühendada, leidsin kotist jupi nätsu.

Prügihooliku liivakast

Keset tööd aga koputas minu uksele majaomanik, kes ühe võtme tõi. Nähes aga toas liivakasti leludega, lõi ta käsi taevapoole kokku: "Mis siin sünnib?" Selgitasin siis alandlikult, et toa sisekorraeeskirjades on ju kirjas, et "keep the environment clean, avoid plastics", seega täidan kohusetundlikult käsku.

Eesti vanarahvas ütleb, et tänasida toimetusi ei tohtivat homse varna visata, seega ei takistanud mind seegi, et poole töö ja õhina pealt elekter ära läks. Mis siis ikka, küünlavalgel edasi. Ja lõpuks see valmis saigi. Päris valmis aga üllitist ei pea, vajab veel lihvi ja tahan lisada funktsioone.

Ja et see töötab ka, on tõestus väiksel videoklipil.

Kogu siinoldud aja jooksul on valminud veel üks taaskasutuse ideest sündinud asi, kuid sellest ehk juba teine kord.

Antud postitus ei ole otseselt seotud minu siinsete tööülesannetega ning on tehtud töövälisel ajal.

Ilusat sügist, kallid eestlased!