Köögiviljanäitus ja maisilõikus

Üks ja praegu peamine minu siinsetest lähetusülsannetest on MTÜ Mondo kaudu seotud sõpruskoolide vahelise toiduprojekti vedamine. Erinevate maade sõpruskoolid (Jeemen, Afganistan, Eesti, Ghana, Keenia, Kambodša) koondavad oma toiduprojektide plaanid ja tulemused ühisesse toidublogisse, mis on nähtav aadressilt: foodforthoughtmondo.wordpress.com

Üle kahekümne kooli on ca juba kaks  (mõni üks, mõni kolm) korda  minu poolt külastatud ning enamus koole on oma kolleegkonna ning õpilastega teemasid arutanud ja jõudnud otsusele, mida just nende kool toiduprojektiks ette võtab. Väga ägedaid ideid on! Nagu ka igal pool, nii Eestis kui ka siin, Ghanas, on koolid väga erinevad, samuti koolide eesotsas olevad inimesed. On neid, kel silmad tegutsemisinnust põlevad; on neid, kes on hädas isegi registreerimislehe täitmisega. Asjadest arusaamine ja üldse asjaajamine on väga teistmoodi - minu jaoks uus, põnev, õpetlik igal sammul. Arvestada tuleb siinset "aafrika aega", st vaatamata sellele, et oleme nt kokku leppinud kindla kuupäeva ja kellaaja osas (mille kool annab väga täpselt ja kaalutletult), pole see üldse nii oluline: inimest ei pruugi üldse sel päeval tööl olla, tuleb ette ka nädalapäevade sassiajamist ("Sa tulid täna? Ma arvasin, et sa tuled ülehomme! Me teeme koosoleku alles homme ja siis otsustame..."). Mõni kool kirjutab isegi kuupäeva ja kellaaja üles! Nelja kooliga leppisime eelmiseks esmaspäevaks kohtumised kokku, kuigi esmaspäeval oli üleriigiline püha (Founder's Day), need direktorid seda ei teadnud - õnneks sain ametliku info enne kilomeetrite taha koolidesse minemist. Samuti tuleb arvestada inglise keele erineva oskusega: kuigi see on ametlik riigikeel, räägivad inimesed inglise keelt vähe, valdav enamus igapäevainfost edastatakse ikka kohaliku keele kaudu. Seega, segaduse oht on täitsa olemas ja juba ka läbi proovitud. Loovus, positiivsus ja kannatlik meel on aga alati abiks.

Nii mõnelgi koolil pole elektrit, seega rääkida milleskti nagu "blogist" tundub esmapilgul ulmeline. Koolide (laste ja õpetajate)  jaoks on aga millegi uuega tegelemine, millesti osavõtmine vaheldusrikas ja huvitav, seega püüan võimalikult kõiki sõpruskoole motiveerida kasvõi väikest projekti ette võtma, selle asemel, et tegeleda mõne kooli ja vähe suurema projektiga. Minu jaoks on oluline, et võimalikult paljud lapsed saaksid haaratud, sest õpieesmärke projektis jagub (kasvõi koostööoskuste arendamine rühmatöös, tahvelarvuti kasutamine filmimiseks või pildistamiseks, oma rahvuskultuuri väärtustamine jne, rääkimata teiste koolide postituste kaudu uue info hankimine ja teiste kultuuridega tutvumine). Praegu on päevad väga tihedad olnud, sel nädalal niisama puhata saanud küll pole, kuid see-eest on väga huvitav olnud! Kui keegi aidata tahab ja oskab, siis palun Maa veidi aeglasemalt pöörlema panna...

Paar kooli on reaalselt juba ka projektiga alustanud. Sellest nädalast nopin enda jaoks kaks imelist pärlit: ühe Kongo ja teise Dasabligo algkoolist.

Kongo algkooli lapsed

Kongo algkooli direktoriga arutades jõudsime ühisele ideele köögiviljade näituse osas. Seega, õpetaja paluski ühel kokkulepitud päeval kõigil, kel vähegi võimalik, kooli mõni köögivili või põllusaadus tuua. Lõpuks kogunes toortoidukraami päris palju, seega näituse ülespanek võttis aega, õnneks oli palju tublisid lapsi abiks.Toiduainetele siltide panemisega aga tekkis isegi õpetajatel raskusi, sest ei teadnud ju kõigi asjade inglisekeelset nimetust. Nii tuulasidki mõned õpetajad ja vanemad õpilased raamatutes. Näiteks sõna "kurk" inglise keeles oli kõigile teadmata, kirjapilt oli raske, rääkimata hääldusest. Seega õppimisprotsess oli kõigile: õpilastele, õpetajatele, direktorile, mulle.

Osa näitusest

Kui sildid valmis, asusin lastega uurima, mida milleks kasutatakse ja mis maitsega miski on. Vestlus oli asjalik ja tuline ("Minu ema teeb küll seda hoopis teistmoodi, ta paneb palju vähem maisijahu"). Peamine ja üldjuhul igaõhtune toit on TZ, sellega olid kõik nõus. 

Kuna minu mõte oli teha näitusele toodu toiduainetest elektrooniline fotoalbum, tuli hakata asju üles pildistama. Oh seda elevust ja kismat tahvelarvuti üle! Kui rahu taas maa peal, õpetasin lastele, kuidas tahvelarvutiga pilte teha. Asjalikku pildistamist jagus niikaua, kuni keegi avastas nupu, mis kaamera enda poole pöörab - ja siis tulid kõige huvitavamad pildid....:)

Lapsed õppisid tahvelarvutit kasutama ja sellega pilte tegema.

Edasi jätkub selle kooli toiduprojekt toodud toiduainetest konkreetsete toitude valmistamisega. Loodus on ikka imeline, vähemalt pooled toiduained olid mulle võõrad!

Minul jäi vaid filmiklipp ja fotoalbum kompunnida.

Teise eriti erksalt mälus särava kogemuse sain Dasabligo algkoolist. Sealne toiduprojekti kontaktõpetaja on väga aktiivne ja põhjalik - lausa rõõm tõdeda! Dasabligo kool on oma piirkonna ainus kool, kes tegeleb põllumajandusega. St koolil on oma põld, kus nad kasvatavad maisi, ube ja muud. Mina küll oma koolipõlvest kolhoosi kartulipõllu kogemust ei oma, kuid tean, et minu vanem õde ja vend õppisid põllul ja muud ÜKT-d küll. Seega paralleel täitsa olemas. 

Ahmisin elevusest õhku ja mõtlesin, kui hea mõte on lapsele töökasvatust ja -kultuuri õpetada, ise koolilõunaks eeltööd teha, samas enamusi meie õppekava üldpädevusi saavutades. Vägisi kisub mõtteisse paariaastatagune kuuldus ühest lapsevanemast, kes kaebas kooli ja klassijuhataja peale, et nemad sunnivad tema last kooli ümbrust koristama, see olevat lubamatu! (Kirjalik kiri töötegemise keeluga oli lapsel kaasas). Kontrast missugune. Samas, selle sama kooliümbruse koristamisega tuli minu endine klass mõttele, et võiks terve alevi puhtaks teha! Seega, kontraste ei tule riigiti, maailmajaoti, vaid perekonniti otsida.

Kui mina kooli juurde jõudsin, lõpetasid õpetajad tunnid ja veidi aja pärast asusime koos kogu kooliperega juba ca kilomeetrisele "matkale" põllu poole. 

Minu koolis Eestis on ka täna matkapäev, seega ei jäänud matkamisest ilma!

Seal jagas õpetaja ülesanded kätte ja igaüks asus tööle: kes maisi, kes ube korjama, kes kausse vedama, kes maisi koorima. Õpetaja käis, piits käes (see on siinsetes koolides tavapärane motiveerimis- ja karistusvahend), ja utsitas takka. Minu silm ulatus küll vaid töökate lasteni, keda tööle sundida vaja polnud. Mõne lapse õpetasin välja tahvelarvuti ja fotokaameraga pilte/videosid tegema, et tegevust jäädvustada.

Dasabligo algkooli laste õppetöö maisipõllul

 Veerandtunni töö: oad ja mais.

Edasi toodi kooritud mais kottidega kooli juurde ja laotati kooli ette kilele maha kuivama.

Maisi kuivatamine

Õpetaja andis ka põhjaliku ülesvaate maisi lõikusest, kuivatamisest, kaitsmisest putuka eest (NB! Selleks kasutatakse muuhulgas ka apelsini- ja sibulakoori). Järgmine kord, kui kooli väisan, teevad lapsed maisist toite. Ootan juba põnevusega!

Filmi Dasabligo kooli sellesügisesest maisilõikusest näeb siit: