Sopruskoolidest

-
Kui toetustsaajad lapsed on laiali kuskil 20 koolis, siis ega see sõpruskoolide arvgi väike ei ole – sain kokku 15 kooli. Võtsin kõigepealt ette need koolid, mis lähemal ja kuhu ka pärast vihmasadu ligi pääseb. Kõike koole ei ole veel jõudnud läbi käia, sest sageli käin igas koolis kaks päeva järjest. Igaks juhuks sihin kahte-kolme kooli, sest kord ei ole asjaga tegelevat õpetajat või on koolijuht mingil põhjusel ära. Aeg kulgeb siin rahulikult, sellega tuleb arvestada. Inimesed ise ka rahulikumad kui meil.
 Kolmepäevasel Mondo suvekoolis Võsul sain teada, mida eesti koolid on ette võtnud ja mis teemad õpilastele huvi pakkunud. Ühisprojekti teemadeks on olnud keskkond, vesi, prügi, ja taaskasutus. Uute teemadena on siinsed õpetajad välja pakkunud haridust, sooline võrdõiguslikkus, põllumajandus, tervislik eluviis ja igapäevaeluga seonduv. Koolid on vahetanud kirju ja õppematerjale. Eestis on valminud veeteemaline film. Eesti vabatahtlikud on tutvustanud  siinsetele lastele nii Eestit kui ka eesti sõpruskoole, Turba ja Kambja kooli. Siinsed koolid on ühisprojektidest ja tegevustest huvitatud, kuid sageli jääb asi pidama aeglase kirjavahetuse taha. Praegu peab selleks, et sõpruskoolile kirja saata, minema Bolgatangasse. Pool päeva läheb ära! Skype’st võib praegu ainult unistada. Ei ole minagi oma Skype’i siin tööle saanud. Kirju saab saata ka vabatahtlikuga, aga seegi võtab palju aega. Mugav pole ka see, et õpetajad saadetakse iga paari aasta tagant uude kooli. Tuleb luua uus kontakt uue õpetajaga.  Vaatamata raskustele on need tegevused olnud mõlemale poolele kasulikud ja huvitavad.
Nagu olen juba kirjutanud teile, on eesti koolid siinsetele koolidele ka materiaalset abi andnud. Mäletate päikesepaneele? Püüan siin siiski nende oma initsiatiivi ärgitada. Näiteks üks kool vajas raha, et kooli ümber kaitsta noori mangopuid tuulte ja koduloomade eest. Teises koolis oldi agaramad – lapsed  koos lastevanemate ja õpetajatega olid noorte puude ümber ehitanud ilusad õhuaukudega savist kaitsed. Pealehakkamist on vaja! Saangi tihtipeale naaberkoolidelt häid mõtteid, kuidas toimida ja soovitan siis edasi.
Kui raamatuid ja õppevahendeid saata, siis nägin ka seda, et enamus koolidel on tolmused õpikud – vihikud  põrandal hunnikus  või heal juhul kastides. Riiuleid-kappe on vähe. Osa lastest kasutab klassis oma vanema-venna-õe kasutatud vihikut. Pliiatsite puudusel ei ole võimalik kaasa töötada. Eks see ole nagu meilgi ju õpetajas kinni! Tuleb läbi mõelda, kuidas sa oma eesmärgi saavutad.
Viimastel kuudel olen kogenud palju positiivset nii eesti kooliõpetajate entusiasmi nähes kui ka siinsete õpetajate koostöövalmidust ja huvi kaugete maade ja kommete vastu. Nendel ühistegevustel on kindlasti kaugeleulatuvad tagajärjed. 







Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

-
Image
Coming to Ghana has been on my mind for a long time. Interesting culture and beautiful traditions, scenic nature, friendly people and tasty local cuisine were some of the things that would pop up on Google every time I was researching the country. When an Estonian NGO called Mondo provided me with an opportunity to come to Ghana as a climate change advisor volunteer for Kongo Community Development Association (KOCDA) under the European Solidarity Corps program, I was so incredibly excited and began reading about the country even more. I wanted to be prepared for every possible situation so that I would know what to say and how to react and would not offend anyone or get overwhelmed after seeing something that may not be so common in my home country. Mondo had also arranged trainings about the country and it's culture and advised of the things that should and should not be done in the country, so I felt absolutely prepared for this exciting adventure. However even after preparing so...
Read more

Finding my way in a new country

-
Image
During my first meeting with the board of my host organization, CoDA, someone asked about my experiences so far and whether my expectations were being met. From previous experiences, I have learned that it is best to approach projects like this with minimal expectations. Despite this, I can only say that the first month has exceeded my imagination. Everyone has been incredibly welcoming, making me feel at home in a new country almost immediately. The first month was all about adaptation and observation for me. I had to adjust to a new culture, new foods, and lots of new people. We also delved into the local culture and history, emphasizing the importance of introductions. Consequently, we spent the first two weeks traveling around Kongo and its surrounding areas, meeting key figures in the community.  Engaging in conversations with everyone I meet is something my Dutch self is not used to. At first, I struggled with the language, not only Nabt but also English. However, like everyt...
Read more

Until we meet again, Kongo

-
Image
I cannot believe I am saying this, but my time in Kongo village and Ghana in general is almost over. When I first came here, I thought 3 months and a half was plenty of time, but I could not have been more wrong. These months have passed by so quickly that it feels like I came here a week ago. I guess this just proves how amazing my life has been here, because time flies by so quickly when you are engaged in activities that are interesting and fun for you. And as much as I miss my country and my loved ones, I would love to stay in the village longer. I want to start my final blog by saying a huge thanks to a Kongo based NGO CoDA, that has been hosting me all this time. Their dedication to make me feel great in this village was incredible. Since the day I arrived in the village they treated me like a family member and helped me in every step of the way. Taking me around for sightseeing, teaching me the local language, cooking me delicious vegetarian meals, greeting me with a smile eve...
Read more