Seltsis ikka segasem!

 Eelmisest esmaspäevast muutus aja kulg minu jaoks palju tempokamaks. Valmistusin külalisi vastu võtma.  Igatsesin juba eesti keele ja meele järgi, sest kaks viimast kuud sain seda vaid raamatutest ja näpuotsatäis netist.

Nädala alguses panin kiriku kõrvale majasse üles näituse „Going to school in Kongo village“.  Eesti vabatahtliku Irita Raismaa  koostatud 18 pildiga maailmahariduslik fotomapp on mõeldud kasutamiseks eesti koolides. Study room, kuhu laste abiga näituse sättisin, on küla keskel elektriga  varustatud maja, kus lapsed käivad õhtuti õppimas ja lugemas. Lastel oli rõõmu palju kui nad end pildi peal ära tundsid.

Nagu ikka käisin palju koolides. Gorug’i algkooli (mäletate, see on see kool, kus on Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi abiga päikesepaneel katusel) jõudes selgus, et kõik õpetajad on sel päeval läinud ID kaarte saama. Ainult koolidirektor oli kohal. Eks ta saatis lapsed koju tagasi. Mis muide ei ole siin ei tea mis tragöödia, sest saagikoristuse ajal on töökäsi hädasti tarvis. Sellist olukorda nagu Eestis, et vanemad kaugemal tööl, laps üksi kodus  ei ole. Kui ongi üksi kodus, siis telekat ta kindlasti ei vaata, sest paljudes majades pole elektrit. Telekat ka mitte. Muide, Kongo küla turu peal on üks savimajake, kus saab telekat vaadata . Nagu väike kino. Koolijuhi käest sain teada, mis kõige rohkem muret teeb - tualett, laste toitlustamine ja eelkoolihoone restaureerimine. Kool oli kaevu saanud just kuu aega tagasi – World Visioni kaudu, kes õnneks kontrollib aeg-ajalt ka vee kvaliteeti.

Olen mitu korda käinud veel Kongo Primary’s, kus töötab Madam Denicia, kes on Mondo kaudu Eestis käinud. Denicia oli just emaks saanud ja käib nüüd kolme-neljakuuse lapsega tööl. See pole siin üldse haruldane, vaid väga loomulik. Suure rätikuga seljale seotud imikud on kõikjal kaasas. Tulevad ju koolilapsed isegi vahest oma väikese paariaastase venna või õega kooli.  Koos Denicia’ga mõetlesime kuidas saaks paremini minu töötubasid ette valmistada. Et õpetajatel ikka sellest kasu oleks ja minu nõuanded siinse reaalse koolieluga kokku lähevad. Erilist rõhku tuleb panna lugemisoskuse arendamisele (getting ready to read), inglise keele foneetika õpetamisele ja õppevahendite valmistamisele.

Ja siis tulidki külalised. Ja veel Eestist! Mondo juhatusest Johanna, ajakirjanik Meeli, kaameramees Vahur ja füüsikaõpetaja Mart. Johanna ja Meeli ainult nädalaks, Vahur kaheks ja Mart läheb Eestisse tagasi alles pärast jõule. Igal juhul – rõõm oli suur ja nädal tõotas tulla väga tegus. Rentisime dziibilogu ja sõitsime esimesel päeval kohe külavanema juurde (mäletate – chief). Seejärel pidasime plaane piirkonna haridusjuhtidega. Mondo tegevustega olid nad juba kursis ja väga positiivselt häälestatud.

Neljapäeval sõitsin autoga 2,5 tundi suuremasse linna lõuna pool - Tamalessse ruuterit ostma. Loodame ikka ühes koolis interneti peagi tööle saada. Tamales on lennujaam, kust saab sõita pealinna Accrasse  ühe tunniga, pilet maksab 200 cedi. Tuletan teile meelde, et bussiga sõitsin mina Accrast Bolgasse 13 tundi.

Sellesse nädalasse mahtus veel palju põnevat. Mul on raske leida sõnu, et kirjeldada teile Sakoti algkooli laste ja Bongo külanaiste esinemist meile. Midagi nii ürgset ja loomulikku saab tänapäeval vaid väga harva kogeda. Loodan, et Vahur saab filmi ruttu valmis, siis saate oma silmaga näha ja kuulda.

Ja muidugi tähistaeva vaatamine Mardi asjalikul juhendamisel. Aga sellest räägib ehk Mart ise. Mina olin õnnelik, et sain näha Andromeeda udukogu.