Kogukonnast ja selle arendajatest

-

 Turul on praegu tomatihooaeg.
Kocta kontor turul.

Lapsed poseerivad alati meeleldi.
Kohaliku kogukonna (Kocta) arendamine  (community development) – see paistab olevat populaarne nii Keenias (lugesin enne tulekut Janika Tamme raamatut „Minu Keenia“) kui siin, Ghanas. Ka Kongo külas tegutseb koostöös Mondoga  kogukonna arendajate 8-liikmeline grupp. Neil on tähtsal kohal otse Kongo turul oma kontor, kus koos käia ja küla asju edendada.  Üks on juht, teised liikmed valitud mitmelt erinevalt alalt. On üliõpilane, koolijuht, õpetaja, finantsteemades orienteeruv mees, kokk,  jt Rohkem on mehi, kuid on ka naisi. Üks Kocta liige on kirjutanud magistritöö kullaekevandusest selles piirkonnas ja lapstööjõu kasutamisest seal. Lehitsesin seda – väga põhjalik ja hea töö.
Millega nad siis tegelevad? Pean natuke kaugemalt alustama. Siia tulles tegin siiski lisaks geograafilise rännaku ka rännaku ajas. Sattusin ajaliselt vaat et kaks põlvkonda tagasi, kui saaks võrrelda eesti oludega. Üksikud  suurte aukudega asfaltteed, vanad bussid, ajast-arust tro-trod ning mootorattad  ei anna kuidagi märku, et olen õiges sajandis. Telefonid ja telekad siiski reedavad. Kuigi telefoniühendused on väga viletsad. Seetõttu on asfaltteed, elekter, vesi (kaevud), haridus, lesknaiste toimetulek need põhilised teemad, millega siinkandis on tegeletud viimased aastakümned. Paistab, et tegutsetakse ka välajspool Kongo küla, sest ca 15-20 kooli on võetud oma hoole alla.
Hierarhiliselt on külas kõige kõrgemal pulgal külavanem (chief). Tema on lugupeetud inimene, kes on kõikide asjadega külas kursis. Tunneb kõiki, teab nende muresid ja olukorda. Räägib kogukonna arendajatega kui vaja. Temale tutvustatakse uusi inimesi külas, nagu vabatahtlikud näiteks. Külavanema valib piirkonna vanem, kes asub Tongos. Kui külavanem ära sureb, asendab teda niikaua keegi kui uus valitud saab. Selleks läheb Tongosse 15-20 meest, kellest siis üks valitakse eluksajaks külavanemaks.  Valitud külavanem lahendab ka peretülisid. Kui on lahkarvamused, saab tema käest nõu. Pealik saadab tülitsejad vajaduse korral politseisse. Seega – enne tuleb käia pealiku juures! Pealik osaleb kõikidel tähtsatel küla üritustel, käib koolides ja kokkusaamistel ja korraldab kord aastas – jõulude ajal – oma kodus vastuvõtu.Terve küla läheb tema juurde – tantsitakse, lauldakse,  trummid põrisevad,  süüakse head ja paremat. Kõik see toimub õues muidugi. Nii et rahvamaja polegi vaja.

Kongo ja selle ümbrus on hajaasustusega. Väga hea traditsioon on külaturg iga kolme päeva järgi. Erinevates külades ei lange turupäevad kokku. Saab valida , kuhu minna oma kaupa pakkuma.  Turud annavad kohalikule elule rütmi. See on koht, kus eelkõige kaubeldakse, müüakse oma talu tooteid. Ka karjaloomi suuremates kohtades. Praegusel aastaajal on tomatiuputus. Peagi lõpeb  hooaeg ja siis on juba hinnad teised. Turg on igas külas tähtis keskus, mis turupäevadel lööb juba varahommikust kihama ja nii hilisõhtuni välja. Kõik suunduvad turu poole.  Suured kausid tomatitega pea peal. Mõni oskab seda isegi jalgrattal liikudes! Elusad pärlkanad jalgratta pakiraamil puuri sees või elusad kanad jalgupidi näppus. Tervet lambakarja olen ka näinud väikebussi katusel. Kui turupäeva ei ole, saab turu ümbert putkadest osta ikka hädapärast süüa ja seepigi näiteks. Eile, turupäeval leidsin esimest korda üles lõkkel küpsetatud kana. Terve kana maksis 15 cedi (kurss eroga on 2,7).  Tro-tro (see on üks igavesti päevinäinud väike ääreni täistopitud bussilogudik) pilet Bolgasse on 1,5 cedi. Sama vahemaa taksoga on 15 cedi. Baaris maksis üks õlu 3 cedi. Natuke siis hindadest kah.

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

-
Image
Coming to Ghana has been on my mind for a long time. Interesting culture and beautiful traditions, scenic nature, friendly people and tasty local cuisine were some of the things that would pop up on Google every time I was researching the country. When an Estonian NGO called Mondo provided me with an opportunity to come to Ghana as a climate change advisor volunteer for Kongo Community Development Association (KOCDA) under the European Solidarity Corps program, I was so incredibly excited and began reading about the country even more. I wanted to be prepared for every possible situation so that I would know what to say and how to react and would not offend anyone or get overwhelmed after seeing something that may not be so common in my home country. Mondo had also arranged trainings about the country and it's culture and advised of the things that should and should not be done in the country, so I felt absolutely prepared for this exciting adventure. However even after preparing so...
Read more

Finding my way in a new country

-
Image
During my first meeting with the board of my host organization, CoDA, someone asked about my experiences so far and whether my expectations were being met. From previous experiences, I have learned that it is best to approach projects like this with minimal expectations. Despite this, I can only say that the first month has exceeded my imagination. Everyone has been incredibly welcoming, making me feel at home in a new country almost immediately. The first month was all about adaptation and observation for me. I had to adjust to a new culture, new foods, and lots of new people. We also delved into the local culture and history, emphasizing the importance of introductions. Consequently, we spent the first two weeks traveling around Kongo and its surrounding areas, meeting key figures in the community.  Engaging in conversations with everyone I meet is something my Dutch self is not used to. At first, I struggled with the language, not only Nabt but also English. However, like everyt...
Read more

Endless positivity

-
Image
The past few weeks have been somewhat of a rollercoaster. My days shifted from being packed with a variety of activities to spending extended periods at home, grappling with how to occupy my time. This transition was intriguing and certainly taught me to be resourceful in finding ways to spend my time. As I mentioned in my first blog, Kongo village is not very large. This doesn’t mean there is nothing to do; it simply requires a bit of creativity to discover ways to spend time. It made me appreciate the small things so much more. For example, playing baseball with the kids after their ICT lesson or watching the sunset at the beautiful Pitanga rocks. As part of my role as a women's empowerment officer in Kongo village, I have been gathering information about the various groups of women in Kongo. I have been collecting details about the products they make, their backgrounds, and their biggest challenges. Over the past few days, I have been interviewing women from the basket weavers g...
Read more