Lugedes romaani, pidas plika plaani...

 „...Ja üldse ... Tead, vahel on selline tunne, et sõidaks õige...“

„Kuhugi maailma otsa,“ noogutas Rein....“Ma tean. Aga kujuta ette, et sa oledki juba seal. Ma mõtlen maailma otsas. Siis polegi vaja kuhugi minna.“

„Võib minna teise otsa,“ arvas Eevald loiult. „Või keskele. Lihtsalt...Kuidagi ära on tüüdanud, ikka üks ja seesama...“

„See läheb mööda,“ lohutas Rein.

„Jaa...“ venitas Eevald. „Kus ta pääseb.“

Oma viimase raamatuga püüab Kivirähk eestlase rännutuhinat väheke taltsutada. Ei tea kas õnnestub? Nagu ülalpool näha, jõuavad raamatu tegelased järeldusele, et ihaldatud maailma lõpp ei pruugigi alati väga kaugel kodust olla. Panin raamatu käest ja mõtlesin: „No näed nüüd - kes teab, kui raamat oleks varem ilmunud, oleks minagi kodus püsinud!“ 

Järgmine raamat, mille leidsin oma küla Jõgisoo seltsimaja raamatukogust, ärgitab ikka vägagi uusi maid ja meresid avastama. Peaaegu sada aastat tagasi võttis  rännuhimuline Tuglas üksinda ette pika-pika rongireisi  Euroopast Põhja- Aafrikasse  süvenedes  nii Hispaania kui ka Tuneesia, Alžeeria ja Maroko ajalukku ja kaasaega. Seda siis  teispool Sahara kõrbe, kus mina praegu olen. Talle pakkus huvi Prantsusmaa laienemine Aafrika mandril. Vahemereäärses Aafrikas oli tol ajal palju euroopalikku, mida mina siin Põhja-Ghanas siiski eriti ei näe. Aga samas leidsin Tuglase reisiraamatust palju, mida siin olles olen kogenud. Toon ühe näite ka.

„Meie mõttemaailmas on palju seda, mis oleks nii vajalik neile inimestele siin. See vahest aitaks neil rutemini võita neid tarretanud olusid. Kuid ka neil on meile palju anda, mida me omakorda vajame nagu sügavamat elutunnetust ja puhkust keset aja ning ümbruse närvitsemist. Meiegi hindame ennast üle. Tõeline kultuur ei ole meie ega nende juures. See on kuskil vahepeal. Nagu nemad, nii tajume seda meiegi ainult harva, nagu kogemata. Kuid need tajumishetked on õnnelikud.“  Niisuguses natuke vanaaegses sõnastuses, aga siiski arusaadav äratundmine.

Kui Tuglas koges sealpool Saharat „närvetav –kõrvetavat“ kõrbetuult siroko, siis siinpool tuntakse seda harmattani nime all. Detsembri algusest võib teda ootama hakata. Siis on õhk tolmu ja liiva täis. Arvatavasti saan siin sedagi omal nahal kogeda.

Läksin nüüd teemast kõrvale, sest tahate kindlasti teada, mis ma vahepeal siin kaugel võõral maal teinud olen.

Mis ma siin ikka –õhtul lähen gekode heliseva häälitsuse saatel magama ja varahommikul ärkan maja tagant kostva kivitoksimise hääle peale.  Päeval katsun võimalikult palju koolides olla, et alustada sõpruskoolide teemaga.

Õhk õues on endiselt  sauna-soe. Eile õhtul tunduski, et olen saunas – kõrvaltoast kostis vihtlemise hääl.  Nii see siiski ei olnud. Naaber püüdis sõnakuulmatut gekot toast luuaga välja ajada. Aga gekod on kiired, neid nii kergesti ei püüa. Läksime kõik appi.  Gekod ei tee midagi, lihtsalt ebameeldivad tegelased. Hullem lugu oli paar päeva tagasi skorpioni-jahiga. Jälle samas toas. See saadi õnneks kätte ja põletati pidulikult söepannil ära.

Loodusega peab siin harjuma. Tüütan kõiki muudkui küsimustega, ega muidu teada ei sa. Tunnen juba ära suure  ja kasuliku rippuvate viljadega baobab’i puu. Käisin põllu peal vaatamas, kuidas kasvab maapähkel (ground-nut). Turul näitasid naised kuidas pähkleid töödeldakse nii õli saamiseks kui massi valmistamiseks, mida ahjus hiljem küpsetada.  Piilusin kööki, kus valmistati kohalikku malt’i. Lisaks sellele ronisin ühes talus suure savist viljasalve otsa, et näha, kus  hirssi ja maisi hoitakse.

Kui sõpruskoolide rida hoo sisse saab, siis kirjutan sellest kindlasti järgmine kord.

Kõike head!