Mondo's volunteers in Ghana

Esimene nädal ghanalaste seas toob kõigepealt huulile omadussõnad: elurõõm, rahulikkus, tänulikkus, uudishimu, usklikkus. Eestlasi saabus 22. oktoobril Kongo külla korraga neli. Seega on koos Kongo külarahvale juba oma inimeseks saanud Anuga meid siin üks Nissani kabiinitäis. Ainult Victor kui väga hea ja vajalik mees mahub veel juurde. Ja kuna Johanna on Mondos ikka väga kõva tegija, vurab, põhiliselt küll hüppab meie Nissan ühest kokkusaamiselt teise. (Seni on masinal kõik vidinad peale parema esilaterna veel küljes). Saame kokku väga paljude väga armsate inimeste rühmadega, keda Eesti läbi Mondo aidata püüab. See abi on tuntav ja igal kokkusaamisel räägivad abi saanud inimesed seni tehtust ja teevad ettepanekuid edaspidiseks. Olgu need algkoolilapsed, sheavõi-vabriku naised või lesknaised, tantsitakse ja lauldakse samu laule/tantse sama hoogsalt ja kirglikult. Tantsu sees pöördub tantsija inimese poole, keda ta tahab tänada. Eestlaste suhtes tuntakse siin siirast tänutunnet, mis...

Pildid said poiste abiga kenasti seinale! Chief ja Kocta juht Victor. Meid voeti pidulikult vastu. Eestlaste auks korraldati nelja kooli jalgpalli GALA. Esikoha sai Zua algkool. Kingituseks koikidele meeskondadele jalgpall. Tamales kahe meetri korgune valgete sipelgate pesa. Nagu Sagrada Familia! Selle jargi saab teada ka vee asukohta maa sees.

  Eelmisest esmaspäevast muutus aja kulg minu jaoks palju tempokamaks. Valmistusin külalisi vastu võtma.   Igatsesin juba eesti keele ja meele järgi, sest kaks viimast kuud sain seda vaid raamatutest ja näpuotsatäis netist. Nädala alguses panin kiriku kõrvale majasse üles näituse „Going to school in Kongo village“.   Eesti vabatahtliku Irita Raismaa   koostatud 18 pildiga maailmahariduslik fotomapp on mõeldud kasutamiseks eesti koolides. Study room, kuhu laste abiga näituse sättisin, on küla keskel elektriga   varustatud maja, kus lapsed käivad õhtuti õppimas ja lugemas. Lastel oli rõõmu palju kui nad end pildi peal ära tundsid. Nagu ikka käisin palju koolides. Gorug’i algkooli (mäletate, see on see kool, kus on Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi abiga päikesepaneel katusel) jõudes selgus, et kõik õpetajad on sel päeval läinud ID kaarte saama. Ainult koolidirektor oli kohal. Eks ta saatis lapsed koju tagasi. Mis muide ei ole siin ei tea mis tragöödia, sest saa...

 Turul on praegu tomatihooaeg. Kocta kontor turul. Lapsed poseerivad alati meeleldi. Kohaliku kogukonna (Kocta) arendamine   (community development) – see paistab olevat populaarne nii Keenias (lugesin enne tulekut Janika Tamme raamatut „Minu Keenia“) kui siin, Ghanas. Ka Kongo külas tegutseb koostöös Mondoga   kogukonna arendajate 8-liikmeline grupp. Neil on tähtsal kohal otse Kongo turul oma kontor, kus koos käia ja küla asju edendada.   Üks on juht, teised liikmed valitud mitmelt erinevalt alalt. On üliõpilane, koolijuht, õpetaja, finantsteemades orienteeruv mees, kokk,   jt Rohkem on mehi, kuid on ka naisi. Üks Kocta liige on kirjutanud magistritöö kullaekevandusest selles piirkonnas ja lapstööjõu kasutamisest seal. Lehitsesin seda – väga põhjalik ja hea töö. Millega nad siis tegelevad? Pean natuke kaugemalt alustama. Siia tulles tegin siiski lisaks geograafilise rännaku ka rännaku ajas. Sattusin ajaliselt vaat et kaks põlvkonda tagasi, kui...

„Bolga baskets“ – neid teavad siin kõik. Korve on mitmesuguseid ja erinevate võtetega punutud.  Hakkasin minagi tasapisi (siin käib kõik väga rahulikult ja aeglaselt) korvipunumist õppima. Siin  pildil minu õpetaja Monica. Õnneks räägib Monica inglise keelt. Paljude külanaistega, kes pole koolis käinud, ma  siiski  ilma tõlgita suhelda ei saa. 

Olen kutsustud külla lõunat sööma. Minuga koos sööb 12.aastane perepoeg. Saime enne sööki headeks sõpradeks, sest tema tahtis mulle raamatut ette lugeda. Kana ja riis terava tomatikastmega oli väga maitsev. Kahjuks ei osanud ma lugu pidada teisest pakutud toidust, maisipudrust ja okra kastmest. Tegelikult on aafrika maitsed ikka väga erinevad meie omast. Pakkusin ükspäev naabrinaisele moosisaia tee kõrvale. Ta polnud kunagi moosi söönud. Võõras maitse talle! Isegi kui ma siin oma köögis koogiküpsetamisega hakkama saan ( ja kõik vajalikud ained siitmaalt üles leian), ei ole ma kindel, kas keegi seda sööb. 

Pawpaw (inglise keeles)  vili. Ostsin Bolga turult 1,5 cedi eest. Seest kaunis viisnurkne, kalamarja moodi seemned, mida ei sööda.  Pole nii magus kui mango, aga väga hea.

Koolivorm on siin kõikides koolides. Igal koolil oma vorm.  Selle peab lapsevanem ostma, nagu ka pliiatsid, koti ja muu vajaliku.  Kus kord kõvem, seal pööratakse tähelepanu ka sellele, et nööbid kinni ja särk püksis.  Daborini algkooli õpilased näitasid mulle omatehtud kaitseid vastistutatud mangopuude ümber. Reedesed päevad on koolides täis erinevaid tegevusi. Siis tehakse rohkem sportlikke mänge, võetakse ette puude istutamine, kooliümbruse koristamine, või näiteks mõtelda kuidas tutvustda oma maad sõpruskoolidele kaugel Eestis. 

Enne hommikust rivistust põrisevad kooliõuel trummid. Kohe kutsuvad vaatama, mis seal toimub. Terve kool koguneb, tantsib,sagib. Siis võtab iga klass eraldi rivisse. Muide, suuremad tüdrukud vitsaga korda loomas. Erinevatel päevadel lauldakse erinevaid laule – riigi hümni, kooli laulu, jt Sel hommikul kui mina seal olin, lauldi marsisammul patriootilist Ghana laulu „Big and mighty Ghana“  - suuremad ees ja väiksemad kajana järgi. Tuletas meelde Iirimaal nähtud poistekooli.

 Teemaks on GROUPING. Vitsake ikka ligidal! Siin koolis olid katkised lauad ja toolid.

Kui toetustsaajad lapsed on laiali kuskil 20 koolis, siis ega see sõpruskoolide arvgi väike ei ole – sain kokku 15 kooli. Võtsin kõigepealt ette need koolid, mis lähemal ja kuhu ka pärast vihmasadu ligi pääseb. Kõike koole ei ole veel jõudnud läbi käia, sest sageli käin igas koolis kaks päeva järjest. Igaks juhuks sihin kahte-kolme kooli, sest kord ei ole asjaga tegelevat õpetajat või on koolijuht mingil põhjusel ära. Aeg kulgeb siin rahulikult, sellega tuleb arvestada. Inimesed ise ka rahulikumad kui meil.  Kolmepäevasel Mondo suvekoolis Võsul sain teada, mida eesti koolid on ette võtnud ja mis teemad õpilastele huvi pakkunud. Ühisprojekti teemadeks on olnud keskkond, vesi, prügi, ja taaskasutus. Uute teemadena on siinsed õpetajad välja pakkunud haridust, sooline võrdõiguslikkus, põllumajandus, tervislik eluviis ja igapäevaeluga seonduv. Koolid on vahetanud kirju ja õppematerjale. Eestis on valminud veeteemaline film. Eesti vabatahtlikud on tutvustanud  siinsetele lastele ...

  „...Ja üldse ... Tead, vahel on selline tunne, et sõidaks õige...“ „Kuhugi maailma otsa,“ noogutas Rein....“Ma tean. Aga kujuta ette, et sa oledki juba seal. Ma mõtlen maailma otsas. Siis polegi vaja kuhugi minna.“ „Võib minna teise otsa,“ arvas Eevald loiult. „Või keskele. Lihtsalt...Kuidagi ära on tüüdanud, ikka üks ja seesama...“ „See läheb mööda,“ lohutas Rein. „Jaa...“ venitas Eevald. „Kus ta pääseb.“ Oma viimase raamatuga püüab Kivirähk eestlase rännutuhinat väheke taltsutada. Ei tea kas õnnestub? Nagu ülalpool näha, jõuavad raamatu tegelased järeldusele, et ihaldatud maailma lõpp ei pruugigi alati väga kaugel kodust olla. Panin raamatu käest ja mõtlesin: „No näed nüüd - kes teab, kui raamat oleks varem ilmunud, oleks minagi kodus püsinud!“  Järgmine raamat, mille leidsin oma küla Jõgisoo seltsimaja raamatukogust, ärgitab ikka vägagi uusi maid ja meresid avastama. Peaaegu sada aastat tagasi võttis  rännuhimuline Tuglas üksinda ette pika-pika rongirei...