Mõtted ühe otsaga tulevikus

-


Tere jälle. Kolm nädalat saab nüüd siin kohal oldud. Otsus teha oma kolmekuune missioon  kahes osas saab hindeks 10 kümnest. Esiteks – mida ma oleksin teinud siin kolm kuud järjest oma sisetunde põhjal kaasavõetud ühe kohvritäie asjadega? Sest ole sa kui ettenägelik tahes, ei suuda sa seal kauges Eestis uskuda, et siin tehakse põhikoolis sellist elektroonikat, millele  Eestis gümnaasiumiski paljud pihta ei saa. Ilmsesti on asi vales ajastuses. Sest kuldse uudishimu iga, kus peaaegu kõik huvi pakub, saab paraku juba enne põhikooli  lõppu läbi. Igal asjal oma aeg. Aga mis elektroonikat oleksin ma siin teinud ilma  mai alguses  kaasatoodud vidinateta?  Ilmselt kirunud  ennast, et siia tulin. Nüüd aga on tempo nii kõrge, et mingist Bolga-päevast nädala sees ei saa juttugi olla. Kuus tundi elektroonikat päevas, siis liiter mahla hinge alla ja pikali. Mingid mangopuu all istumised ei tule mõttessegi. Teine   õigustus oma missiooni kaheks jagamiseks on siinne kliima. Jah, ega detsembris enam siin liiga palav olnud. Vast parim aeg siia tulla ongi novembriks-detsembriks, nii nagu ameeriklane David juba viis aastat järjest on teinud. Aga praegu on päeval pidevalt 35 -38 soojakraadi.  Pidev soojus mõjub ajudele isegi kolme nädalaga. Olen hakanud asju ära kaotama, unustama. Õnneks küll ainult oma isiklikke mitte elutähtsaid asju. Praegu näitab kell 03:56 öösel. Uni läks ära, sa ei maga ju kogu pimedat aega täis, st 12 tundi järjest. Toalaes tiirutab helikopteri tiivik täistuuridel.  Ikka on 30 kraadi. Käisin korraks õues ka. Seal ka 30, kuid looduslik tuuleke jahutab paremini.  Muide, elan siinses lossis aeg-ajalt täiesti üksi. Sest maja teine elanik  käib nädalavahetustel oma päriskodus. Praegu on aga  järjest  3 vaba päeva. Sel esmaspäeval on kogu Mustal mandril puhkepäev.   Ka koos puhates võib tunda ühtsust.  
Natuke veel toasoojast. Kui on elekter, siis pole hullu. Kuna dušš on toas, käid aeg-ajalt end kastmas. Higi jätab inimese maha heameelega. Vesi on kogu aeg  soe, ei jahuta. Aga niiske nahk, kust vesi aurub, jahtub ikkagi. Kuid elektrit igal öösel ei ole. Siis tuleb heita pikali märjalt. Ja seda iga tunni-paari järel. Õnneks enamasti hakkab tiivik hommikupoole ööd pöörlema. Miks ma sellest soojast nii palju räägin? Mulle meeldib siin ju väga. Tõsiselt! Aga sellepärast räägin, et justkui  kõlas kusagil, et üks vabatahtlike paar tahab siia terveks aastaks tulla. Mõelge hästi järele. Magage kuu aega 30 kraadises saunas. Siia tasub mu meelest tulla intensiivselt tööd tegema. Suvitusrajoon on mere ääres. Samas – see  ameeriklane, kes keda tänupühal Davidi juures kohtasime (64-aastane rahukorpuslane), oli Ghanas olnud 2 aastat järjest ja väga rahul. Aga minu teada ta ei elanud Põhja-Ghanas, vähemalt mitte kogu aeg.
Eile tegin inventuuri. Tabelis on ilusasti kirjas, mida ja mitu välja jagada on. Teleskoobi võtan kaasa. Ja tagasi  tahan siia tulla. Küllap tulen ka. Nädala ja paar päeva teen veel tunde. Tunnen, et rohkem ei taha. Tahan tagasi tulla, kui koolides on elekter. Teooriat õpetada vaid kriidi ja värvitud seina abil pole õige. Seni on õnnestunud videoprojektorit kasutada vaid ühes koolis. Muide, neil on endil ka selline riistapuu olemas. Aga õpetajad ei tea, kas see  töökorras on. Ja tahan näha ka seda, kas, kes ja kui paljud eestlaste annetusi kasutanud on. Kui on, tasub taas kohvritega tulla.
Homme peaks saabuma Silver. Kohtumiseni Mart

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

-
Image
Coming to Ghana has been on my mind for a long time. Interesting culture and beautiful traditions, scenic nature, friendly people and tasty local cuisine were some of the things that would pop up on Google every time I was researching the country. When an Estonian NGO called Mondo provided me with an opportunity to come to Ghana as a climate change advisor volunteer for Kongo Community Development Association (KOCDA) under the European Solidarity Corps program, I was so incredibly excited and began reading about the country even more. I wanted to be prepared for every possible situation so that I would know what to say and how to react and would not offend anyone or get overwhelmed after seeing something that may not be so common in my home country. Mondo had also arranged trainings about the country and it's culture and advised of the things that should and should not be done in the country, so I felt absolutely prepared for this exciting adventure. However even after preparing so...
Read more

Finding my way in a new country

-
Image
During my first meeting with the board of my host organization, CoDA, someone asked about my experiences so far and whether my expectations were being met. From previous experiences, I have learned that it is best to approach projects like this with minimal expectations. Despite this, I can only say that the first month has exceeded my imagination. Everyone has been incredibly welcoming, making me feel at home in a new country almost immediately. The first month was all about adaptation and observation for me. I had to adjust to a new culture, new foods, and lots of new people. We also delved into the local culture and history, emphasizing the importance of introductions. Consequently, we spent the first two weeks traveling around Kongo and its surrounding areas, meeting key figures in the community.  Engaging in conversations with everyone I meet is something my Dutch self is not used to. At first, I struggled with the language, not only Nabt but also English. However, like everyt...
Read more

Until we meet again, Kongo

-
Image
I cannot believe I am saying this, but my time in Kongo village and Ghana in general is almost over. When I first came here, I thought 3 months and a half was plenty of time, but I could not have been more wrong. These months have passed by so quickly that it feels like I came here a week ago. I guess this just proves how amazing my life has been here, because time flies by so quickly when you are engaged in activities that are interesting and fun for you. And as much as I miss my country and my loved ones, I would love to stay in the village longer. I want to start my final blog by saying a huge thanks to a Kongo based NGO CoDA, that has been hosting me all this time. Their dedication to make me feel great in this village was incredible. Since the day I arrived in the village they treated me like a family member and helped me in every step of the way. Taking me around for sightseeing, teaching me the local language, cooking me delicious vegetarian meals, greeting me with a smile eve...
Read more